Tallinna tehnikaülikooli rahandusprofessori Karsten Staehri artiklit „Miks Eesti kõrgharidus ei jõua Põhjamaadele järele. Haridus ja teadus väärivad poliitikute, ajakirjanduse ja avalikkuse suuremat tähelepanu“ (Sirp 17. VII)* oli hea lugeda. Mulle meeldib, kui inimese mõte sõuab vabalt (August Sang, 1959). Karsten Staehr kirjeldab oma kogemusi tööst Tartu ülikoolis ja Tallinna tehnikaülikoolis, ei kirjuta meile midagi ette, ent juhib tähelepanu mitmele kärestikule selles akadeemilises jõevoolus, mida kuivemalt võiks nimetada teaduse osaks vaimses kultuuris või ühiskonna muutumises. Ma ei tõsta siin Karsten Staehri rõhuasetusi ringi. Ta lähtub kõrgharidusest ja mitte otseselt teadusest, aga on selge, et kui ta käsitleb ülikooliharidust ega mitte kõrgemat kutseharidust, siis selle mootoriks on ikkagi teaduslik töö. Seda ka tema enda töös, sest ta õpetab inimesi teaduse redeli ülemistel pulkadel, mitte alumistel.

Ceterum censeo: Eesti kõrghariduse eesmärk oleks väga kitsas ja ajutine, kui see seisneks järelejõudmises Põhjamaadele. Niisugust jälitussõitu on teaduse ajaloos tehtud korduvalt ning see polegi vale, kuid alati on niisuguse sõidu lõpujoone tõmmanud liidri väsimine või surm. Kuni 1930. aastate alguseni oli Euroopa külmapealinnaks (Mekaks ülimadalate temperatuuride uurimisel) Leideni ülikool, kus eksperimentaalse füüsika professorina töötas Heike Kamerlingh Onnes (1853–1926), kes avastas ülijuhtivuse (praegu asuvad tema katseseadmed ühes Leideni muuseumis ja tema laboratooriumi ruumides talitleb hoopiski Leideni ülikooli õigusteaduskond). 1930. aastate künnisel jätkus Pjotr Kapitsal (1894–1984), kes töötas Cambridge’is Ernest Rutherfordi juures, auahnust ja mentori toetust kavandada sinna Leidenist uuem külmapealinn. Kui Kapitsal keelati Nõukogude Liidust väljasõit, müüs Cambridge’i ülikool Kapitsa labori sisustuse Nõukogude Liidule. Kapitsa lõi Moskvas oma füüsikaprobleemide instituudi, mis oligi pikka aega „teiseks Leideniks“. Ent põlu all olles muutis Kapitsa teemat, pühendudes plasmauuringutele, ei lubanud oma seadmeid teistel kasutada ja nüüdseks on need demonteeritud. „Uue Leideni“ rajas Espoosse Helsingi tehnikaülikooli professor Olli Lounasmaa (1930–2002). Eesti teadlastest ei oleks tark minna Olli Lounasmaa laborile järele, sest kust me võtame, et see ei vanane ja kust me teame, millal ta ammendub?

Mis on Põhjamaade kõrghariduse eriliseks tunnuseks? Õieti mitte miski. Avatud ühiskonnas on kõrghariduse tunnuseks teadlaste liikuvus, järelikult väga tugev philosophicum ehk kolm esimest ülikooliaastat, mille lõppu Tartu ülikooli ajaloolises arstiteaduskonnas tähistas patoloogilise anatoomia eksam. Tartu ülikooli matemaatikutele tõmbas piiri matemaatiline analüüs, eesti filoloogidele eesti keele ajalooline morfoloogia. Oletagem praegu, et Eestis tahaks 30 tudengit õppida balkanistikat, teadust Balkani maadest. Milline peaks olema nende philosophicum? Üldajalugu, kreeka keel algastmes, vene keel keskastmes, ühe Balkani riigi ühiskeel keskastmes, maaviljelus ja suurriikide poliitiline ajalugu Balkanil kümmekonna ajaloolise riigi läbilõikes ning Euroopa Liidu rahanduspoliitika. Pluss paar suvekuud praktikat mõnes pagulaslaagris või viinamarjakasvanduses või Aadria mere sellel rannikul, kus püüavad kala Albaania kalurid. Seda kõike ei saa õppida pelgalt inglise keele vahendusel ja näiteks kõrvitsakasvatust Oslos ikka ei õpi (oluline kõrvitsaõli väljamüüja on Sloveenia). Balkani mõistmiseks peab tundma poolt tosinat keelt. Nende kõigi aluseks ei ole ainult kreeka või araabia või vanaslaavi või türgi või ungari või saksa või itaalia keel. Neid asju peaks õppima kas või nii, et oled Horatiuse mõisakese ehk maaomandi (4000 ruutmeetrit) väljakaevamistel soomlastele mullakühveldajaks.

