Näidendid on ehtvadilikud. Mõlemas loos domineerib juba varasemast tuttav humoorikas, inimlikult soojade, kuid hallide karakteritega flegmaatiline absurdiliin. On neis “Unetute ralli” unenäolisi juhtumisi ja linateose “Kohtumine tundmatuga” enesetähtsustamist. Sõda tüütu Ahjualusega või Lydia Koidula kleptomaania tõelised põhjused on muundunud Elvise hulluseks ja iseteadvate vanatüdrukute sürreaalseks koosluseks.
Trompetilugu on õdus sürr kolme üksiku õe, senjoor Hanseni ja sotsiaaltöötaja Pauli (ilmselt homo) hakkamasaamisest. Tooni annavad pagenduses napakad vanatüdrukud-õeksed, kes oma lewiscarrolllikus teejoomise fanatismis tekitavad suure ootuse, et hakkab juhtuma rõõmupakkuvat fantaasiaküllast elutralli, kuid ei midagi. Balansseerimist näilisuse ja tegeliku vahel on piisavalt, kuid see põimub liialt reaalsusega:
Hansen: Chaplini Charlie. Londonist helistas.
Ludmilla: Charlie Chaplin? /…/
Ludmilla: Charlie Chaplin on surnud.
Õekeste irreaalne maailm ei haaku kuidagi teistega ja nii jääbki kogu näidend kobamiseks piiritletuse äärel.
Tegelased satuvad justkui isekeskis konflikti ja tekib võistlusmoment, kes neist kannab absurdi välja. Filigraanse teejooja Eliisabeti, tema kahe pokkerihullu õe ja trompetielaniku Hanseni suhtenelinurka ja lollikeste maailma tahaks veidi rohkem särtsu ja elavust. Tõsi, vananevate naiste girlpower muutub vadilikust pehmusest kohati lausa terroriks ja elavdab tegevust. Nende läbielamata emainstinkt koondub Paulile ja kulmineerub tema vannitamises. Rääkimata mehe munadega loopimisest ja söömasundimisest. Paul: Ma lähen kohe ära tagasi. Kuulete! Ainult palun jätke see uputamine. Ma ütlen neile, et ei leidnud, et ma ei näinud seal kedagi.
Adeele: Kus sa niimoodi lähed, märja peaga.
Ludmilla: Kuhu sul minna. Endal seep silmas.
Sellist saatust ei sooviks vaenlasele ka, isegi unenäos mitte. Vadi rõhub situatsioonikoomikale. Õdede armumine Hansenisse, Pauli äpardused jne. Elvise loos Slipsoni õnnetu mälukaotus ja Elviste kultus. Vaatamata ladusale dialoogile kipub mõte vahepeal uitama minema, sest aeg-ajalt räägitakse tühja. Ei ole piisavalt pingestatust, tegevus on uimane. Kiretud karakterid kiretus maailmas.
Muhedad assotsiatsioonid avalduvad eelkõige tegelaste kõnes.
Ludmilla: Aga vaadake, minu südametunnistus, see paistab läbi nagu allikavesi. Muuseas, kunagi sai üks kool sellest endale isegi aknaklaasid.
Samalaadne absurdne mõttejada on ka teises näidendis.
Slipson: Aga ta ei ole ju Presley!
Naine: Miks ei ole?
Slipson: Kui ta ei ole enne olnud, kuidas ta siis nüüd korraga on?
Naine: Lihtsalt on.
Elvise lugu on draama seebiooperlikust mälukaotusest, mis on pigem detektiiviloo sugemetega. Hea, aga tüütu, sest sürreaalsed motiivid (kapist väljatulek, kõik on Elvised jne) on läbinähtavad ja härra Slipsoni rokikuninga staatus on kohe aimatav. Kogu lugu ongi niisiis ootus, millal tegelased ise sellest aru saavad. Kui Heinsaare “Vanameeste näppajas” avanes tavalisest puitmaja uksest sisse astudes põnev ja tõesti sürreaalne maailm, siis siinses loos seda ei juhtu. Kari igavlevaid Elviseid, kes pole osanud oma eluga midagi peale hakata, istuvad majamuuseumis ja püüavad üksteisest tõelisemad olla. Tõsi, muuseumis ongi igav. Kahe maailma põkkumine jääb siingi pinnapealseks, katkendlik unenäolisus ja inimeste kultusehullustus ja -vajadus (isegi surm tahab autogrammi!) mõjuvad igapäevaselt ja igavalt. Elvise taustaga tegelane annab ju kirjeldamatult rohkem mänguruumi.
Kuigi mäng liidritega jääb suhteliselt emotsioonituks, sest nad figureerivad sageli ainult nimedena, kasvamata karakteriteks, annab Vadi dialoogi huumoriparadigma veidi positiivsema tooni. Särtsakas sõnavahetus päästab sündmustevaesuse ja tegelaste tuhmuse. Tundub, et lood ongi üles ehitatud üsna kindlapiiriliselt ja siis liha luudele kasvatatud. Harmsiliku köitvuseni veel ruumi on.