Publik raputati toolidelt lahti
Tänavusel „Draamal“ kogutud teatrielamused on vaid näpuotsatäis eri programmides pakutust. Nähtu põhjal oleks meelevaldne teha üldistusi kogu festivali, veel vähem eesti teatri hetkeseisu kohta, kuid üht-teist tasub siiski esile tõsta.
Hakkas silma, et festivalil näidatud teater on tänapäevane ja reageerib ümbritsevale. Seda näiteks lavastustes „Ada ja Evald“ (Must Kast), „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ (Kinoteater) ja „Pärismaalaste paaritumismängud“ (teatrikoolide ühistöö). Kui esimesed kaks väljendasid ja lammutasid stereotüüpe soorollide ja õpetaja kutse tasandil, siis „Pärismaalaste paaritumismängud“ ekskursioonina Tartu magalarajooni pakkus publiku, teatri ja linnaruumi vahetuma kontakti.
Stereotüüpide teema oli esil ka teatrikoolide tudengite ühistöö „Piiri peal ehk Nii me oleme“ teises vaatuses, mis kujutas endast teatrite paroodiaid. Päris nutikalt tulid lühikestes etüüdides ettemängimisele Eesti teatritele iseloomulikud tunnused publiku tüüpidest ja repertuaarist kuni lavastajakeeleni. Võib muidugi ka küsida, kas nii suur hulk paroodiamaterjali viitab eesti teatrile kui mandunud nähtusele.
Neis lavastustes pöörati valgusvihk mitmel korral ka publikule ja mindi neljanda seina kallale. Sümboolselt tulid selleks lavastuses „Piiri peal“ lavale tunkedes töömehed, kes lähenesid, puur käes, Vanemuise seinale. Nad peatas karjatus ülemuse huulilt. Seejärel pöördus ta publiku poole. Teadupärast pole eesti teatrivaataja eriti harjunud otsese etendusse kaasamisega, ent sellega harjutati vaatajaid mitmel etendusel. „Ada ja Evaldi“ etendusel tuli paaril vaatajal lugeda mikrofoni üks pimesi valitud soostereotüüpne klišee. Kinoteatri etendusel said vaatajad vastata õpetaja küsimustele ning üks väljavalitu koges omal nahal laval ehk klassi ees rööprassimise raskust, kui ta pidi teiste pilgu all lahendama algebraülesannet, seejuures õpetajaga vesteldes. Ekskursioon-lavastuses „Pärismaalaste paaritumismängud“ liikus näitlejast giidi juhtimisel väike grupp publikut mööda Tartu kaubanduskeskust, turgu, tänavaid ja kortereid, tutvudes fiktsionaalse Hea Tuju nimelise linnakese argikorraldusega. Vaatajaisse suhtuti kui potentsiaalsetesse uutesse elanikesse, kellele püüti turul maha ärida moose, pakkuda lunastust või vanaema küpsetatud pannkooke. Grupis osalejatelt üleliia aktiivset lisa ei oodatud, enamjaolt pidid nad lihtsalt giidiga kaasa kõndima, ümisema energiaringis või tegema siin-seal grupipildi. Etenduse iseloom sõltus suuresti osalejate mitmekesisusest ja nende mängulisest valmisolekust hetkes reageerida.
Nagu festivalil kombeks, sai publik uidata eri mängupaikade vahel. Näiteks mängiti Tartu Uue teatri lavastust „1987“ ERMi alles pooleldi valmis majas Raadil. Hoone labürintjad koridorid ja akendeta tühi saal lõid kõheda maa-aluse atmosfääri ja soodustasid suletuse tunnet, haakudes lavastuse sisuga.
Selleaastane puhtsubjektiivne festivalikogemus näitas, et teater reageerib tundlikult ühiskonnas toimuvale: nihutab stereotüüpe, mõtestab kriitiliselt olemasolevat ja raputab publiku toolidelt lahti. Seekordse „Draama“ fookuseks tõstaksingi vaataja, kellele esitati väljakutse hüljata oma mugavustsoon nii mõttemallide muutmiseks kui ka valmisolekuks uidata mööda Tartu tänavaid.
LIISA OJAKÕIV
Kas killud toovad õnne?
