kui ühised rõõmsad võlad

mis üheskoos tuleb meil kesta

need ühised rõõmsad võlad

neid meri ei saa meilt pesta

Paul-Eerik Rummo, „Me hoiame nõnda ühte“

2014. aasta detsembris, kuu aega pärast Reformierakonna 20. sünnipäeva, ilmus Kalle Muuli sulest raamat meie Reformierakonnast, mida teose tagakaanel reklaamitakse kui mõttelist järge autori juba ilmunud lähiajaloo raamatutele „Isamaa tagatuba. Mart Laari valitsus 1992–1994“ (2012) ja „Vabariigi sünnimärgid: varjatud murdehetki Eesti poliitikas 1987–2007“ (2013). Vormiliselt see nii ongi: sarnane kaanekujundus, lühikesed põnevad peatükid ja suureks kirjutatud pealtnäha tähtsusetud seigad. Viimasest raamatust puudub küll erinevalt varasematest isikuloend ning kirjastajaks on Muuli Tulimulla asemel Menu.

Kes on „Vabariigi sünnimärke“ lugenud, neid tabab „Kodanike riiki“ lugedes peagi äratundmisrõõm, sest paremad palad Reformierakonna algajast on avaldatud juba autori eelmises raamatus. Näiteks Siim Kallase ja Heiki Kranichi kohtumine Viinis 1994. aasta septembris nooblis De France’is, kus kordamööda käidi viietärnihotelli WCs kloorimaitselist kraanivett toomas. Ka hotellis valitsenud keskkond ja meeleolu: „Kristall-lühtrid hotelli fuajee laes heitsid uhketest marmorplaatidest põrandale ja kreemjatele seintele öörežiimi matti valgust, kuid mehed tumedast puust laudadega hubases istumisnurgakeses muudkui rääkisid ja rääkisid“ tuleb „Vabariigi sünnimärkide“ lugejatele tuttav ette. Siinkohal on paslik meenutada, et staažikas poliitikaajakirjanik Kalle Muuli oli nooruses täiesti arvestatav luuletaja, kes on avaldanud luulekogud „Sajus“ (1986) ja „Klaasi tumeduses“ (1991).

Jõulueelsest melust hoolimata tekitas Muuli viimane raamat Reformierakonnast parasjagu furoori. 27. novembril 2014 teatas Kalle Muuli TV 3 saates „Kolmeraudne“, et siirdub poliitikasse ning kandideerib IRLi nimekirjas riigikokku. 9. detsembril oli noorpoliitik juba „Ringvaates“ oma värskelt ilmunud raamatut tutvustamas. Kuna Muulit tunti sõnaka mehena, kes ei salli valskust, ootasid lugejad muidugi selgust R-Hoolduse ja Reformierakonna ebaseadusliku rahastuse osas. Seda enam, et autori käsutuses oli partei arhiiv ja ta enda sõnul võis ta seda vabalt kasutada. Natuke ettevaatlikuks tegi Muuli „Ringvaates“ kõlanud väide, et ta istus kuude kaupa arhiivis, tegi dokumentidest palju koopiaid, kuid sõlmis oravaparteiga kirjaliku lepingu, et kasutab saadud informatsiooni üksnes raamatus. Arvan, et ma polnud ainus poliitikahuviline, kes kuulis Reformierakonna arhiivist esimest korda (küll aga teatakse poliitringkondades Heiki Kranichi aastate jooksul kogunenud paberitest, mida Muuli on kasutanud juba „Vabariigi sünnimärkides“).

Pettumus oli muidugi suur, kui selgus, et avastasin raamatu lisast vaid kolm dokumenti Eesti Reformierakonna ja Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) ühinemisotsuse kohta. Teatava mööndusega võib dokumendiks pidada ka väljavõtet ELDP raamatupidamisžurnaalist, kust saame teada, kuidas Meelis Atonen aastatel 1993-1994 neljas jaos 12 000 krooni laenas ja kuidas see Suurbritannia liberaalide toel tagasi maksti (lk 56). Aga kuidas käis R-Hoolduse rahastamisskeem, seda me kahjuks teada ei saa. Kahtlustava ja kiusliku inimesena jäi mul raamatut lugedes mulje, et mingit Reformierakonna arhiivi ei olegi olemas, või kui ongi, siis hoiti uuriv ajakirjanik sellest sama kaugel kui Katariina Krjutškova ja Kadri Paasi Andrus Ansipist.

