„See hoone on ehitatud tuleviku jaoks, kuid tulevik tundub kogu aeg eest ära libisevat.“¹

Septembri algul kolmandat korda toimunud Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) teema oli seekord isejuhtiv linn. Selgelt tulevikku vaatava sündmuse ümber ei hõljunud grammigi nostalgiat. Olevikku käsitleti vaid hüppelauana paremasse ilma, tulevikku jõudmiseks tuleb sellel vaid sabast haarata.

Seekordseid peasündmusi (sümpoosion, kuraatorinäitus, visioonivõistlus) saatis satelliitprogramm, millest sai kokku meeldivalt mitmekesise mosaiigi arhitektuurimaailma eesliinil ja tagatubades toimuvast ning kohalikest ja rahvusvahelistest ruumimõtetest. Lootsin, et keskpunktist kaugemal pole pilt nii sätitud ja „võõrale silmale“ komponeeritud, et leitakse üles paigavaimuga kohad, mis jäävad enamasti turismimarsruutidest kaugele. Ja võib rahulolevalt nentida, et TABi põhjalikult süüvides avardus silmapiir ja mõttelend. Ka publiku seast kostis tunnustust selle eest, et tuletati meelde, kui ambitsioonitud me igapäevaelus olema kipume. 2015. aasta TABi suurimaks õnnestumiseks pean just paljude küsimuste tekitamist. Need panid õhu liikuma, mõtte tööle ja lükkasid ehk ka pikemaajalisele arutelule hoo sisse. Seetõttu polegi kõige olulisem, kas biennaalil esitletud mõtteviisiga nõustuti või mitte.

Tuleviku planeerimine

Kes juhib isejuhtivat linna? Kes või mis on see „ise“? Kas ta on teenäitaja, eestvedaja, boss, saatja, talutaja, kaaskondlane, haldur, administraator, korraldaja või ohjeldaja? Kas linn ei juhigi ennast juba ise? Inimesed ju ise loovad oma otsuste, valikute ja (mitte)tegutsemisega meid ümbritseva ruumi, mida ei suuda tõsisemas tähenduses juhtida ükski võimupoliitik ehk rahva valitud esindaja. Kas üldse tuleb juhtida või oleks hoopis põnevam näha isevoolu arengut ja orgaanilist muutumist? Juba praegu kostab kriitikat, et linn on üle juhitud ehk selle areng liigselt ette määratud. Regulatsioonid ja normatiivid lämmatavad vaba tahte ja mõningal juhul isegi terve mõistuse. Teiselt poolt süüdistatakse linnavõime aga suurema plaani puudumises.

Õige tee valimine, suundumine parimale arenguteele nõuab taustateadmisi ja perspektiivitunnet, samuti oskust arvestada paljude huvidega, ennekõike aga julgust kõigutada status quo’d ja harjunud mõtteviisi. Kuraator Marten Kaevatsi ettekujutuses on just elukeskkonda tööriistana kasutavad arhitektid ja planeerijad juhid, kelle suunamisel muutused ellu rakenduvad (kataloog lk 28).

Paradoksaalsel kombel tõstatus arhitektuurivaldkonna suursündmusel pidevalt küsimus, kas arhitekt(uur)i on üldse vaja. Kas arhitektid saavad maailma raputavate kriiside lahendamisel aidata, midagi päriselt ära teha ja kui, siis mida ning kuidas? Eksistentsiaalse (sise)kaemuse ja avaliku lahkamise taga olid nii Eesti arhitektid ise, muude erialade esindajad kui ka külalised mujalt. Üldse kerkis üles palju fundamentaalseid, kriitilisi, üldfilosoofilisi ja moraalseid küsimusi, mida jagus lavale, arutlusringidesse ja publiku sekka. Ennekõike just küsimusi, sest õigeid vastuseid, ekspertide lahendusi, teadja enesekindlusega kuulutatud imeravimeid pole. Põnevate ja põletavate küsimuste õhkuviskamine ning sinna jätminegi võib tunduda ebamugav, võib-olla ka ebapädev valjuhäälseile kõiketeadjaile, keda näib viimasel ajal jaguvat kõikjale. Kuigi, kas ei sureta tärkavat ja edasiviivat mõttevahetust tihti just see, kui liiga vara öeldakse ära õige ja raamistav vastus?