Siit esimene probleem: ainepunktide ülekantavus nii juhul, kui eksam on viie aasta ulatuses aegumatu (näiteks Rooma õigus) kui ka juhul, mil eksamiaine sisu muutub väga kiiresti. Professor Karsten Staehr käsitleb seda probleemi tudengite ingliskeelse pädevuse ja õppekirjanduse ingliskeelsuse järgi. Siin on vaieldavusi. Prantsusmaal õpetatakse üldfüüsikat mitte Richard Feynmani, vaid Lev Landau ja Jevgeni Lipschützi „Teoreetilise füüsika“ kursuseraamatu põhjal ning muidugi mitte venekeelse originaali, vaid prantsuskeelse tõlke alusel. Landau-Lipschütz (tõelisi autoreid on olnud märksa rohkem) on legendaarne õpik, mida trükitakse üha uuesti ja mida on tõlgitud paljudesse keeltesse. Oma tasemelt rahuldab see vajadusi vahemikus magister-järeldoktorant. Kuid see vajab ka vähemasti kaht eelastet. Alamaste võiks olla määratletud Nobeli auhinna laureaadi Vitali Ginzburgi raamatuga „Missugused füüsika ja astrofüüsika probleemid on praegu eriti tähtsad ja huvitavad?“ (esmatrükk 1971), alamkeskaste professor Igor Saveljevi õpikuga „Üldfüüsika kursus“ (9. trükk 2007; eesti keeles 1978–1979). Õpik vananeb suvalises keeles ja kui ta iganeb väikerahva keeles, siis mitte seepärast, et kasutajaskond on väikesearvuline, vaid seepärast, et puudub sisemaine diskussioon ja kestvama õpiku kirjutamiseks on vaja välismaist väljaannet. Ning eestikeelset oskussõnavara inglise ühiskeelne terminoloogia ei asenda. Sõnal „metsavend“ puudub Robin Hoodi võsas vaste ja inglasel ei ole omi sõnu eristamaks eestikeelseid sõnu „vanka“, „venku“, „murjan“ või „Kohtla-Järve kakleja“.

Seetõttu tunnustaksin ma eestikeelsete ülikooliõpikute autoreid märksa rohkem kui meil kombeks. Osa nende raamatutest on tõepoolest ajast (kuid mitte arust), aga suhteliselt vähe võrreldes nendega, mis on originaalsed. Niisuguseid on Eesti autorid avaldanud vähemasti 30 köidet, tõenäoliselt ligi poolsada. Häda pole mitte selles, et need õpikud on eestikeelsed, vaid selles, et külalisõppejõud ei saa neist aru ja arvavad pisut üleolevalt, et estonicum est, non legitur. Ent on aineid, milles pole õpikut ei eesti ega üheski teises keeles. Niisugune aine on näiteks tehnoloogiline seire ehk tööstusluure alused ehk intellektuaalse omandi kaitse koos diversiooniga selle vastu. Karsten Staehr mõistab väga hästi, et Eestis ei õpetata välja asjatundjaid, kes ohustaksid Norra pangandust. Kuid ta saab väga hästi aru, et Eesti Vabariigi kodanik meie põhiseaduse mõttes peab kaitsma rahvuslikku kapitali. Seda ingliskeelsete õpivahendite kaudu ei õpi. Võimalikud põgenikud Lähis-Idast või Aafrika sarvelt ei oota meilt ingliskeelset eesti rahvusluse ajalugu, nad vajavad omakeelset aabitsat meie maa ja rahva ning rahvastiku ja mõtlemisviisi kohta. Meil siin on vaja mitut keelt – nagu neid muide on tarvis mitu ka Põhjamaades. Soomes avaldatakse meile olulistel teemadel väitekirju, mis on esitatud kaitsmiseks kas soome, rootsi, saksa või inglise keeles ja küllap neid keeli on rohkemgi.

