Foto: piia ruber

 

Kui rääkida kunstist traditsionaalkultuurides, meenub mulle aer. See oli üks maoori aer Edinburgi kuninglikus muuseumis. Aer tundus olevat valmistatud mingist väga kõvast puust, see oli üleni kaetud nikerdustega, kohati lausa puutikandiga, nii et peentest aukudest paistis läbi valgus. Vanust oli aerul ca 200 aastat. Ma seisin seal klaaskapi ees vist kümme minutit ja mõtlesin kogu aeg ühte mõtet: sellist aeru ei ole vaja selleks, et sõita kalale või naabrile külla. Tema valmistamiseks võis tolleaegsete primitiivsete vahenditega kuluda kolm-neli kuud või pool aastat. Tal pidi olema veel mingi varjatud mõte või funktsioon. Ja see aer juhatab meid lihtsa, aga põhimõttelise küsimuseni: mis on kunst traditsioonilistes kultuurides?

Traditsionaalkultuuride arusaam sellest, milline on maailm ja mida inimene selles maailmas tegema peab, on sarnane. Selle kohaselt lõid maailma kunagi müütilisel ajal jumalad või müütilised esivanemad, kes seadsid sisse ka olulisemad riitused ja kehtestasid igapäevase elu reeglid.

Selle arusaama kohaselt ei püsi maailm iseenesest, vaid seda tuleb taasluua. Ja taasloomine toimub nn loomisriitustes (eestlaste jaanitule tegemise komme on ilmselt üks ürgse loomisriituse jäänuk), teisalt aga igapäevaelu kaudu. Kui igapäevane elu on kooskõlas müütilisel ajal kehtestatud reeglitega, siis see ongi maailma taasloomine. Maailm ei säili ise, seda on vaja säilitada ja säilitamine tähendab taasloomist.

Igapäevase elu olulisust rõhutabki tarbekunst. Ja kui maoor teeb endale pool aastat aeru, siis see pole lihtsalt üks aer, mida on vaja sõudmiseks, vaid see on ka maailma loomise tööriist.

Igapäevaelu olulisuse rõhutamise peamine vahend on tähendus (mõte, idee). Selle illustreerimiseks toon ühe loo. Hulgun palju metsades ja tunnen neid paiku, kus käin, päris hästi.

Kord hulkumiselt tulles juhtusin rääkima ühe vanema naisega. Ta tundis huvi, kus ma seekord siis ära käisin. Ütlesin, et tegin paarikümne-kilomeetrise ringi, kõigepealt üle tolle põllukünka. Seepeale ta ütles, et aa – Katkuküngas ja rääkis loo, kuidas suurte katkude ajal sinna inimesi maeti. Siis ütlesin, et läksin üle ühe metsaheinamaa. Tema ütles: aa – Uduküla ase ja rääkis, et seal oli kolm suitsu. Need olid vabad inimesed, kes pidid mõisale viima vaid kolm vakka pähkleid ja püüdma Hõbeparra järvest kala mõisa kööki. Sain teada ka seda, et lodu, millest ma läbi läksin, oligi Hõbeparra järve ase. Järv ise kadus 1960ndate paiku suurte maaparanduste käigus. Ma tundsin, kuidas nende nimetuste ja nimede taga olevate lugudega sai see maastik mulle veelgi tähenduslikumaks ja lähemaks.

Traditsionaalkultuurides tunnevad inimesed oma eluruumi, nad n-ö kuuluvad sellega ühte. Tuttav ruum on märgistatud nimedega, iga nime taga on lugu ja näiteks Austraalia aborigeenide juures ulatuvad sellised lood unenäoaega – müütilisse loomisaega. Niisiis ruum avab aja ja inimesel tekib ajalis-ruumiline mõtlemine.