Kas iga teema värvub lähemalt uurides tumedatesse ja pessimistlikesse toonidesse? Või on see eestlaslik arutlusstiil, mis masendab välismaiseid, avatud diskussiooniga harjunud väitlusjuhte? Protestantlik enesepiitsutus ja väikest riiki ahistav perfektsionism kippusid ka biennaalil kujundama õhkkonda, kus positiivset tooni tuli jõuga üleval hoida. „Olla või mitte olla“ dilemma on küll klassikaline ja seetõttu ehk lugupidamist väärt, kuid kohati tundub, et enesekiituse ja -kindluse õpetamine tuleks lülitada kohustuslikuna kooliprogrammi. Arhitektuuri vallas kerkib see teema teravamaltki üles, sest valdkonna vajalikkust on viimasel ajal avalikkuses tüütuseni tõestama pidanud, küll haridusmaastikul (sirkel vs. kellu), tööpõllul (kutsesüsteem vs. ettevõtlus), aga ka turumajanduslikus situatsioonis üldiselt (ideaal vs. tegelikkus). TABi visuaalse identiteedi põhivärv roosa oleks võinud ju alati musta kandvate arhitektide meeled vabastada ja nad tuleviku suhtes siiski rõõmsamaks teha.

Eksistentsialism arhitektuuris

Miks korraldavad selliseid suursündmusi ainult noored? Ka osalejate keskmine vanus polnud eriti suur, kuigi, tõsi, Eesti arhitektuurimaailmas on nooruse piir tõmmatud 40. eluaasta peale (noore arhitekti preemia statuut). Vähene publikuhuvi oli üks väheseid asju, mille üle sündmusel kurta sai. Kuraatorite meeskonna juht Marten Kaevats andis avakõnes teada, et biennaali eesmärgiks pole ei rohkem ega vähem, kui elanikkonna tehnoloogilise teadlikkuse tõstmine ning humanistlikku mõõdet unustamata inimeste elu muutmine. Sellele lisas oma hääle sümpoosioni kuraator Ivan Sergejev, kes avaldas lootust, et inimesed ärkavad ja hakkavad mõtlema, päriselt osalema ning lülituvad aktiivselt diskussiooni. Nende mõtete ja biennaali laiahaardelise turunduse valguses mõjus pooltühi konverentsisaal ja vähene arhitektuurivaldkonna-väline huvi nukralt ja tegi nõutuks.

Marten Kaevats tunnistas, et selleaastase TABi põhimotiiv, isejuhtivad autod, valiti propagandavahendiks, et selgitada inimestele paremini ühiskonda ees ootavaid suuri muutusi. Asi polevat absoluutselt autodes, vaid pigem soovis juhtida kõik jutud ja mõtted tavapäraselt rajalt kõrvale. Aga ehk hirmutas just tegelikke eesmärke nihestav propaganda võimalikud osalejad ära?

Üks suuremaid katsumusi, millega tuli TABi-huvilisel rinda pistis, oli äärmuseni kirjus programmis orienteerumine. Seda, et kõigest pakutust oli raske ülevaadet saada, kinnitasid paljud osalejad. Kuigi korraldajad kahetsesid, et palju häid asju jäi hoopiski tegemata ning elustunud sündmus oli vaid plaanitud suurejoonelise maailmavallutuse virvendus, oli üldpilti raske hoomata. Kas head asja saab olla liiga palju? Kuidas kujundada programm, mis kutsuks osalema ja ärgitaks mõtlema, kuid ei põhjustaks üleküllastust ja ebakindlust ega soodustaks apaatsust? Kuidas seada fookus, et vältida ettevõtmise laialipihustamist stiilis „midagi kõigile“ ning tabada sihtrühma otse ja kõrvalepõigeteta?