Seekordne „Draama“ oli üle aastate suurim: viis programmi, kaks linna, kogenud professionaalid ja särasilmsed tudengid läbisegi lavadel. Ambitsiooni jagus ja ideaalid olid õilsad: anti impulss teatrikoolide koostöövõrgustiku loomiseks, näidati kompaktselt möödunud teatriaasta paremaid lavastusi ja tutvustati nii kodu- kui ka välismaalastele meie nüüdistantsu. Kogunud kokku tähelepanekud, mida olin teinud festivali seest ja väljast vaadates, jõudsin aga tõdemuseni, et enneolematult suur mastaap pudendas festivaliterviku kildudeks, millest mosaiiki kokku laduda ei õnnestunudki.
Festivalimasin ehitati mitmesugustest mutritest, kuid kahjuks ei hakanud hammasrattad oodatud hoo ja sujuvusega veerema. Jõuti küll tulemuseni, ent selleni jõudmise käigus mutrite sära aina tuhmus, vastavalt sellele, mida rohkematest kommunikatsiooniaukudest läbi veereti.
Koostöö ei sünni iseenesest, kui sada võõrast inimest ühte ruumi kokku paigutada, see nõuab oskuslikku grupidünaamika suunamist ja ühise mõtestatud eesmärgi seadmist. Õpipoiste ande väljendumiseks ja vastastikuste impulsside najal arenemiseks on vaja, et oleks olemas ka Meister, kes hoiab toimuval pilku peal ja motiveerib kõiki osalisi panustama. Õnnestunud koostöö vajab võimekat organiseerijat, muidu on tegemist iseorganiseeruva süsteemiga, mis ei vaja kaunilt kõlavaid loosungeid, sest toimib ka ilusate sõnadeta. Nii nagu on alati toiminud.
Hiiglaslik festival on selleks korraks läbi, kuid paradoksaalselt on tunne, nagu seda poleks olnudki, sest festivalimeeleolu jäi sellel korral saabumata. Punased euroalused olid linnapildis küll olemas. Ent kuhu jäid gruppides jutlevad festivalikülastajad ja -osalejad, teatrituristid, asjalikult toimetavad vabatahtlikud, kelle naljatlemine on alati kostnud juba kaugele? Linn ei kihanud festivalist, vaid üksnes oma teist ülikoolinädalat alustavatest elevil ja peata rebastest.
Festivalide võlu seisneb programmi kõrval suuresti inimeste interaktsioonis ja orgaaniliselt tekkivas sotsialiseerumises, milleks ei jäänud linnadevahelise killustatuse ja pingelise graafiku tõttu ei sobivat aega ega kohta. Koostöö võti peitub omavahelises suhtlemises, mille suunas on esimesed sammud nüüdseks astutud. Tuleb vaid loota, et säilib huvi loodud kontaktid elus hoida ning edaspidi planeeritakse teadlikult natuke ühist vaba aega, et oskustest, teadmistest, tahtest, andest ja energiast saaks tulevikus tekkida mosaiik, mis praegu jäi sündimata. Suurte ja mõõtmatute eesmärkide saavutamine nõuab järjepidevust.
LIISA POOL
Katsetused, otsingud ja mäng piiridel
Lõppenud „Draama“ puhul meeldis mulle kõigepealt see, et festival oli mitmekülgne, haaras korraga nii palju teatritahke, et iga maitsega inimene võis hõlpsasti leida endale midagi meelepärast. Siiani on olnud „Draamale“ valitud lavastuste ring üsna kitsas, „sundinud“ vaatama seda, mida näidati ehk mida kuraator oli vaatamisväärseks pidanud. Kui see ei olnud vaataja meelest ühel või teisel põhjusel parim valik, võis festivalist kergesti jääda kesine mulje, kerkida küsimus, miks just need lavastused ja kas see on siis tõesti Eesti paremik.
Seekord sellist muret polnud. Programm oli nii eriilmeline, et millegi pealesurumisest ei saanud juttugi olla. Valida sai draama, tantsu ja etenduskunstide vahel, vaadata nii kodumaist dramaturgiat kui ka maailmaklassikat. Patt oleks norida ka lavastuste kvaliteedi kallal, sest lõppude lõpuks olid esindatud ikkagi Eesti teatri auhinnatud tööd.
