“Kuue-seitsmekümnendatel aastatel oli Tallinnas viis-kuus korralikku kontsertkoori, kes andsid igal aastal Estonias täiemõõdulisi kontserte. Oli väga kehv juhus, kui selle kohta ajalehes retsensiooni ei ilmunud” (kõnealuse kontserdi kunstiline juht Kuno Areng Arvo Ratassepa aja kohta).
19. III oli Estonias kontsert nagu Ratassepa ajal: laulsid Teaduste Akadeemia Naiskoor, Teaduste Akadeemia Meeskoor ja Tallinna Kammerkoor, saal oli täis ja dirigendid juhatasid pea eranditult peast. Ainult et kooride ees seisid Ratassepa asemel Andrus Siimon, Aivar Leštšinski ja Kuno Areng ning Arvo Ratassepp vaatas saali ja kõneles ekraanilt, mitte lavalt.
Kavas oli Ratassepa enda looming (mida kahjuks enam tihti ei kuule), Tormis (kelle tähelend suuresti just Ratassepa Teaduste Akadeemia kooride abiga alguse sai) ja katkendid Orffi “Catulli carmina’st”, mille Ratassepp omal ajal ette kandis (suur julgustükk, arvestades Orffi helikeele täielikku tundmatust tollastele harrastuslauljatele).
Kolm osalenud koori on ka kõik Ratassepa käe all kasvanud, Teaduste Akadeemia kooride puhul oli ta nii asutaja kui kauaaegne peadirigent. Õnneks on need koorid siiamaani püsinud ning säilitanud ka oma koha Eesti tugevamate kontsertkooride seas. Peale Arvo Ratassepa on nende ees seisnud mitmed juhid, nüüd on Andrus Siimon Teaduste Akadeemia koorides taastanud asutaja-aegse olukorra ehk on ühtaegu nii meeskoori kui naiskoori dirigent.
Teaduste Akadeemia Meeskoor laulis kontserdil rasket repertuaari, millest suurem jagu pärines Arvo Ratassepa sulest. Hästi õnnestus nii süvenemist ja vokaalset tihedust nõudev muusika (“Eesti mullad”, “Kalevipoeg isa haual”) kui energiat ja vokaalset jõudu eeldavad palad (“Torm”, Tormise “Laulja”). Muljet avaldas koori dünaamiline diapasoon, mis ulatus kandvast pianissimo’st kõlava forte’ni. Kui midagi juurde tahta, siis veel jõudu kohtades, mis eeldaksid fortissimo laulmist. Tuntud headuses Kuno Arengu kõrval on meeskoori ette tõusnud Andrus Siimon, kelle töö musikaalsus ja süvenemine avaldasid tõesti muljet. Pole eesti koorimuusika head ajad möödas ega tugevad dirigendid minevikku kadunud.
Teaduste Akadeemia Naiskooriga tõi Siimon välja Anatoli Garšneki tsükli “Peipsi laulud”, mida on viimaste aastate jooksul kontserdilavadel veelgi vähem kuulda olnud kui Ratassepa muusikat. Huvitav leid ning ka hästi esitatud – nagu ka tuntumad “Saarepiiga laul” ja “Liblik”. Koor kõlas võrdlemisi kergelt ja kammerlikult, suuremat vokaalset veendumust ootaksin sopranirühmalt.
Tallinna Kammerkoor (dirigent Aivar Leštšinski) kandis ette Ratassepa laulud “Laena mulle kannelt, Vanemuine” ning “Saarele” (mõeldud on Mart Saart), lisaks neli osa Tormise “Kihnu pulmalauludest”. Tegu on hea, ühtlase kõlaga kontsertkooriga, ettekanne musikaalne ja veenev.
Kontserdi lõpetas kolme fragmendi ettekanne Orffi lavakantaadist “Catulli carmina”, lauljateks ühendkoor, juhatajaks Kuno Areng. See oli hea kokkuvõte kontserdile ning ühtlasi kummardus Arvo Ratassepa elutööle – energiahulk, mida läks vaja selle kantaadi tervikesituse ettevalmistamiseks, on ilmselgelt võrdne ühe keskmise tuumajaama aastatoodanguga.
Arvo Ratassepa mälestustalisman on rändauhind, mis antakse dirigendile saavutuste eest eesti koorimuusikas ning noorte koorijuhtide kasvatamises. Saaja valivad Eesti Naislaulu Selts ja Arvo Ratassepa perekond ning auhind – Ratassepa helihark – on juba käinud Vaike Uibopuu, Kuno Arengu, Jüri Rendi ja Viktoria Jagomäe käes. Sel õhtul anti talisman üle viiendale hoidjale Ants Sootsile.
Arvo Ratassepp jõudis talle antud ajaga teha hämmastavalt palju: juhatada nelja koori, anda nendega kontserte ja võistelda konkurssidel; õpetada 27 aastat dirigeerimist konservatooriumis, tehes ligi pool sellest ajast ka kateedrijuhataja tööd; kirjutada artikleid; vedada ühes kolleegidega käima Kooriühingu ja Vabariikliku Koorijuhtide Segakoori ning teha 1965. aastast peale kaasa kõigil laulupidudel. Seejuures ei piirdunud ta laulukaare all dirigeerimisega, vaid tegi täie koormusega pidude ettevalmistustööd – nii nagu ta oma koorideski lisaks kunstilistele ülesannetele ka mänedžeri rolli suurepäraselt täitis. Muusikat kirjutas ta siis, kui tõesti midagi öelda oli, ning sahtlisse tema laulud seisma ei jäänud.
Oma ajas oli Ratassepp algataja, uue mõtlemise looja. Just tema hakkas ühes Kuno Arengu ja Tallinna Kammerkooriga avastama vanamuusikat ning lavale tooma kaasaegseid kooriteoseid, pöörates vähem tähelepanu seni levinud romantilisele koorimuusikale. Asutas Teaduste Akadeemia mees- ja naiskoori, töötas need kiiresti üles Eesti tugevamate kontsertkooride hulka ning esitas väsimatult Tormist. Tormist, kelle kohta mitmedki kõvad korüfeed tollal ütlesid, et nii ei saagi laulda, nagu see mees kirjutab.
Traditsioon ja väärtus kasvavad läbi selle kandjate: olnute, olevate ja tulevate. Arvo Ratassepa tehtu on eesti koorimuusikas olemas, tema poolt algatatut jätkavad uued tegijad. Aga see sünniaastapäevakontsert oli ütlemata hea meeldetuletus ühe olnud kunstniku tööst. Sest mäletamata tegutsedes jääks olijate ja tulijate töö tühjaks.