Miks oli sümpoosioni 14 esineja seas vaid üks naine? Miks oli vaid kaks eestlast ning üks neistki oli kuuldavasti kutsutud viimasel hetkel? Tõsi, kui väitlusjuhid esinejate hulka lugeda, siis suhtarv veidi muutub, kuid see ei muuda asja. Eesti kontekstiga suhestumine oleks kindlasti kasuks tulnud ja selle puudumise üle nurises ka publik – nutimajast Koda ja savist prinditud paneelist üksi jäi väheks. Nii suure kaliibriga sündmust on patt maksimaalselt enesereklaamiks kasutamata jätta. Rahvusvaheliste kuulsuste kõrval võiks tutvustada ka siinseid tegijaid, kuulugu nad siis peavooluarhitektuuri või alternatiivsemate (teadus)suundade pooldajate hulka.

Sümpoosioni tausta kujundas senise arhitektuurikoolide näituse asemel seekord teadusinnovatsiooni näituseruum TAB-lab. Kultuurikatla katlaruum hoidis kogu üritust koos ning kujundas erilise õhustiku, näitusega koos eksperimentaalse ruumi, nagu arvasid osalejad. Omanäolises katelde vahele paigutatud laboratooriumis kohtusid teadus ja praktika, teooria ja tootmine.

Laboratooriumis mõjus kõige impo­santsemalt Marco Casagrande Taipeis kat­setatav installatsioon „Kaaslinn“ („Paracity“), mille hiiglaslikud liimpuitkonstruktsioonid kõrgusid kogu sümpoosioni kohal. Biourbanismi ja tee-ise-arhitektuuri põhimõtete alusel loodud moodulitest saavad kasutajad ise kujundada mis tahes funktsioonidega lihtsa elupaiga, mida saab kohandada keskkondlike, sotsiaalsete, tehnoloogiliste jm muutustega ning sobib hästi üleujutuste piirkonda, hüljatud tööstusmaastikule või slummi.

Rahvaste sõprus

Biennaalil valiti ka Balti arhitektuurikoolide parimad lõputööd. Balti koostööd tihendava ja arhitektuurikeelset suhtlust edendava ürituse võõrustamise au rändab järjest kolme riigi vahel ning annab lisaks kontaktivahetusele hea võimaluse näha naaberriikide arhitektuuritudengite ja -koolide taset. Eestisse jäi seekord kaks auhinda.

Tudengeid ei pärjatud mitte niivõrd arhitektuuri, kuivõrd arhitektuurist mõtlemise viisi eest. Sealjuures hindas žürii ka avalikku esitlust ehk sedasama suhtlusoskust, mis on Eesti arhitektidel tihti piinlikult puudulik. Otsiv vaim on arhitekti olulisemaid iseloomujooni, akadeemiline töö ei peagi liiga realistlik olema, tähtsam on mõttelend. Nagu väitis ka sümpoosionil esinenud Edward Suzuki, on arhitektide ülesanne tutvustada uusi ideid, mis ei peagi olema kohe realiseeritavad. Oluline on võimaluste pakkumine ja nende näitamine.

Vabaduse väljaku tunnelisse oli kuraatorinäitusele vastukaaluks üles seatud üks traditsioonilisema vormiga näitus „Nüüdisaegne Taani arhitektuur“, mis kõrvaltvaatajale ehk selgem, aga seetõttu ka igavam. Professionaalile jäi pakutav info liiga napiks ning pole teada, kuivõrd see möödakäijatele korda läks. Siin oleks pidanud mõtlema ka keskkonna ja sellest tingitud liikumiskiiruse peale ning see oleks pidanud mõju avaldama ka näituse kujundusele ehk piltide ja tekstide suurusele.

Näitus oli üleval maa-aluses tunnelis, kiiresti läbitavas transpordikoridoris, kus püütakse viibida võimalikult vähe aega. Seega on tunnel võrreldav maantee ja näitus maanteereklaamiga: mida suurem on mööduja kiirus, seda suurem peaks silmajäämiseks ja tähelepanu pälvimiseks olema loosung.

