Sel reedel Sirbis virtuaalne, maagiline ja psühhedeeliline reaalsus. Reaalsus ka.
AVE RANDVIIR-VELLAMO: (Video)mängud infosõjas
Kas videomänge oleks võimalik kuidagi kasutada Vene propaganda tõrjumiseks Balti- ja Põhjamaades? Selle küsimuse esitas publiku seast välisriigi saatkonna esindaja aprilli algul Tallinna ülikoolis toimunud mänguarendajate konverentsil „GameDev Days 2015“. Konverentsi teisel päeval tegi ettekande Marek Link sisekaitseakadeemiast, kes demonstreeris kolmedimensioonilist virtuaalkeskkonda XVR, mis võimaldab kriisisituatsioone (õnnetused, rahutused jms) läbi mängida noortel, kellest koolitatakse riigi kaitsjaid – tulevasi päästjaid, politseinikke ja piirivalvureid. Kuigi konverents oli keskendatud mängutööstuse suundumustele ja (seoses Balti filmi- ja meediakoolis avatava uue rahvusvahelise hariduslike mängude magistriprogrammiga) õppeprotsessis rakendatavatele mängudele, oli omal tagasihoidlikul kombel õhus ka küsimus, kas ja kuidas on videomänge võimalik kasutada riigikaitses. Sellise küsimuse sõnastamise järel võib selle soovi korral ka muidugi ümber pöörata ja küsida, kas ja kuidas kasutatakse mänge (poliitiliste) vastaste ründamiseks. Videomängudel on tunnustatud roll – rohkem või vähem ideoloogiliselt neutraalse – virtuaalse militaarse treeningukeskkonnana. Ent missugune roll on mängudel infosõjas?
KERRI KOTTA: Kontserdielu ja eesti klassikalise muusika pärand
Eesti muusika (esitamise) olukord on hea. Nõnda tõdesid peaaegu kõik kontserdikorraldajad ning paljude muusikakollektiivide ja -institutsioonide esindajad kultuuriministeeriumi korraldatud juunikuisel ümarlaual. Teatavas mõttes võib sellega nõustuda. Eesti professionaalne muusika on maailmas selgelt nähtav. Selle osakaal moodustab kohapealsete korraldajate sõnul kontserdi- ja festivalikavadest umbes poole. Oluliselt on kasvanud uudisloomingu, sh algupäraste suurteoste (näiteks kogu õhtut täitvate ooperite) tellimine ja eri institutsioonid rakendavad aina laiemalt resideerivate heliloojate süsteemi. Eestis toimub mitu spetsiaalselt eesti muusikale pühendatud festivali, kusjuures Klassikaraadio salvestab enamasti olulisemad eesti heliloojate teoste (esi)ettekanded.
LAURI MÄLKSOO: Kust tulevad Eesti juristid. Kui hästi on Eesti õigusteadlased pärast baltisakslaste ja Vene võimu lahkumist hakkama saanud?
Eesti õigusteaduse ja õigushariduse ajalugu on paljuski katkestuste ajalugu. Vaevalt jõudis üks akadeemiliste juristide põlvkond midagi üles ehitada, kui uus riigivõim või ühiskondlik-poliitiline formatsioon tehtu osaliselt minema pühkis ja uues meeles ning enamasti ka keeles oma arusaama õigusteadusest ja -haridusest teostama hakkas. Oleme olnud piiririigiks ja päris oma riigi puudumisel piirialaks, mis on vältimatult peegeldunud ka siinses õigusteaduses, sest õigusteadus on paratamatult ideoloogia ja poliitikaga kokku puutuv distsipliin. Samal ajal muudab asukoht piiririigina Eesti õigusteaduse ajaloo mingis mõttes Euroopa keskmisest ka põnevamaks, kuigi kohati paratamatult traagilisekski.
Peeter Järvelaid, Eesti õigusteaduse ja õigushariduse ajalugu. Argo, 2015. 272 lk.
HEIKKI KASTEMAA. Kõneaine. Kas Helsingi Guggenheim läheneb oma lõpule?
XVIII sajandil valmisid populaarsed figuraalkompositsioonid tavaliselt tellimise peale. Neil maalidel on enamasti kujutatud peeni õuevestlusi. Hiljem on ingliskeelset terminit conversation piece (kõneaine), kasutatud viitamaks kõikvõimalikele huvipakkuvatele objektidele, millest vestlussädet sütitada.
Ja millist kõneainet on pakkunud Helsingi Guggenheimi muuseum! Muuseumi plaanide avaldamise algusest, 2011. aasta jaanuarist, on see olnud Soome meedias justkui igiliikuv masinavärk. Soome ja Põhja-Euroopa suurim päevaleht Helsingin Sanomat on muuseumi adopteerinud, kajastades selle plaane laia haarde ja vähegi mõeldava nüansirikkusega. Kui Helsingin Sanomate kirjutised õhkavad muuseumi poole, siis Soome rahvusringhääling (YLE) on võtnud reserveerituma, neutraalsema positsiooni. Muuseumiplaanide niivõrd laialdane kajastatus kahes riigi suurimas meediavoos frustreeris aga ülejäänud meediat, kes ennast sellest debatist lõpuks taandas. Küll aga sai ühismeedia osalusel muuseumist kõige laiema haardega kõneaine, mida Soome kultuurimeedia iial käsitlenud on. Et aga kultuuriteemade kajastamine peavoolumeedias on muutunud üha piskumaks, siis küsivad paljud, kas Guggenheimi varjus muudele teemadele enam üldse tähelepanu jagub.
PEETER OLESK: Teadusest teistpidi
Tallinna tehnikaülikooli rahandusprofessori Karsten Staehri artiklit „Miks Eesti kõrgharidus ei jõua Põhjamaadele järele. Haridus ja teadus väärivad poliitikute, ajakirjanduse ja avalikkuse suuremat tähelepanu“ (Sirp 17. VII)* oli hea lugeda. Mulle meeldib, kui inimese mõte sõuab vabalt (August Sang, 1959). Karsten Staehr kirjeldab oma kogemusi tööst Tartu ülikoolis ja Tallinna tehnikaülikoolis, ei kirjuta meile midagi ette, ent juhib tähelepanu mitmele kärestikule selles akadeemilises jõevoolus, mida kuivemalt võiks nimetada teaduse osaks vaimses kultuuris või ühiskonna muutumises.
Intervjuu režissöör Peter Stricklandi, kirjanik Alvydas Šlepikase ja arhitektuuri visualiseerija Eric de Broche des Combes’iga
Raminagrobis mäletab VI
Arvustamisel
Näitused „r:e:a:a:l:n:e: psühhedeelia järel“ ning „Kunst valitseb“
XXIII Viljandi pärimusmuusikafestival
Saueaugu teatritalu „Ingeland“ ja Berliini koomiline ooper „My Square Lady“
Mathura „Käe all voogav joon“, Jonas Frykmani ja Orvar Löfgreni „Kultuurne inimene“ ning Jean-François Lyotard’i „Postmodernsusest lastele“
Narva-Jõesuu promenaad
Soomlaste Meriteatteri „Eikä merta enää ole“