Andres Mustonen Pressifoto
EESTI MUUSIKA PÄEVAD: HORTUS MUSICUS & ZUGA ühendatud tantsijad Katariina kirikus 24. III.
Ja siis tulid vanad eestlased takustes seelikutes keskpõrandale kokku ja hakkasid tantsu vihtuma, oleks humoorikas nägemus reede hilisõhtusest kontserdist, kui ei oleks samal kontserdil kõlanud Andres Mustoneni esituses ja juhatusel Tüüri ja Grigorjeva selgelt vaimulik muusika.
Kontserdi kontseptsioonis oli seega algusest peale olemas vastuolu. Ei teagi, kas kontseptsiooni autoril oli idee tulla välja Raveli moodi valsi apoteoosiga. Salonglikku tantsulisust on kõige ehedamalt siiski olemas Kaumanni loomingus, kui meenutada mängulisi “Valitud salongipalu” Uue Tallinna Trio esituses. Tantsu rituaalset poolt on loomulikult võimalik ka muusikas näidata. Küll tundus, et ZUGA lavastajad ei ole kuigi tuttavad eesti heliloojate loominguliste isiksustega. Tahaksin meenutada koreograaf Teet Kaske ja tema koostööd Tüüri ja Märt-Matis Lillega, kus muusika oli tõesti koreograafias lahti harutatud ja läbi lavastatud.
Katariina kiriku sakraalses atmosfääris oleks võinud tõlgendada tantsu rituaalset poolt. Kõige lähemale jõuti selles osas Tatjana Kozlova teose “Moving nowhere” koreograafilises lahenduses. Kozlovale inspiratsiooniks olnud Escheri lõppematud redelid muusikalises plaanis olid õnnestunud. Kozloval oli õnnestunud tabada teose orkestratsioonis Hortus Musicusele omast kõlapilti ja väljenduslaadi. Visuaalne pool seisnes grupi laval olnud inimeste üksteisest läbipõimumises, üleronimises ja veeremises. Keegi n-ö meestantsija üritas teose lõpus ronida ka trepist üles. Ei teagi, kas see pidi sümboliseerima kulgemist kõrgemale tasandile või kulgemise lõppu? Selline rohmakas liikumine ei andnud just kuigivõrd mitmekihilisi tähendusvõimalusi.
Timo Steineri esiettekandeline “Kiidulaul” pidi leppima kentsakate kaasaegsete tantsuelementide jäljendamisega, mis esmalt meenutas hiljuti nähtud dokumentaalfilmi ETV ekraanilt, kus tutvustati noori ameeriklasi, kes hobi korras tantsivad ja on endale seeläbi leidnud väljendusvõimaluse, aga isegi nemad tegelesid tantsuelementide lihvimisega. Katariina kirikus nähtud jacksonlik robot ja tavadisko kõrvuti seltskonnatantsuga ning kireva rahvahulgaga laval jättis üpris kummalise kodukootud mulje.
Vähem küsitav ei olnud kontserdi alguses nähtud liikumine, milles kasutati kõigile tuntud joogatundide sissejuhatavaid harjutusi. Kavalehelt lugedes oleks oodanud, et muusika paneb inimesed liikuma, nagu kirjutas üks lavastajatest Tiina Mölder. Muusika ent ei kõlanud. Hiljem selgus vestluses muusikutega, et helilooja ei suutnud, ja täiesti õigustatult, omaks võtta nähtud kaootilist liikumist. Niisiis hakkas pärast sellist sissejuhatust viimaks kõlama Galina Grigorjeva imeline barokkvioolale kirjutatud “Valge prelüüd” Andres Mustoneni soleerimisel. Grigorjevat inspireerinud paralleel kaasaja ja Couperini vahel, nimelt prantsuse muusika tolleaegne žanr kirjutada taktimõõduta prelüüde. “Valges prelüüdis” oli Grigorjeva tundlikku meloodiajoont ja sooja hingestatust. Tänu Grigorjeva ja Tüüri teostele jäi muusika sellel kontserdil siiski esiplaanile.
Kontserdi lõpetas Tüüri 1993. aastal valminud “Psalmoodia” uus möödunud aasta redaktsioon, mis kõlanud juba Lätis. Tegemist on Tüüri noorpõlveteosega, milles veel tunda rock’iliku energia pulbitsemist. Vaimulikul ladinakeelsel tekstil põhineva kolmeosalise loo vokaalpartii esitas õnnestunult projektkoor Risto Joosti ettevalmistamisel, millesse olid kaasatud enamuses EFK ridadest tuttavad lauljad. Instrumentaalpartii läbivat rolli kandis kirglik viiul. Muusikaline materjal ja arendus on hea, vaatamata teose looja noorusele. Ja on tore, et teos, mille esiettekandega helilooja omal ajal rahule ei jäänud, on arvutipartiist loobumisega läbi teinud taassünni. Tüüri muusika suutis loodetavasti üles sulatada kõik Katariina kiriku jäisesse miinuskraadidega ruumi tulnud kuulajad.