Näitus rõhutas Taani disaini ühiskondlikku rolli, arhitektuur olid kujundatud eelkõige kasutaja vaatenurgast. Inimesele disainitud ruum oli asetatud seosesse ühiskondliku kasuga, millest omakorda tulenesid kõik muud, sh majanduslikud hüved. Selle seoseni on Eestis veel pikk tee minna. Pole ju majanduslik kasu ja areng vaakumis eksisteeriv, sõltumatult püsiv ja iseväärtuslik mõiste ning ruum vaid selle hädapärane taust.

Solarise keskuse näitus „Uued arhitektid. Iirimaa“ tõi tarbimistemplisse pisut ergastavat TABi-roosat ja tasemel puitdisaini. Väljapanekut saatis ood Iiri edukale pankrotist väljumisele. Kuna majanduskriis tingis ka arhitektuuri fookuse muutmise vajaduse, siis esindas n-ö uut häält kuus noort bürood Nende büroode üsna idealistlikud manifestid kõlasid kokku ka seekordse TABi kuraatorite sõnastatud maailmaparanduslike eesmärkidega: sotsiaalsed teemad, sekkumised, kaasamine, ajutised lahendused, kohapeal kvaliteedi otsimine (mitte „ravi“ määramine), avalik ruum, mõõtkavalised katsetused.

Juurdunud mõttemallide painutamine

Kas uue mõtteviisi juurutamiseks, uue maailma ehitamiseks tuleb vana ära lõhkuda? Kas järkjärgulistest muudatustest enam ei piisa? Inimestel on enamasti igasugust uut raske vastu võtta, saati siis veel aktsepteerida hüpet iseliikuvasse tulevikku. Arvestades muudatustega kaasnevat stressi, küsisid osalejad, kas linn peab üldse nii kiiresti muutuma. Linnaruumi mõtestamine on hädavajalik, aga oluline on leida ka vahendid, kuidas seda selgitada ja vahendada, millist keelt kasutada, et head mõtted tõlkes kaduma ei läheks.

„Uus-Talsingi“ töötuba kutsuti kokku, et enne tegutsemist vahelduseks ka mõelda. Tõuke andsid Ülemiste terminal ja Rail Baltic, mille puhul rong hakkas veerema omasoodu korraliku (linna)ruumilise suurema pildi ja analüüsita. Eesti-Soome segameeskondades vaeti kaksiklinna ühenduste mõju Tallinnale ja pakuti parema ruumilise ja sotsiaalse keskkonna kujundamiseks lahendusi. Arhitektide positiivsetele ettepanekutele vastandusid pessimistlikud insenerid, kes proovisid kõigele majandusliku argumendiga kriipsu peale tõmmata. Etendus tavapärane kahevõitlus, kus ühel pool on end ratsionaalseks pragmaatikuks nimetav spetsialist, kes näeb ainult probleeme, kritiseerib karmilt ja pakub ainsa lahendusena midagi, mis on „efektiivne ja mõistlik“. Teist poolt esindab aga naiivseks idealistiks ja eluvõõraks kunstnikuhingeks tituleeritav ruumispetsialist, kes tahab pildi suuremaks tõmmata ja pakub loovaid lahendusi. Enamasti jääb ses võitluses ülekaalukalt peale pragmaatiline nihilism, mille varjus ei saagi suuremaid tulevikuteemasid arutada. Argipäev sõidab headest mõtetest üle. Sama probleemi kurtis ka Marten Kaevats, kelle väitel jäi ka mahukam biennaali programm kinni mõttemaailma kitsusesse – enamasti nähti vaid probleeme, mitte võimalusi.

