Viimasel ajal on ilmunud palju kutseliste kirjapanijate koostatud ajakirjanike ja poliitikute, kõrgus- ja kaugushüppajate, telediktorite ja lauljate, näitlejate ja etlejate elulooraamatuid. Sekka mõni praeguse tipp-poliitiku tegulugu. Teame peaaegu iga detaili, kuidas telemehed kunagi Kadrioru staadionil jalgpalli mängisid, kuidas meie popmuusikud mööda kuuendikku planeeti kolasid ja mis toimus Isamaa tagatoas. Arvame teadvat peaaegu iga pisiasja, mis paarkümmend aastat tagasi vilksatas näiteks Mart Laari või Edgar Savisaare peas. Huvitav teada, aga tundub ehk juba kergelt äraleierdatud lektüürina.
Suur osa Eesti kirjandusklassikast on siiski üles ehitatud tavalise tööinimese hingeelu uurimisele. Kas sellega on jäädavalt lõpp? Tahan loota, et ei. Mina ja ilmselt veel väga paljud soovivad teada, kuidas moos päriselt kommi sisse sai. Mida mõtlesid neil murrangulistel aastatel inimesed, kes sammusid küpsest sotsialismist liberaalsesse varakapitalismi? Siis, kui ilusad rahvuslikud laulud said lauldud, kui oli kätest lahti lastud ja tööjõu või bisniseturul trügima hakatud põhimõttel, kes ees see mees. Eesti tööstustoodangust läheb praegugi üle 70% ekspordiks. Igal varahommikul sammub tehastesse üle 100 000 töölise, kes panevad oma tööga aluse meie majandusele ja ühisele rahvuslikule rikkusele. Kes nad on ja millest mõtlevad? Mind huvitaks see kohe väga. Pealegi on need ettevõtted riigi suurimad maksumaksjad, kust peaks kulka kaudu jaguma nii etlejatele kui poeetidele, viiuldajatele ja režissööridele, kirjanikele ja kunstnikele.
Tallinna asumite ja ettevõtete seni kirjutatud ajalugu lõpeb üldjuhul 1990. aastatega. Samas on linna kunagised suurettevõtted nagu Tootmiskoondis Ookean, Dvigatel, Vasar, Tegur, Põhjala, Dünamo, Kommunaar, Kalinini- ja Pöögelmanni-nimeline elektrotehnikatehas jt unustuse hõlma vajumas. Aga mis täpsemalt on viimase veerandsaja aasta jooksul Tallinna ettevõtluses ja tööstusmaastikul juhtunud? Kuidas ja kuhu need ettevõtted haihtusid? Mis sai seal töötanud inimestest? Kes jäi ellu ja oli edukas, kes ei saanud hakkama ja jõi ennast surnuks ehk kuidas näeb see kõik välja seestpoolt vaadatuna? Tegelikult puudub meil selle ajalooperioodi ehk lähiajaloo sisekirjeldus.
Ülo Pärnits laskis endast ja Mainorist küll paksu raamatu kirjutada. Miskit tellisid Talleksi omanikud. Estoplasti töötajatelt koguti mälestusi ja lavastati naljateos. Tallinna trammi ajalugu on ka praeguse ajani ilusti teada. Palju rohkem vist ei olegi. Kui ma sõidan mööda Swedbanki hoonest, Tallinna kaubamajast, Baltika või ABB tehasest, tahaksin teada, mis seal töötavad inimesed siin ja praegu tegelikult mõtlevad? Kas Rootsi pankade Eesti filiaalide töötajad tunnevad süümepiinu, kui kaasmaalaste käest teenitud kasum suures osas panga emamaale kanditakse? Kas Baltika õmblejad tunnevad masendust, teades, et neil on peaaegu võimatu Kagu-Aasia kolleegide tööviljakusele ja palgasurvele vastu seista? Kas Maxima ja Rimi kassapidajad on mõnikord õnnelikud? Lähiajalugu vajab osalejatelt kirjapanemist.
Puhkimi memuaarid annavad hea ülevaate mõned aastad tagasi saja-aastaseks saanud ning tänaseni tegutsevast edukast vist senini peaaegu täiesti vene keeles töötavast Eesti laevaehituse ja remondi tööstushiiglasest, mis kannab BLRT Grupi nime. Teos sisaldab rohkesti uusi andmeid selle natuke kinnise, isegi saladusliku tehase kohta, seal on kirjutatud selle vastuolulisest ja keerulisest käekäigust kuni praeguse ajani välja. Ka sellest, kuidas suur- ja väikeaktsionärid omavahel võimu ja raha ümber jagavad. Ettevõtte omanikeks ehk aktsionärideks saamise lugu on memuaarides esitatudselgelt ja lihtsalt. Ka see, kuidas oma aktsiatest loobuti või lihtsalt ilma jäädi. Selles on ilmselt paljude Tallinna ettevõtete endistele töötajatele midagi tuttavlikku. Väga huvitav oleks näiteks lugeda, kuidas selline või muud moodi erastamine toimus töötajate silmade läbi sellistes ettevõtetes nagu Norma, Standard, Leibur, Kooperaator, Volta, Punane Koit, Vasar, Tallinna Masinatehas, Eesti Merelaevandus, ETKVLi KIT, RET jt.
Puhkimi raamat vähendab edukalt seda tühimikku. Autor valgustab seestpoolt Eesti suurima metallitööstuse juhtimist, tehase arengu seisukohast põhimõtteliselt oluliste otsuste vastuvõtmist, teisi valikuvõimalusi ja nendest loobumise põhjusi. Psühholoogiliselt huvitavalt ja isiksuse seisukohast sügavuti on toodud ettevõtte juhtfiguuride portreed. Mängleva elegantsiga saame teada üht-teist äri- ja poliitikamaailma eliidist BLRT kontekstis, näiteks Edgar Savisaare, Villu Reiljani, Siim Kallase, Indrek Neivelti, Aadu Luukase jt kohta. Saame teada keerulistest ja enamasti ehk kaugemas perspektiivis õigustatud otsustest. Lihtsalt ja selgelt on kirjutatud suurettevõtte köögipoolest. Unikaalne on ettevõtte Leetu ja Soome laienemise kirjeldus, koostöö kõrgkoolide, ametikoolide ja riigiasutustega.
Raamat on kirja pandud selge isikliku positsiooniga. Autor ei olnud ei suur ega väikeaktsionär, vaid töötas ettevõttes pikka aega personalidirektorina. See on võimaldanud tal nähtu kirja panna kroonikakirjutaja aususega ja ajaloo seisukohalt objektiivselt. Ühelt poolt püüdis ta kasvatada töötajates austust ja lugupidamist oma ettevõtte vastu. „I am working for BLRT “ ehk „töötan BLRTs“ on Koplis rohkem kui kõva kaubamärk. Kui ettevõttel ei olnud neid töötajaid enam vaja, korraldas Puhkim aga tseremoonitsemata kaastöötajate lahtilaskmise. Seejuures teenis ta selles venekeelses töökollektiivis ära uskumatult suure usalduse, sest tema kohta öeldi: „Чувствуется, он совсем порядояный парень, ему можно доверять“ („Tundub, et on päris korralik poiss, teda võib usaldada küll“). Sellise suhtumise tõttu pääses ta kolleegide hingeelule väga lähedale ja tundub, et ta pole nende usaldust kuritarvitanud. Nii mõnelgi asjaosalisel võib siiski natuke valus olla üht-teist seni teadmata asja enda kohta lugeda. Aga mõnikord seisnebki ajaloo ilu valus.
BLRT ja tema aktsionäride lugu läheb aga edasi. Loodame, et edukalt.