Viimaste naiivsevõitu ja pisut iseäralik raamat „Andrus Ansip – halva iseloomuga hea poiss“ on ausamalt kirjutatud. Fabuleerimisoskuselt ja üldistusvõimelt on nad muidugi suure meistri (selleks jääb Muuli vaieldamatult ka pärast seda raamatut!) õpipoisid, kuid nende töö arhiivimaterjalidega oli vähemasti tulemuslik. Neid kahte raamatut saab võrrelda ka selle kandi pealt, et erinevalt „naisuurijatest“, kellega oli reformierakondlastel soovitatud mitte suhelda, sai Muuli südamest südamesse rääkida oravapartei kogu raskekahurväega – võimuerakonna varasemale valjuhäälsele kriitikule raamatu kirjutamisel takistusi ei tehtud. Erinevalt Tarmo Vah­terist, kes tänab oma raamatute lõpus kõiki allikaid, ei avalikusta Muuli, kust informatsioon pärineb. Ja kas seda ongi vaja? Need on ju samad inimesed, kes 1990ndatel figureerisid „anonüümseks jääda soovivate allikate“ ja viimasel ajal „erakonna mõjukate liikmete“ varjava sildi taha (eriti Eesti Päevalehe analüüsides). Aga mis ma ikka jorisen, Kranichi & Co lood ja laulud on jätkuvalt head, vaid mõned raamatus esitatud partituurid tekitavad ehk fantaasiavaesemates lugejates umbusku.

1992. aasta Heiki Kranichit on Muuli raamatus kirjeldanud virga ja usina mehena, nagu Ivan Orav oma isa, kel olid kolmekuningapäevaks kõik aastaks planeeritud tööd juba tehtud: „Kell üks öösel istus Kranich viimase bussi peale ja jõudis kella kolmeks tagasi Haapsallu. Hea oli see, et kodu asus bussijaama lähedal. Ta tõusis igal hommikul kell viis, läks kella kuuese Tallinna bussi peale – autot tal polnud – ja oli kell kaheksa Tallinnas“ (lk 44). Praegu väljub viimane liinibuss Haapsallu kell 21, aga eks sel ajal olid inimesed töökamad ja bussijuhid kauem üleval. Kuid see selleks, enne kukke ja koitu tõusnud hakkajast Haapsalu mehest oli 1996. aastaks saanud pealinnas poliitiline unimüts. Reformierakonna kantselei juhataja Maret Maripuu toriseb erakonna siselehes: „Minu töökohustuseks on igal hommikul peasekretärile helistada ja ta üles ajada. Kranichi aju ärkab alles pärastlõunal. Kui normaalsed inimesed hakkavad kell 5-6 koju minema, siis hakkab tema aju alles jahvatama ja ta hakkab inimestele peale sõitma“ (lk 114).

Muuli viimane raamat ei koosne üksnes edulugudest, teinekord tuli kangelastel ette ka äpardusi. 1989. aastal ei pääsenud Rain Rosimannus õnnetu juhuse tõttu õppima Tartu ülikooli sotsioloogiaosakonda. „Kirjandit kirjutama minnes unustas ta prillid koju ega näinud tahvlilt hästi teemasid lugeda. Nii kirjutas ta ristiusu asemel kirjandi eesti usust ja vale teema viis sisseastumiseks vajalikud punktid“ (lk 110). Õnnetu lugu iseenesest, aga sellegipoolest tahaks küsida, mis asi on eesti usk? Kas tulevane hall kardinal kirjutas maausust, taarausust või hoopis usust iseseisvasse Eestisse ja selle kohtusüsteemi?

Raamatus leidub ka tüütavaid jutte, millel puudub sisu. „Kord õnnestus kellelgi ühest telejaamast välja kaubelda pool tundi eetriaega kõige magusamal õhtusel ajal. Millega seda täita? Tähtsad eksperdid leidsid, et kuna valimiskampaania on liiga tõsine, siis võiks vahelduseks teha midagi lustakat. Näiteks võiksid Reformierakonna poliitikud etendada vene muinasjuttu „Tare-tareke“, millele on kirjutatud päevakajaline poliitiline tekst. Kallasele kui partei juhile oli selles tükis ette nähtud silmapaistev roll. Ta pidi kandma kuke kostüümi ja aeg-ajalt ühel jalal seistes kirema. Pole teada, mida Kallas sellest kõigest oleks arvanud“ (lk 87-88).

Kuna tegemist on juubelivälja­andega, on loomulik, et autor on libisenud erakonna kahtlastest seikadest elegantselt üle, kasutades siiski võimalust konkurente halvustada. „Kranich oli erakonna rahastamiseks välja mõelnud R-Hoolduse aktsiaseltsi, mille pärast Reformierakonna juhtidel tuli hiljem palju pahandust.“ (lk 149). „Tagatipuks üritasid süüdistajad jätta muljet, et Kallas oli olnud petistega mestis ja pistnud osa raha oma taskusse. Seda versiooni levitas vihjamisi ka peaminister Tiit Vähi.“ (lk 127). „Kui peaminister Juhan Parts otsustas 2005. aasta algul oma viha välja valada välisminister Kristiina Ojulandi peale, kes oli olnud erakondade ühinemise üks suuremaid vastaseid, ja vallandas ta kümnete saladokumentide kaotamise ettekäändel, siis ei marssinud Reformierakond valitsusest minema, vaid avaldas ainult imestust otsuse üle.“ (lk 215). „Laar ise oli ennast täis teinud ja püüdis nüüd kastaneid tulest välja tuua Tartu Ülikooli rektori Peeter Tulviste upitamisega presidendikandidaadiks.“ (lk 157). „Rahandusministrina vastutas Kallas riigi rahanduse, mitte kolmikliidu ja Paltsi linnavalitsuse püsimise eest. Kui neid kaht asja polnud võimalik ühendada, siis tuli valida kahest halvast väiksem ja ohverdada sobimatud liitlased.“ (lk 164).