Argipäeva pragmatismist eemalduma kutsus ka EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna esmakursuslaste kursuseprojekt varjualune „Lugeja“ Harju mäel. See oli kui häbeliku linna­uurija, inimvaatleja pesa (näen, aga ise pole nähtav), moodne säästlik pisierakla, mis sobib õhku ja elu läbi laskva puitkesta tõttu hästi suviseks linnakontoriks. Senistest Lahemaale Pedaspeale püstitatud varjualustest erineb selle aasta oma eelkõige linnalise iseloomu poolest. Õõnes ribiline kuubik sekkus otseselt, kuigi diskreetselt linnaruumi ja leidis ka vastureaktsiooni: koolikottidega lapsed rüsinal sisse jooksmas ja seletamas „jaa, see on jumala äge!“, esimesed territooriumimärgistused (minigrafiti), sisse piilunud turisti ehmunud hüüe „oi-vabandust!“, millele järgnes pärast lühikest selgitust, et tegu on avaliku installatsiooniga, mitte isikliku kirjutamistoaga, sisenemine ja põnevusümin.

Peavoolust eemal

TABi satelliitprogrammi haare ulatus seekord pealinnast välja, peaaegu pooletunnise rongisõidu kaugusele Kohilasse (võrreldavalt kesklinnast Piritale ja Nõmmele). Kohila visiooni töötoas tehti katse vaadata värske pilguga üle alevi peatänav ning lülitada tulemus koostatavasse valla üldplaneeringusse. See kõlab ilmselt sama ebaseksikalt kui „tulude optimeerimine“ või „Euroopa Liidu regionaalarengu fondi toetusmeetme raames eraldatavad vahendid“, aga sisuliselt oli tegu potentsiaaliga ettevõtmisega, mis annab loodetavasti ka käega katsutava ja silmaga nähtava tulemuse.

Muinsuskaitseamet, Kohila vald kehtestamist ootava arengukavaga ja euroraha paaniline taotlemine andsid kokku võimaluse uueks alguseks ning ettevõtmine sai pidulikuma vormi TABi ja Euroopa muinsuskaitsepäevade toel. Kui muinsuskaitseamet keeldus kooskõlastamast valla ilmselt kiirustamisest tingitult küündimatut kaitsealuse mõisa­allee kaotamist ette nägevat tänava rekonstrueerimisprojekti, sai karmikõlalisest „eist“ alguse positiivne areng ja parema homse võimalus. Ja oligi hädavajalik aeg maha võtta­ ning läbi mõelda, kuidas on ikkagi kõige õigem edasi minna. Algas suhtlus institutsioonide vahel ehk käivitus korrektne otsustusprotsess. Positiivset eeskuju näitas siin riigiasutus, kes pakkus lihtsalt keeluga kogu asjale kriipsu pealetõmbamise asemel välja omapoolse lahenduse.

See omamoodi mini-TAB kandis ka ürituse vaimu paremini ja edukamalt, vastas kuraatorite sõnastatud ootustele ja suurejoonelistele eesmärkidele: aktiivne arutelu ja asjade tuumani viivad küsimused tundusid publiku tavapärasest mullist välja raputavat küll. Intiimsem ruum, mitteformaalne, veidi kaootiline, aga väga soe ja külalislahke õhkkond soodustas aktiivset arutelu, mis ulatus pealkirjastatud ametlikest teemadest kaugemalegi. Maailmakohviku formaat ehk inimesed väikestes gruppides ümber laua andis häid tulemusi nii Kohilas kui ka sümpoosioni eesruumis. Domineeriva poodiumita kujuneb suhtlus võrdsemaks ja mõttearendus vabamaks.

Teisel päeval Kohila mõisakoolis (vanalinna hariduskolleegiumi haru) toimunud seminaril „Euroopa muinsuskaitsepäevad. Tööstuspärand“ tehti muu hulgas esimene arglik avalik katse rehabiliteerida Kapa-Kohila. Tõesti, enamikule üllatuseks on tegu päris kohaga: Kapa kõrts paiknes Kohila aleviku keskpunktis, kahe mõisa vahelisel teljel, ning on seega täiesti ebaõiglaselt saanud pärapõrgu ja kohtlase koha sünonüümiks. Tegu on hoopis kompaktse jõeäärse hoolitsetud ja selge nunnufaktoriga asulaga, mis on ülesehituselt ja mõõtmetelt ideaalilähedane elav ja jalakäijasõbralik linnaruum.