Kahtlemata elavdas kogu festivali „värske veri“ ehk teatrikunstiga seotud erialade üliõpilased, kes olid kaasatud paljudesse lavastustesse. Sellest tulenevalt oli festivali alapealkiri „Piiri peal“ igati õigustatud: noored tegijad on ju piiril, teel õpipoisist meistriks. Teater ise on aga niigi piiripealne nähtus pideva põlvkondadevahetuse, uute suundumuste ja otsingutega.
Ometi on sõnapaar „piiri peal“ palju laiem mõiste, mis pääses seoses tänavuse „Draamaga“ mõjule veel ühest vaatenurgast. Nägin mitmeid lavastusi, mille puhul võib rääkida elu ja teatri piiri lahustumisest. Mitmel puhul nihkus piir nii paigast, et tekkis küsimus: mis on üldse teater? Festivalil sai kogeda, et teater, kus üks kõnnib läbi ruumi ja teine vaatab teda, on juba ammu hägunemas. Olgu selle näiteks „Mõtteaines“ ja „Pärismaalaste paaritumismängud“, kaks „Draamal“ etendunud ruumirännakulist lavastust. Kas saab üldse rääkida etendajast ja vaatajast, kui publik viiakse teatrisaalist välja, linnaruumi, ning ta tunneb, et ka tema on osa etendusest? Publik ju lihtsalt ei vaata, vaid osaleb selles protsessis. Selliste lavastuste puhul mängib väga palju kaasa ka juhus, momendid päris elust. Kunagi ei tea, mida võib tuua järgmine hetk, kes võib etendusse sekkuda või kuidas linnaruum ise hakkab kaasa mängima.
Teise näitena elu ja teatri vahelise piiri hägustumisest, küll veidi teistsugusel moel, võib tuua lavastused „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ ja „Mikiveri tagi“. Need lavastused kulgesid küll nelja seina vahel, kuid küsimus teatri piiridest kerkis õhku siingi. Kummaski lavastuses ei mänginud esinejad mingit rolli ega esitanud vaatajale väljamõeldud dramaturgiat, vastupidi: laval olijad jäid algusest lõpuni iseendaks, jutustades publikule omaenda lugu, jagades oma kogemusi. „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimises“ mõtiskles õpetaja ameti üle iseenda juhtumuste ja pedagoogitöö kogemuse põhjal tegelik eesti keele ja kirjanduse õpetaja. „Mikiveri tagis“ seevastu kohtusid Peeter Sauter ja Ülo Vihma, kaks Mikk Mikiveri kunagist õpilast lavakunstikateedri XI lennust, ja pajatasid etenduse algusest lõpuni iseendana oma lugusid oma õpetajast, õpingutest, praegusest elust, elu keerdkäikudest, purunenud unistustest, eneseteostamatusest jne. Teatraalsed elemendid puudusid ka siin peaaegu täielikult, vaataja ees seisid kaks äärmiselt loomulikku tõelist inimest oma siiraste soovide ja tahtmistega. Ehk oleks õigem nimetada neid lavastusi hoopis kohtumisõhtuteks? Või mis siis ikkagi teeb teatrist teatri?
Katsetusi, otsinguid ja piiripealseid mänge on alati huvitav vaadata, see võib olla potentsiaalne alus millegi tõelise sünniks.
PIRET KUUB
Absurdne, moodne ja ajatu üheaegselt
See oli seitsmes või kaheksas kord, kui olen osalenud. Harjumus ja traditsioon, ent sellel aastal oli üht-teist siiski teistmoodi kui tavaliselt. Põhjusi on erisuguseid. Olen näinud mitmeid „Draama“ formaate, iga teatri saadetud lavastuste ülevaatest lisaprogrammiga kuraatorifestivalini. Seekord oli kuraatori(te) valikule liidetud mitmeid show-case’e või alafestivale, sh Balti teatri foorum.