Samamoodi toimib ka tarbekunst. Ornament pole lihtsalt ilustus, vaid kindla tähendusega: sellel võib olla kaitsemaagiline, viljakust kindlustav või mõni muu tähendus. Kui neid tähendusi teatakse, siis need toimivad pidevalt, korduvate vihjetena  teatud lugudele. Tähenduslikud elemendid tarbekunstis annavad tavalistele asjadele ja igapäevaelule ajalise ulatuvuse, sisuliselt lisaväärtuse.

Siin peitub ka üks huvitav kultuuriteoreetiline küsimus. Pean silmas selliseid mõisteid nagu massikultuur, eliitkultuur, rahvakultuur.

Inimene on olend, kes põhimõtteliselt elab kahes maailmas: asjade, olendite, protsesside reaalses-füüsilises maailmas ja sümbolite maailmas, mis võib olla füüsilise maailmaga rohkem või vähem seotud. Piltlikult, on olemas asjad, loodus ja ka tekstid. Tekstid võivad tekkida loodusest, aga ka tekstidest, mis on loodusest või hoopis tekstid tekstidest, mis on tekstidest, mis on loodusest. On olemas n-ö esimese, teise, kolmanda jne taseme sümbolid.

 

Kultuur = avatuse seisund

 

Rahvakultuuri olulisemad tunnused on seotus looduse, teiste inimeste ja esivanematega. See  on kultuuri vorm, kus kultuurilised sümbolid on seotud eelkõige konkreetse koha ja selle asukatega, kus puuduvad ümbritseva suhtes autonoomsed, sõltumatud sümbolid. Olla isiksus rahvakultuuri kontekstis tähendab mitte niivõrd eristumist teistest, vaid pigem seda, et suurtes isiksustes liituvad ühte ja väljenduvad just sellele rahvale iseloomulikud jooned. Loomise impulss või energia on jõud, mis tulenebki ühtekuuluvusest looduse, teiste inimeste ja esivanematega. Rahvakultuurile on iseloomulik tarbekunst, kusjuures tarbeks on konkreetne tegevus (kalapüük, sõudmine jne), samuti ka esiaegadel loodud maailma taasloomine. Sümbolite roll tarbekunstis on aga tähenduste kaudu avada inimest, tuua ta üha suuremasse kontakti olemasolevaga, tuua igapäevaste tegemiste juurde loomise mõõde.

Massikultuuril ja eliitkultuuril on pigem rohkem selliseid tunnuseid, mille alusel need on sarnased kui erinevad. Kumbagi ei iseloomusta seotus loodusega, teiste inimeste ja esivanematega (need tunnused võivad esineda rahvakultuuri elementidena). Neile on iseloomulik ka sümbolite suhteline autonoomsus mingi konkreetse paiga või selle asukate suhtes. Tugev isiksus on pigem massist eristuv, loomise objektiks pole enam olemasolev maailm, vaid midagi uut, omapärast. Loomeimpulsiks pole ühtsustundest tuletuv jõud, vaid pigem üksikisiku eksistentsiaalsed kannatused, mida lahendatakse ja väljendatakse mingil unikaalsel moel. Massikultuuri puhul pole oluline ka loodu seotus loojaga.

Võib-olla ongi kaasaegsele sümbolikasutusele pigem iseloomulik see, et me impordime võõraid sümboleid, need panevad meid igatsema midagi teistsugust, seega pigem vähendavad meie kontakti kohapealse maailmaga.

Iga kultuur eeldab loomist, kuid kui küsida, mis on siis loomises erilist, sellist, mida pole näiteks paljudes teistes tegevustes, siis võiks see olla avatuse seisund. Traditsioonilistes kultuurides tuuakse see avatus ja loomise mõõde igapäevaellu mitmekesiste võtetega (käsitlesin kohapärimust ja tarbekunsti tähenduslikke elemente). Põhimõtteliselt on avatuse kui seisundi tekitamiseks vaja kombineerida nelja elementi: liikumise  ja hingamise rütmi, lõdvestust ja tähelepanu (see on nn meditatsiooni algtõde). Kõik nn vanad rahvad on selliseid võtteid rakendanud nende tööde puhul, mida saab rütmiliselt sooritada – sõudmine, vedamine, rändamine, tampimine jne. Hingamise rütm leitakse töö laulu abil. Samas rütmis sooritatakse liigutused, olles selles soorituses tähelepanelik ja lõdvestunud. Üksluist tööd saame teha automaatselt, unistades samas millestki muust. Aga on ka võimalus teha seda tööd avatuse seisundis, tulla üha enam selle töö ligi. Selle töö, maa, kaasinimeste ja esivanemate ligi. Ilmselt just “kokkukuuluvus” on vanade rahvaste taotlusi hästi väljendav sõna.

