Tartu ülikooli avaaktusel pidas üliõpilasesinduse esimees Martin Noorkõiv kõne, mis puudutas paljusid. Pagulasteemalist debatti kommenteerides sedastas ta, et lõhestunud Eesti suurim väljakutse on oma ideelt väga lihtne: üksteisega rääkida.
Rääkida tahetakse, oi, kuidas tahetakse. Selle soovi ühe väljendusvahendina on pagulasteemalisse debatti lisandunud uus meedium: autod. Eesti teedel sõidab praegu teadaolevalt üle 400 auto, mis kannavad kleebist Eesti maakaardi valge kontuuri ja sõnumiga „Siin ei ole Aafrika“. Kleebiseid levitava seltskonna teatel kutsub see märkama ja väärtustama Eesti rahva vaimset pärandit. Samuti aitavat see järgmistel valimistel meelde tuletada, kes on Eesti maha müünud. Lisaks tuletavat kleebis pagulastele meelde, et see siin on Eesti ja Eestis on omad seadused.
See kõlab üllalt, aga mõjub millegipärast hoopis poole valikuna „pagulaste poolt või vastu“ debatis.
Autode kasutamises oma poliitilise hoiaku levitamiseks ei ole iseenesest Eestis midagi uut: alles see oli, kui Putini-meelsed eestivenelased hakkasid oma meelsuse väljendamiseks autodele massiliselt Georgi linte kinnitama. Ja paraku just see agressiivse alatooniga aktsioon tuleb „Siin ei ole Aafrika“ analoogina meelde, mitte näiteks rinnavähivastased lindikesed või sõjaveteranide sinililled.
On neid, kes ei loe lehti, ei jälgi uudiseid, ei figureeri Facebookis. Liikuvat loosungit näevad ka nemad. Üks liikuv loosung jõuab rääkida ka nende tuhandetega. Liikuva loosungi eest ei ole pääsu.
Meie suurim väljakutse on aga hoopis: üksteist kuulata. Püüda mõista. Mitte unustada, et inimkonna ühine ema on Aafrika must Eeva. Aafrika on igal pool, isegi Eestis.