Suureks ühisnimetajaks oli keskendumine tudengitele. Ei juhtu just tihti, et linna vallutab nii suur hulk teatritudengeid, olgu nende põhierialaks näitlemine või tants või valgustamine või … Juba see oli eriline. Teistmoodi oli ka see, et tulenevalt alaprogrammide spetsiifikast anti suur hulk etendusi Tallinnas või mujal. Ühelt poolt ajan kaks kätt püsti ja tervitan laienemist, teiselt poolt aga tunnen, justkui oleks osa festivalist minust mööda läinud. Või siis olen lihtsalt harjunud festivali Tartu-kesksusega ja minu maailmakaardil on see linn paratamatult (minu) elu keskpunkt. Aga see selleks.
Mõeldes tagasi hetkedele, mis jäid kaasas käima ja kõlama ning haakuvad motoga „Piiri peal“, jõuan välja paari etenduse ja vestluseni festivali klubis. Vestlustest ei räägi, küll aga vaadatud lavastustest. Mainin ära ühise suurlavastuse „Piiri peal ehk Nii me oleme“, kus esimeses vaatuses keskenduti teatrikooli argipäevale ja teises paroodiavõtmes juba alanud teatrielule. Pikemalt aga hoopis Shakespeare’ist, täpsemalt Eesti Draamateatris Ingomar Vihmari lavastatud TÜVKA teatrisuuna X lennu viimasest diplomilavastusest „Romeo ja Julia“. Draamateatri väikese saali asemel oli festivalil Sadamateatri black-box, tudengitest saanud aga juba diplomeeritud vilistlased. Lisaks värskele verele oli laval ka Märt Avandi, kes tegi „püstolit“ Parisena. Miks jäi meelde just see etendus ja miks oli see minu arvates piiri peal?
Shakespeare’i olen sümpaatiaga suhtunud keskkoolist peale, eriti veel „Romeosse ja Juliasse“. Ojasoo-Semperi lavastust „Julia“ vaatasin Eesti Draamateatris kaheksa korda ja avastasin, et Shakespeare on väga lahe. Tollel esmaspäeval Sadamateatris avastasin taas, et ta on endiselt lahe, eriti see omamoodi äraleierdatud värssdraama kahest noorest roosade prillidega armunust.
Mõni võib öelda, et tegemist oli klassika rüvetamisega, mõni aga hoopis takka kiita. Vahel on vaja värsket pilku, et näha harjumuspärast uues valguses ning leida sealt uusi detaile ja nüansse. Seda enam, et Vihmari lavastustega kipub olema see, et ükski etendus pole teisega sarnane ning neis on midagi, mis peavoolus ei laineta. Seda tõestas ka etendusejärgselt publiku seast kuuldu: on kaks varianti, kas ei meeldi või meeldib. Just paaril viimasel hooajal olen hakanud nautima Vihmari lavastuste nn sündmustevaesust, muusikalist atmosfääri ja elulist-orgaanilist kulgemist. Laval oli kõik see, mis seal justkui ei peaks olema: argipäev, tihendamata tempo, näib, et ei juhtu mitte midagi. Omamoodi piiri peal kulgemine kas või selles osas, et Capulettide peole haarati kaasa ka inimesi publikust, sh mind.
Koos oli igapäeva reaalsuse madalus ja kunsti ülevus, släng ja värss. Kokku oleksid nagu saanud originaal ja „West Side Story“ ning lisandunud plastiktoolid ja vana diivan. Kui eemaldada „Romeost ja Juliast“ kogu traagika, siis jääb alles inimsuhete virvarr ja juhuste kokkulangemine, mis võivad, kuid ei pruugi lõppeda fataalselt. Peaaegu nagu elu isegi ja vahelduse mõttes on seda tore kogemise asemel hoopiski kõrvalt näha. Lõppude lõpuks on pisikesed sündmused ja väikesed juhtumised need, millest moodustub suur pilt.
Sadamateatris nägin, et „Romeo ja Julia“ võib olla omamoodi absurdne, moodne ja ajatu üheaegselt. Ei saa ju tihti öelda nii: „Käisin teatris Shakespeare’i vaatamas ja lõpp üllatas.“ Juhtus olema õhtu, kus trupi otsus oli lõpetada õnneliku noodiga ning lasta Romeol ja Julial ellu ning kokku jääda.
MARITE H. BUTKAITE