Certeau’ on raamatus “Tegemiskunstides” toonud põnevalt välja tingimused, kuidas tänapäeval saab tavalisest inimesest looja. Ta asetatakse etteantud tingimustesse – selleks võib olla näiteks linnaruum, ratsionaalse funktsionalistliku mõtlemise poolt teatud eesmärkidel valmis tehtud ruum. Selleks võib olla raamat, aga ka igapäevane karm eluvõitlus. Tavaliste inimeste loovus seisneb Certeau’ järgi selles, et nad (meie) kasutavad etteantud tingimusi teisiti, kui etteandja seda oli planeerinud. Näiteks eelistavad nad ühte linnaosa teisele või tegutsevad seal ebatüüpiliselt, jätavad raamatu mõne lehekülje lugemata, teise lehe keskel hakkavad unistama jne. Inimesel pole eriti sageli võimalust kultuurielementide vormi muuta, aga ta saab muuta nende sisu. See nn nõrkade loov kavalus, väljendub eesti rahvakultuuris eriti hästi Kaval-Antsu kuj
us. Rahvakunstis kasutatakse ära see, mis olemas: ei taheta mitte niivõrd maailma muuta, vaid ajada etteantud maailmas oma asja. Kaval-Ants ei lahku Vanapagana juurest, ta pöörab olukorrad enda kasuks. 

 

Vana ja uue kompromiss

 

Ideede taaskasutus on omamoodi ka vana ja uue kompromiss.  Vana, juba olnu, on see, mis annab kuuluvuse ja pidevuse tunde. Uue rolli võib interpreteerida nii klassikalisest, semiootilisest kui ka religioossest aspektist.

Esimese vaatekoha järgi toituvad kultuurid uutest tähendustest: uue puudusel kultuur mandub, hakkab toimima matkimisena ja selle elementide arv kahaneb. Teise vaatekoha järgi uus vabastab vanast. Maailmaga toimetulemiseks tuleb seda paratamatult struktureerida, aga iga struktuur ka ahistab. Uue tulek loob ainulaadse situatsiooni, kus vanade struktuuride ahistus väheneb ja uus ei ahista veel. See on omamoodi religioosne hetk, võimalus kohtuda kõiksusega.

Traditsionaalkultuurides, mis toimisid aastatuhandeid kordustena, asendas uut püha. “Püha” on mõiste, millega vihjatakse, et ilmunud materiaalse maailma kõrval on veel teine, ilmumata ehk vaimude ilm. Ta vihjab ka nende maailmade läbipõimumisele. Toimelt sarnaneb see tähendusele ja annab igapäevastele asjadele lisamõõtme kaudu lisaväärtuse.

 

Kaasaegses maailmas, kus traditsioon on ähmastunud ja tähendustest ülekoormatud, eelistatakse väärtushinnanguid nagu “uus” ja “ilus”, kusjuures uus tuleb kõigepealt kodustada.

 

Kultuuri sisu ja vorm

 

Kultuurielemendid koosnevad sisust ja vormist. Vorm võib olla tekstiline, liikumuslik, materiaalne. Sisu tähendab eesmärki, mõtet, ideed.

Kultuurielementide kehtestamisel on reeglina tegu sisu ja vormi ühtsusega. Juba kehtestatud kultuurielemendid võivad püsida aastasadu, kusjuures nende vorm ja sisu muutuvad. Oluline reegel on sealjuures, et vormid on püsivamad, konservatiivsemad, sisu, ideed aga märgatavalt muutlikumad.