Kerge on väita, et Eesti on postkommunistlik või postkoloniaalne, aga väga raske on dateerida, mis hetkest alates me enam „post-“ ei ole. Professor Karsten Staehri järgi tundukse, nagu me oleme siin liiga inertsiaalsed ehk väga pika kursimuutmise distantsiga. See viimane võib olla tingitud väga mitmest asjaolust. Iga, s.t mis tahes tulemus väärib analüüsi. Selleks peab olema seesmiselt sõltumatu ehk salgamatult aus. Tallinna tehnikaülikooli rektori valimistel Issanda aastal 2015 tekib mul aga küsimus, kes käimasolevas protsessis on salgamatult aus ja avatud. Mitte keegi! Alusuuringud on, rakendusuuringud on, ehitamine käib, administraatoreid jätkub, seadus kaitseb – aga kõik vajub laiali. Tänapäeva insener peab tundma rahaasutuste investeerimispoliitikat, nn teaduslikku progressi nii Põhjamaades, Venemaal, Aasias, Euroopa Liidus kui ka mõlemas Ameerikas. Niisiis on loomulik, kui tehnikaülikoolis õpetatakse ka pangandust ja rahandust. Jah, aga siis tuleks siin õpetada ka Põhjamaade pankade käitumist Eesti suhtes ning Põhjamaade investeerimispoliitika konkurentsivõimet Saksamaa investoritega, kelle käes on teatav osa Põhjamaade tuuleparkidest ehk taastuvast energeetikast. Õpikutest seda ei leia. Sellekohase andmestiku otsimiseks peaks tudeng loengutest puuduma või stuudiumi pikendama. Kus on too analüüs, mis näitaks, kui palju peab tudeng tuhnima internetis ja millal talle piisab süstemaatilisest õpikust, ning mis juhtub siis, kui auditooriumitudengist saabki internetitudeng?

Kas Eestis kõrg-, s.t teadusharidust omandav tudeng peaks olema pööratud läände või itta? Nii on võõrastav küsida, kuid siiski – ida ei ole Eestist vaadatuna mitte alles Uurali-tagune Kesk-Aasia või nn Kaug-Ida ja Kagu-Aasia, vaid kogu Euraasia Kaukasusest ida pool. Kuna on vaieldamatu, et mitmed sealsed riigid on tuumariigid, peab nende riikide kõrgharidus olema profileeritud ka asjaomase tehnoloogia rakendamiseks ning arendamiseks. Järelikult on sealsetele asjatundjatele tuumatehnoloogiat õpetatud, teades juba ette, et tuumatehnoloogias ei ole kiire karjäär võimalik. Oxfordist me teame, et seal avastab mitteintellektuaalseid kuritegusid inspektor Lewis. Mida me teame aga Teheranis asuvast Iraani teaduse ja tehnoloogia ülikoolist ja analoogilistest õppeasutustest mujal idas? Kuidas õpetatakse neis üldfüüsikat? Kõrgharidus idas peab olema funktsionaalne, millest tuleneb, et ühel hetkel tuli ka sealsetel võimukandjatel otsustada, et „meie siin“ peame jõudma järele – jah, kellele? Põhjamaadele igatahes mitte, eriti kuna Põhjamaade tehnoloogiline haritlaskond suundus ise üle suure lombi. Seda nii rakendus- kui ka fundamentaalaladel.

See on Eestis probleemiks. Saksamaa on põgenikele avatud rohkem kui oma kaaslastele Euroopa Liidus.

* www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/miks-eesti-korgharidus-ei-joua-pohjamaadele-jarele