Eesti ühiskonna sotsiaalne sidusus pole kiita. Hoolimata raha kühveldamisest lõimimisprojektidesse, on sotsiaalne lõhe eestlaste ja mitte-eestlaste vahel süvenemas. Suureneb mitte-eestlaste usaldamatus institutsioonide vastu, tajutud (kuid ilmselgelt mitte tegelik) diskrimineerimine ja usaldamatus inimeste vastu. Seega on tegemist suuresti omandatud hoiakutega, mida riik pole tõhusalt korrigeerinud. Kõik need hoiakud kokku toodavad ühiskonnas keelelist segregatsiooni, mida ebamugavustundega eiratakse: sõna „segregatsioon“ oli veel mõni aasta tagasi meie poliitikutele tabu, rääkimata kavadest see kõrvaldada.
Ilma sidusa ühiskonnata on riigi ja ühiskonna suutlikkus eesti keele positsiooni üldise suhtluskeelena säilitada ja tugevdada ohustatud. EIA peatükis „Eesti keele kestlikkusest“ keeleküsimusi käsitletud Martin Ehala arvates (keeleprobleemi eri tahke on eritlenud veel Kairi Kasearu ja Avo Trumm sotsiaalse tõrjutuse ning Jelena Helemäe venekeelse hariduse peatükis) sõltub see põhiliselt kolmest tegurist: eesti keele kõnelejaskonna suurusest ja osakaalust Eesti elanike seas ning kui kergelt teistele keeltele (eeskätt inglise ja vene keelele) üle minnakse.
Ethnologue’i andmebaasis on antud eesti keele seisundile igati positiivne hinnang: eesti keel on riigikeel ja rahvuslik kirjakeel. Selliseid keeli on maailmas 96, ligi poolteist protsenti maailma keelte üldarvust. Ka kõnelejaskonna arvukuse poolest on eesti keel suurkeel. Ethnologue’i andmetel on maailmas 393 keelt, mida kõneleb emakeelena üks miljon või rohkem inimest. Sellesse rühma, mis moodustab 5,5% maailma keelte arvust, kuulub ka eesti keel. Oht on aga sellest rühmast välja langeda: eesti keele kui emakeele kõnelejate arv on Eestis kahe viimase rahvaloenduse vahel 3,8% kahanenud. Seejuures on kasvanud eesti keele kui teise keele kõnelejate arv, mida näitab 2000. ja 2011. aasta rahvaloenduse andmete võrdlus. Kontrastina võib välja tuua venestumise ulatusliku jätkumise nn kolmandate rahvuste (mitte-eestlased ja mitte-venelased) hulgas Ida-Virumaal, kus eesti keele seisund ei ole paranenud. Ida-Virumaa linnades on kümne aastaga eestlaste hulk kahanenud 17 000lt 12 000le ehk ligi 29%, mida eesti keele oskuse väike tõus teiste seas ei kompenseeri.
Kokkuvõtteks märgib Ehala, et Eestis käib aeglane, kuid ilmne piirkondlik segregeerumine: hoolimata eesti keele oskusega seotud ilmsetest hüvedest, tugevneb Ida-Virumaal vene keele osatähtsus, samal ajal on ülejäänud Eestis normaalseks saanud eesti keele valdav kasutus. Keele jätkusuutlikkuse põhilise ohutegurina näeb ta praeguse demograafilise arengu jätkudes eesti keelt emakeelena kõnelejatevähenemist, sajandi keskpaigaks võiks neid alles olla umbkaudu 800 000. See ei pruugi olla piisav, et tagada eesti keele funktsioneerimine eri valdkondades praegusel tasemel.
Keelevahetuse eelduseks on vastava keele piisav omandamine ning selle jätkuv kasutus. Üldjuhul on see määratud haridussüsteemi pakutava keeleõppe võimaluste ja kvaliteediga. Jelena Helemäe koostatud vastavaid hoiakuid ja arvamusi kajastav peatükk algab tõdemusega meie Nõukogude Liidu ajast pärineva haridussüsteemi jagunemisest õppekeelel põhinevateks harudeks, mis on suur väljakutse ühiskonna sidususele. Enamik vene kodukeelega vanemaid paneb oma lapsed vene kooli, õpingud eestikeelses koolis osutuvad võimalikuks eelkõige siis, kui vanemad panevad lapsed sinna õppima varakult, kuid nii intelligentseid ja hoolivaid vanemaid napib.
Kõige tõsisemad haridussüsteemi probleemid ongi seotud venekeelse kooliharidusega. Taas iseseisva Eesti hariduspoliitilised otsused on olnud suunatud nn venekeelse haru eestikeelsemaks muutmisele. Kui Eesti koolisüsteemi kui terviku keeleline ühtlustamine on olnud möödapääsmatu, siis selle läbiviimise viis ja eriti eestikeelsele õppele ülemineku alustamine alles gümnaasiumitasemel on tekitanud probleeme, mis oleksid aruande koostajate hinnangul olnud välditavad. Kaasava keskkonna kujundamine oleks eeldanud õppekeele reformide alustamist süsteemi algtasemest, s.t lasteasutustest.
