Kahjuks võin oma kogemusest kinnitada, et sageli osutub tõlkija ja toimetaja töö suhe selliseks, nagu eespool kirjeldatud. Kusjuures ei maksa unustada, et kui tõlkijale antakse töö tegemiseks kolm kuud, saab toimetaja ühe kuu ja raha mõistagi samuti palju vähem. Mida mõtleb siinkohal tõlkija toimetaja südametunnistuse all, kui ta ülelugemata töö kirjastusse toob ja tahab veel kiire töö eest rohkem tasugi saada?

Tõlkija loob raamatu oma keeles uuesti

Selle kõrval, et tekstid kehvtõlkelisusega silma paistavad, häirib järjest rohkem, et  arvustajad ei saa aru, mis osa on raamatu puhul autoril, tõlkijal, toimetajal, keeletoimetajal ja korrektoril.

Iseenesest on hea, et teema, millele olen võimaluse korral üritanud tähelepanu suunata vähemalt kümme aastat, on lõpuks päevakorral: tõlgete kvaliteet. Ositi on sellele ehk kaasa aidanud raamatukogulaenutuste arvu pealt tõlkijale autorihüvitise maksmine, mis kindlasti sunnib mõtlema, kellele ja mille eest raha laekub. Sageli on just bestsellerid selline kaup, mis pistetakse imekiiresti pihku kellelegi, kes on  vähese tasu eest nõus “reaaluse” tegema. Kahjuks on ka kvaliteet selline, mille eest polegi põhjust rohkem maksta (tõlkeks ei ole mina nõus seda toodangut nimetama). Ja siis antakse tekst südametunnistusega toimetajale, kes sitast saia peab tegema. “Mille nimel?” küsin ma. Nii au kui raha kuulub ju tõlkijale. Muidugi, kui raamatusse, kus ükski lause pole selliseks jäänud, nagu see tõlkija arvates olla oleks võinud, on jäänud mõni viga, siis kirjutavad arvustajad selle toimetaja arvele – ja räägivad ladusast tõlkest.

Kuna nõukogude ajal ilmus raamatuid vähe ja ilmumistsükkel oli pikk, oli tõlkija enamasti ka oma kutsenime väärt ja tundis tõlgitava raamatu sisu, seal kirjeldatud elu- ja keelekeskkonda jne, ning vastutas teose sisulise, vormilise ja stilistilise adekvaatsuse eest. Sellisel juhul on märkamata jäänud konarused ja eksimused kahtlemata (keele)toimetaja süü. Kahjuks kohtab niisugust tõlketööd järjest harvemini – ja sageli on sel juhul tõlkijal ka pikk (keele)toimetajastaaž seljataga. Süüdistada toimetajat selles, et ta pole kogu teksti ise uuesti tõlkinud, on nonsenss. Halb tõlge jääb üldjuhul halvaks, kui ka arvukad otsesed vead ära parandada.

Kui olukord on muutunud ja tegelikkus selline, nagu see on, ehk oleks aeg muuta ka nimetusi ja nimetada kehva esialgse umbkaudse tooriku tegijat näiteks toortõlkijaks, kes jagab oma tõlkija-au loovtoimetajaga, näiteks? Tasugi oleks vastav ja teose arvustajal selge pilt, millega on selle teksti puhul tegu.

Tõlkepõhine kultuur

Suuresti on kogu meie väike kultuur tõlkepõhine ja eesti keel suures tõlkesõltuvuses. Iga inimene puutub iga päev Internetti kasutades kokku tõlkimisega, kuna ta on sunnitud seda ise tegema, nii nagu teadmised ja oskused lubavad. Eesti keel täidab oma funktsioone keelena täpselt niisama hästi, kui hea on iga eestlane tõlketöös.

Tundub, et võõrkeeleõpetusega on midagi viltu, sest sageli ei saa võõrfiloloogi tööga rahule jääda, tulemus pole tõlge, vaid reaalune. Suuresti on kõik need konarused, mida olen sunnitud keeletoimetajana eesti keeles kirjutatu puhul siluma, vähese tõlkeoskuse küsimus. Järjest sagedamini tuleb ette lauseid, mille tähenduse mõistmiseks tuleb rekonstrueerida üldjuhul ingliskeelne väljend, kuigi tegu on Eestis elava eesti autori eestikeelse kirjatööga.

Selles valguses on eriti kahju, et kõrgkoolis igal erialal erialakeele ja väljendusoskuse arendamisest ehk bakalaureuse- ja magistritöö keelelise külje koos erialajuhendaja ja filoloogiga toimetamise ning tõlkepraktika (0,5 punkti ulatuses) rakendamisest on seni huvitatud vaid Tartu ülikool.

Nii et elame iga päev tõlkepõhises keskkonnas, kusjuures kutseliste tõlkijate peale ei maksa loota, nagu tegi meile selgeks tõlkija Hanna Miller, kui, siis ehk vaid (keele)toimetajate südametunnistusele. Sellest ka hirmsa keelega lasteraamatud, mida lasteaias hea keelevaistuga kasvataja nende keele pärast ette lugeda ei saa, vaid peab oma sõnadega ümber jutustama. Sellised on õnnetuseks aga väga paljud raamatud, ka õpikud.

Ja nii ongi (keele)toimetajal järjest rohkem tööd eesti keeles kirjutatu (ammugi siis tõlgitu)ga ja käib edasi kõva jutt, et eesti keelt ei õpetata koolis nii, nagu vaja.

Ülikoolis tõlkimise õpetamine on kahtlemata vajalik, kuid ilmselt on sellega hiljaks jäädud ja küllap on seda mahultki liiga vähe. Kutsun üles tõlkimise alustõdesid õpetama juba lastele. Kõigepealt tuleks muidugi kõigile õpetajatele, olenemata ainest, korraldada tõlketöö täienduskursused, tõlkekeskus ju Tallinna ülikooli juures tegutseb. Mingil määral – vähemalt sel määral, et ei arvataks, nagu oleks väljendi “to take place” täpne tõlge “kohta võtma”, mitte aga “aset leidma” vms – on tõlkimine õpetatav.