Viimast Muuli väidet võiks ju huumorina võtta nagu eelnevaidki, kui sellest „sobimatute liitlaste“ ohverdusest poleks kujunenud paljude jaoks Eesti poliitika lähiajaloo kõige mustem päev.

Ajalehe „KesKus“ 2000. aasta septembrinumbris küsisin Siim Kallaselt, mida me kardame sellest Savisaarest? „Mina olen palju mõelnud, millised on need vastuolud kolmikliidu ja Keskerakonna vahel. Me kardame võimu kuritarvitamist. Sest mis on Keskerakonna märksõnad? Moonipõllu rüüstamine, võiladude lahtimurdmine, Keskturu erastamine, lindiskandaal … Hirm on see, et Keskerakond ei austa kodanike ühiskonda ja vabadusi,“ tõdes tollane rahandusminister.

Pärast seda, kui Reformierakonnal ei õnnestunud Toomas Savi presidendiks upitada, hakkas seesama Kallas sellesama Savisaarega mehkeldama – kui matkida Muuli mahlast kõnepruuki …

Avastasin raamatust vaid ühe faktivea. „Kõik selle rühma neli liberaali – Jaak Jõerüüt, Enn Põldroos, Heinz Valk, Siim Kallas – kuulusid samal ajal parlamendi suurimasse, 43- liikmelisse Rahvarinde saadikurühma“ (lk 21). Saadikurühma kuulus siiski Teet Kallas, Siim Kallas oli 1990. aasta kevadel Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees. Paljud faktid on aga tõlgendamise pärusmaa. Väitest, et „parteikontor hakkas esimest korda sihipäraselt planeerima erakonna arengut. Abiks Jõgeva linnapea ametist Reformierakonna piirkondade juhiks tulnud Kalev Lillo“ (lk 226) jääb mulje, nagu oleks Reformierakonna hilisemat alustala ametiredelil edutatud. Tegelikult oli hallis ülikonnas linnapea 13. augustil 1999. aastal Jõgeva kesklinnas 3,02-promillises joobes ja ta vabastati ametist. Mis aga ei vähenda Lillo teeneid Toomas Hendrik Ilvese presidendiks saamisel 2006. aastal.[i] /

Silvergate’ile on raamatus pühendatud terve lõik. „22. mail 2012 avaldas Silver Meikar Postimehes pika ja detailirohke loo, milles süüdistas justiitsminister Kristen Michalit erakonna ebaseaduslikus rahastamises erakonna peasekretärina. Kuigi riigiprokurör Heili Sepp teatas pool aastat hiljem, et „prokuratuur lõpetas kuriteokahtlustuse menetlemise ja deklareeris selgelt, et süüdistuseks ei ole alust,“ astus Michal 2012. aasta lõpus ametist tagasi (lk 267). Otsisin tükk aega, kus endine juhtiv riigiprokurör seda väitnud on. Selgus, et ühes Postimehe arvamusloos,[ii] kus selgitas, miks ta koostas Reformierakonna rahastamisega seotud kriminaalasja lõpetamise määruse just sellisena, nagu see avalikkuse ette jõudis. Maitseasi muidugi, kas kasutada raamatus juhtunu kirjeldamisel ühe ajaleheartikli kontekstist välja nopitud lauset või 36-leheküljelist kohtumäärust.[iii] Seda määrust tasuks uuesti lugeda seoses äsja lahvatanud Tallinna Sadama korruptsioonikahtlustustega, võrrelda Michali ja Lillo sõnaseadmisoskust siis ja praegu.

Mida öelda lõpetuseks? Kalle Muuli kui söaka arvamusliidri austajana valmistas raamat mulle pettumuse. Raamatus puudub autoripositsioon kõigi nende valgustkartvate tegude suhtes, millega Reformierakond on meie poliitikaelu viimase kahekümne aasta jooksul „rikastanud“. Oleks justkui kaks Kalle Muulit: üks, kes oli enne ja pärast raamatu kirjutamist, ning teine, kes kirjutas selle teose. Nõukogude ajal ei pääsenud dissertant Lenini tsiteerimisest, Kalle Muulit abistab 2013. aasta kevadel valminud „Eesti inimarengu aruanne“, mida ta nimetab raamatu epiloogis „ülistuskõneks Reformierakonna poliitikale“ (lk 292).

Cuius regio, eius religio.

[i]Rumm: erakondade kontroll presidendi üle järjest kasvab. – Postimees 14. VIII 2015.

[ii]Heili Sepp: Õigus teada. – Postimees 23. XI 2012.

[iii]http://www.prokuratuur.ee/sites/www.prokuratuur.ee/files/elfinder/article_files/meikar_lopetamine_15102012.pdf