Nii võime näiteks eesti kultuuris kohata mitmete ürgsete kultuurielementide vormide jäänukeid: jaanitule tegemise komme, surnute itkemine setudel või ristipuud Kagu- ja Lõuna-Eestis, mitmed lastelaulud ja -mängud (“Teele-teele kurekesed”, “Tii-tii tihane”, kondivurr vastlapäeval, paadimäng) jne.

Kultuur jaotub kihistusteks või ajastuteks. Kultuurivahetuse protsessis on tüüpiline, et uue maailmavaate tulekul hakkavad varasema maailmavaate elemendid demoniseeruma. Näiteks üleminekul esivanemate kultuse kultuurist kristlikku kultuuri võttis ainujumal üle kunagiste jumalikustatud esivanemate funktsioonid (viljakus, moraal). Esivanemad nihkusid seega kultuuri tsentrist perifeeriasse ja nende tähendus muutus. Neist said kuradid ja paharetid (setu juttudes õpetab kurat talumeest tööd tegema, mis pole kunagi deemonite, küll aga esivanemate roll).

Järgmise, materialistliku sisuga kultuuri pealetulekul kiputakse jällegi demoniseerima endist, kristlikku kihistist ja romantiseerima üle-eelmist, kristluse-eelset kihistist. Romantiseerimine loob eelduse kasutada käesoleval ajal just üle-eelmise kihistise elemente. Probleeme tekitab aga see, et igal kultuurikihistisel on ka oma keel, milles väljendatakse selle ajastu ideid. Kuivõrd on meie ajastule võõras keeles väljendatavad sõnumid usutavad või arusaadavad? Kas te usute, et ükskord mees läks metsa, eksis ära, kohtas metsahaldjat, läks temaga kaasa? Metsahaldjas võõrustas teda kolm päeva, kui ta aga tagasi tuli, oli tema kodukülas möödunud kolmkümmend aastat? Või kas te usute, et on olemas Manala (kurjade vaimude ilm) ja Toonela (surnute ilm)? Või et kui porikärbes lendab pestud särgile, tähendab see särgi omaniku surma? Või et ilmade külmenemise põhjuseks on see, et kured, haned ja luiged lahkuvad (kured läinud – kurjad ilmad, haned läinud – hallad taga, luiged läinud, lumi maas tähendab just seda)? Ilmselt mitte. Küllap aga usume kaasaegsest füüsikast tuntud tõdesid nagu aja relatiivsus ja erinevate aegruumide võimalikkus, sedagi, et kui liblikas lööb India ookeanis tiivaga, võib sellest nn “liblika tiivalöögi efektina” tekkida orkaan Californias. Tuntud tõdemus on seegi, et asjad mitte ei ole maailmas, vaid asjad moodustavad, loovad maailma. Me usume ideesid, mis on väljendatud meie ajastu keeles. Seega peab iga kultuur looma oma keele.

Võib-olla ongi tegu taasavastamisega, säilimisega. Teadusmaailmas avastatakse üha uuesti ja uuesti asju, mis on avastatud 20, 30 või koguni 100 aastat tagasi. Nii näiteks avastati korduvalt ligikaudu saja aasta jooksul rakusurmateooria, mis ei leidnud mingit vastukaja, kuni see 2002. aastal pälvis Nobeli preemia. Taaskasutus võib seega olla taasavastus ja omamoodi märk avastatavate asjade tõeväärtusest või siis ka nende igavikulisest väärtusest.

Rahvakultuuri üks olulisem idee on kokkukuuluvus ja selle idee atribuudid on avatus ja loovus. Rahvakultuuri vormiks võivad olla laul, tants, töövõtted, pärimus, riitused jne. Võimalik, et kaasaegses maailmas võivad rahvakultuuri ideed kanda ka nähtused, mis oma vormilt erinevad kunagistest.

 

Ettekanne Tallinna rakenduskunsti triennaali seminaril Kumu auditooriumis 17. märtsil.