Kriitikud on nimetanud filmi “Capote” esseeks, mis toetub kirjanduslikule eksperimendile.
Režissöör Bennett Milleri “Capote” paistab biograafiliste linateoste hulgast silma oma erilisusega, kuna käsitletud on kirjanik Truman Capote’i elust vaid kuueaastast lõiku, kui ta tegeles kirjandusliku eksperimendiga, nelikmõrva uurimise alusel väljamõeldisteta romaani “Külmavereliselt” kirjutamisega. Sellest sai kirjaniku tippteos ning dokumentaalse laadi üks paremaid näiteid Ameerika kirjanduses.
Sellest lähtuvalt on mõned kriitikud nimetanud filmi “Capote” filmilikuks esseeks, mis toetub kirjanduslikule eksperimendile.
“Capote” esilinastus möödunud sügisel Toronto filmifestivalil, sai tunnustuse osaliseks, kuid leidus ka kriitikuid, kes nimetasid filmi kirjanikku diskrediteerivaks. Praeguseks on “Capote” pälvinud suurt tähelepanu: korjanud USAs Kuldgloobuse, pälvinud Oscari nominatsiooni viies kategoorias ning nimiosa kehastanud Philip Seymour Hoffman saigi kuldkuju.
Režii täpsus ja sügavus
“Capote’i” puhul hämmastab debütandi filmirežii täpsus ning loo arenduslik kontsentratsioon. Parima stsenaariumi Oscarile kandideerinud Dan Futtermani, režissööri noorpõlvesõbra käsikirjas keskendub kõik eksperimendiga seostuvale. Midagi pole selles liigset, kuigi Gerald Clarke’i kirjutatud biograafia, millele tugineb filmistsenaarium, võinuks teda ahvatleda pakkuma illustratiivseid eredaid episoode New Yorgi 1950.-1960. aastate kirevast kirjandus- ja filmielust, vastuvõttudelt ja kokteilipidudelt, kus Truman Capote pärast “Rohukandle” (1951) ja “Hommikueine Tiffany juures” ilmumist kuulsust ja edu nautis. Sealt on pärit Hoffmani kehastatud Capote’i karakterisse kuuluv suurilmalik maneerlikkus, mida näitleja ilmekalt pakub. Oluline on biograafi osundus: Capote nautis oma kuulsust ja püüdis selle suurendamiseks teha kõik, sest teisiti olnuks New Yorgis kui Paabelis raske pinnal püsida.
Philip Seymour Hoffmani valimine Truman Capote rolli on täistabamus. Kriitikud nendivad nagu ühest suust, et seni karakternäitlejana kõrvalosades silma paistnud Hoffman on Capote’ina sensatsiooniliselt hea. Oluliseks peetakse, et 38aastane näitleja on prototüübiga sarnane: keskmist kasvu, jässakas, uuriva pilguga, prillidega, blond – nagu päris Capote.
Ekraanile ilmudes loeb ta ajalehte, kust avastab informatsiooni 14. novembril 1959. aastal Kansase osariigis aset leidnud nelikmõrva, Cluttersite pere tapmise kohta. See paneb Capote’i tegutsema, talle avaneb võimalus teha teoks kavatsus kirjutada teisiti kui seni – ainult tõepärastele faktidele toetudes. Hoffmani kehastatud Capote’is võib kogu aeg tajuda eesmärgile pühendumist, seesmist temperamenti, mis tiivustab teda takistusi ületama ja sunnib ka inimesi armutult ära kasutama. Ta on juba ette veendunud tulemuse erilisuses ning paiskab selle vahel praalides esile. Kui ta koos oma noorpõlve usaldusväärse sõbra Harper Leega (Catherine Keeneri sümpaatset soojust kiirgavas esituses) kohale saabub ning silmitseb mõrvatud Cluttersite kodumaja, näib, et nad on nagu inimesed teiselt planeedilt: Capote’il on seljas kandadeni ulatuv moekas mantel, kaela ümber visatud kašmiirsall. Nad on sattunud justkui teistsugusesse Ameerikasse, Harper Lee abi faktide korjamisel ja kontaktide loomisel kulub marjaks ära. Ent Capote ilmutab leidlikkust ning saab näha kõike, mis teda huvitab. Ta leiab võimaluse astuda kabelisse, kus avab kirstukaasi; jälgib matust; pääseb kohtuistungile, kus kaebealused süüdi mõistetakse ja osariigi vanglasse surmanuhtluse täideviimist ootama saadetakse. Veendunud eksperimendi õnnestumises, teatab Capote New Yorkeri kirjastajale, et ei saa piirduda lühivormiga, kuna on leidnud kullasoone uudses laadis raamatu jaoks. Selleks osutub üks surmamõistetutest, indiaani verd Perry Smith (Clifton Collins jr), kelle korduvaks külastuseks avab tee vangla toetuseks ette lükatud kopsakas rahaümbrik vanglaülemale.
Kirjanik muugib surmamõistetu hinge
Capote’i kavatsuses kirjutada raamat näeb Perry esitatud armuandmise palve toetust. Ta jutustab kirjanikule palju oma troostitust üksildusest lapsepõlves, annab lugeda oma päevikuid. Kõik see liigutab kirjanikku, ta nagu kaotab oma vaatlejapositsiooni, sest kuuldus tajub ta sarnasust omaenda lapsepõlvega. Tal on tunne, et nad oleksid kasvanud nagu ühes majas, millest Perry on väljunud tagaukse kaudu ja sattunud allilma. Tema aga astus eesuksest paremasse seltskonda. Truman palkab Perryle advokaadi ning surmaotsuse täideviimine lükkub edasi. See on samm, mida Capote ilmselt kõvasti kahetseb, sest eksperimendi õnnestumine ja raamatu saatus, mille katkendlik avaldamine ja ettelugemine on avalikkuse huvi juba kõvasti üles kütnud, on sattunud küsimärgi alla.
Läheb mööda ligi viis aastat, Perry teatab apellatsiooni tagasilükkamisest ja annab teada kindlaksmääratud hukkamispäevast ning anub, et talle otsitaks uus advokaat. Capote lubab seda teha, Perry jutustab talle seejärel üksikasjaliselt sündmustest Cluttersite majas. Ja nüüd on Capote’il käes kõik trumbid eksperimendina kavandatud raamatu lõpetamiseks. Ta ei tee midagi uue advokaadi leidmiseks. Hukkamise päeval võimaldatakse kirjanikul jätta hüvasti, kuid ta ei astu Perry kätt suruma, vaid teatab distantsilt vabandades, et ei leidnud uut advokaati ning taandub, külg ees, niheledes uksest välja.
Hoffman laseb oma Capote’is aimata siiski süümepiinu, mitte külmaverelist tegutsemist. Aga tal jätkub siiski ka jõudu jälgida, kuidas mõlemad süüdimõistetud võllas kõiguvad. Dokumentaalromaan “Külmavereliselt” sai tohutu menu osaliseks. Filmi “Capote” lõppu lisatud tekstist saame teada, et kirjanik käis pärast seda teost alla, alkoholism süvenes ja looja libises narkootikumide küüsi.
Igal asjal siin elus on oma hind. Ka eksperimendil.