Selle põhimõtte eiramise tõttu on tekkinud nn klaaslae lõks, mis väljendub venekeelsete noorte võimetuses jõuda tööturul eestlastega samaväärsete kohtadeni. On tekkinud olukord, kus piisavaks keeleoskuseks gümnaasiumis õppimiseks on ekspertide hinnangul C1 tase, seadus nõuab vaid B1 taset, kuid reaalsuses ei saavuta paljud isegi seda. Muud olekski arutu loota: kui põhikoolis jääb õpilasel eesti keel piisaval tasemel omandamata, võib ta gümnaasiumis pingutada palju tahes, kuid jõuda sellise keskhariduseni, mis oleks tööturul konkurentsivõimeline, on väga raske. Saamatus hariduse ümberkorraldamises mõjutab ühtlasi kõige otsesemalt Eesti riigi julgeolekut: senise trendi jätkumisel võivad tulevikus moodustada Ida-Virumaa linnade elanikest üle poole Venemaa kodanikud, kes leiavad, et neid aina diskrimineeritakse, ja kelle kuuluvustunne on piiratud oma kodukohaga.
EIAs tõdetakse, et „eesti keel suudab end lähematel aastakümnetel globaliseeruva maailma ning uute tehnoloogiate pealetungi tingimustes suhteliselt edukalt taastoota ning ka rahvusvaheliselt teostada. Ehkki eesti keelt emakeelena kasutajate hulk Eestis eriti väljarände tõttu kahaneb, on see maailma mõõdus siiski veel suhteliselt stabiilne. Ka eesti keele kasutamine teise emakeelega Eesti elanike poolt näitab järjekindlat, ehkki mitte soovikohast juurdekasvu. … Erinevate kultuuride kokkupuude, mis teoreetiliselt peaks olema kultuurielu rikastav, ei näi Eestis eriti hästi toimivat, pigem elatakse erinevates kultuuriruumides. Lõimimisprotsessi vähene edu on Eesti ühiskonna vähese sidususe peamine tegur“.
Vaadelgem lühidalt ka pakutavaid lahendusi. EIA analüüsist ilmneb, et riigil puudub tõhus poliitika ja ilmselt ka tahe (seda ei maksa segi ajada poliitilise sõnakunstiga enne valimisi) olukorda muuta. Seejuures on pakutavad lahendused rohkem hüperboolsed (nt Eesti pealinn Narva) või liigpessimistlikud-futuristlikud (tõlkide ja keeletehnoloogiliste rakenduste kombinatsiooni rakendamine venekeelsel Ida-Virumaal). Keelepoliitilistest haridusreformidest, mis peaksid laiemalt ühiskonna sidusust suurendama, pakutakse eesti keele õpetamist juba eelhariduse raames ning elukestva strateegiaga ette nähtud eesti keele õppe tõhustamist põhikoolis.
Tegelikult meil headest lahendustest puudu ei ole. Kiiresti oleks vaja ümber teha riiklik lõimimiskava, praegune osutus kõlbmatuks juba enne selle vastuvõtmist aasta tagasi. Samuti tuleks muudatused teha vene kooli eesti keele ainekavas. Alustada saaks meie haridusminister soovitusega vene põhikoolis vähemalt kolmandiku aineid eesti keeles õpetada. Ühiskonna keeleolukorra normaliseerimiseks oleks aga vaja vastavat kompetentsikeskust, nt vastavat ametit, mille likvideerimisest on möödas paarkümmend aastat. Poliitiliste ministrite juhuslike teadmiste-arvamiste najal me kaugele ei jõua, seda näitab meile möödanik, kus tunduvalt keerulisemas olukorras lätlased meist keeleküsimuste lahendamises mööda läksid.
Nii ongi meil üles kasvanud Eestis sündinud vene kodukeelega põlvkond, kes eesti keeles vigadeta kirjutada ei suuda, räägib enamasti koleda aktsendiga ega saa keerulisemast jutust suurt aru. Septembris esimesse klassi astujatest läheb iga viies mitte-eestikeelsesse kooli, mille ta tulevikus lõpetab konkurentsivõimetuna ja olulise keelepuudega. Eestikeelsest meelelahutusest ja meediast teab meie venekeelne koolinoor minimaalselt, riiki ja selle levitatud uudiseid ta ei usalda, küsitluse järgi sobib selle kirjeldusega 90% Tallinna ja 99% Ida-Viru mitte-eestlastest.