Inimese vs. masina ruum

Olgugi et selle aasta TABi eestvedaja Marten Kaevats kinnitas korduvalt (ja mõnelegi üllatuseks), et isejuhtiv auto on vaid sümbol ning ka tehnoloogiaoptimismist on asi kaugel, hõivas just tehnoloogilisse tulevikku vaatav aura nii biennaali meediakajastuse, sümpoosioni ettekanded kui ka kaasnevad näitused. Sellisele lähenemisele on kosta ka kriitikat. Nii on Michael Hanlon² kritiseerinud naivismi, millega omistatakse XXI sajandile tehnoloogilise kiire arengu aupaiste. Tema arvates kestis tehnoloogia kuld­ajastu 1945. kuni 1971. aastani. Vähem kui ühe inimpõlve jooksul sündis kõik, mis määratleb moodsa maailma tänapäevani: elektroonika, arvutid, internet, tuumaenergia, televisioon, antibiootikumid, kosmoselennud, inimõigused, popmuusika, DNA jne. Praegu on areng liialt läbi imbunud tarbimiskultuurist, mistõttu samastatakse see tihti odavate infotehnoloogia arendustega: edukuse ja progressi astme määrab lühikese aja jooksul tekitatud raha hulk, mitte asjade parendamine, vaid nende kiire vananemine, mis omakorda tähendab turule paisatavat uut autot, telefoni või operatsioonisüsteemi. Ehk on just liigne riskikartus ja ületurvamine põhjuseks, miks revolutsioone pole tulnud ja areng on seiskunud? Praegu isegi ei proovitaks paljut seda, mida katsetati 1940ndatel või 1970ndaltel, jutt jääb tihti jutuks, spekulatsiooniks või fantaasiaks.

Tehnoloogia arenguga seostub hirm inimtööjõu tarbetuks muutumise ees, arhitektide hirm muutuda 3D-mudeldajaks, kes pakub tarbijale 3D-printimise vaheteenust. Ka biennaali publik tõstatas küsimuse, et kui nüüd oleme alles tehnoloogia versioonis 0.1 (tehnopessimistide arvates isegi mitte seda), kuivõrd ikkagi suudame ette kujutada arhitektuuri tulevikku versioonis 2.0, kus algoritmid asendavad arhitekti. Sümpoosionil kõnelenud Jarmo Eskelinen oli aga positiivsem ja väitis, et andmed tulevad alati minevikust, algoritmil pole empaatiat ning seetõttu on ikka vajalik inimene, kes loeb andmeid ja oskab valida õige sisendi. Temaga kõlas kokku Steven Poole, kes viis hiljuti läbi katse, kus arvuti analüüsis inimeste lugemisviisi ja lemmikteoseid ning kirjutas seejärel ise romaani. See osutus aga täielikuks saastaks. Poole katse rahustas publikut, kinnitades usku, et ka arhitektuuris ei saa kasutada millegi loomiseks üksnes tehnoloogiat. Seega pole ka tarvis karta arhitekti elukutse kadumist ja seda, et arhitektuuriloome usaldatakse ainuüksi masinatele.

„Kui me tahame, et ühiskond suudaks ise ennast muuta ja arendada, peab muu hulgas ühiskonda konstitueeriv ning raamiv ruum seda võimaldama, olema valmis ning võimeline ka ettearvamatuid muutusi vastu võtma.”³

1 Nii lausub Moissei Ginzburgi projekteeritud, tänaseks hüljatud Narkomfini elanik Vitali Ogino Knaussi filmis „Dom Novogo Bõta“, mis linastus TABi klubis 18. IX 2015.

2 Michael Hanlon, The Godlen Quarter: Why Has Human Progress Ground to a Halt. – Aeon Magazine (veebiajakiri).

3 Toomas Tammis, Katkestuste linn. – Ehituskunst 2013, nr 49-50.