Meie kosmopoliitiline (sellel terminil on ka positiivne sisu) muusikakollektiiv Hortus Musicus tõi Kadrioru lossi läinud pühapäeval kava prantsuse muusikast õukonnas ja linnarahva seas XVII – XVIII sajandist alapealkirjaga “Kuningate ja kodanlaste Pariis”. Laialt haarava vokaalse ja instrumentaalse kava tõid kuulajate ette Hortuse raudmehed: Ivo Sillamaa (klavessiin), Olev Ainomäe (oboe), Tõnis Kuurme (flööt), Peeter Klaas (viola da gamba), Imre Eenmaa (violone = contrabasso), Jaan Arder (tenor), Joosep Vahermägi (tenor), Riho Ridbeck (drum’n’bass) ning liider Andres Mustonen (viiul, dirigent ning hardunud kuulaja). Kavas üks tundmatu joogilaulude autor ja tuntud Jean-Baptiste Lully (1632 – 1687) kolme teosega, Marc-Antoine Charpentier (1643 – 1704) kahe teosega ning François Couperin (1668 – 1733) ja Jean-Philippe Rameau (1683 – 1764) kumbki ühe teosega.
Kontsert algas paarilauselise Andres Mustoneni sissejuhatusega, mis ilmselt juhtis tähelepanu esitatavale muusikale, kuid lossi saalis on see, eriti bassihäälne tegevus pigem dekoratiivse kui informatiivse iseloomuga. Võib muidugi ka nii, kui just vaja. Suur osa kavast kuulus balletimuusikale ja hakatuseks kõlas temperamentne avamäng Lully balletile “Nõiutud saare võlud” ning kohe samalt autorilt Chaconne balletist “Phaeton”. Aastaid kestnud professionaalse artisti kogemus lubab hortusantidel kohe lüüa nii temperamendi kui meisterlikkusega, millest puudust ei tunta. Kõlaline tasakaal laval ja kuulaja kõrvus saabus samuti üsna nobedasti ja püsis lõpuni.
Vahelduseks instrumentaalballetile sai kuulda Charpentier’ mehist (tenor, tenor, bass) vokaalteost “Tahad sa, Compere Gregoire…”. Meeldivalt hästi sobivad-kohanduvad meeshääled lossisaali akustikasse nende omavahelisest tämbriharmooniast rääkimata. Prantsuse esprii ja prononcé kontsentraat, Lully ulatuslik lõik balletist “Ihade ballett”, oli paigutatud kavasse järgnevalt. Juba pealkirjade loetelu on kõnekas: “Gavott saatüritele”, “Sarabande iseendile”, “Aaria vanamehele ja tema perele”, “Gavott šveitslasele” ja “Bourrée kurtisaanidele”, aga see pole veel kõik. Järgnes “Stseen koera-ajajate ning muusikutega”, kus hakatuseks valgustas stoorit Peeter Klaas ning tagatipuks etendas gamba-mängu kõrvale terve stseeni unisest koera-ajajast, kes ei viitsi jahile minna.
Ei pea üldse lisama, et see kõik toimus sulaselges prantsuse keeles ning ehtsa esprii ning püüdliku prononcé’ga. Prantsuse õukonnas oleks selle etenduse järel arvatavasti oodata tuntavat palgatõusu. Suurmeister (le grand) Couperinilt tuli ettekandele üks neljateistkümnest “Kuninglikust kontserdist”, kus Prelüüdis jäi meelde oboesoolo ja Gigue’i temperamentne esitus, mis pea võrdne finaaliks ja bis’iks esitatud ovatsioone tekitanud Lully Passepied’ga.
Pärast sellist mehist temperamenti tasus vokaaltertsetil juba uneleda tundmatu autori joogilauluga “Robin ja Marion” ning siis teine suurmees, Rameau, pisut ülepakutud pealkirjaga “Kolm kontserti sarjast “Pieces de clavecin en concerts””. Hea, kui oled eelmises elus ka mõne kontserdi esitanud ja see on meeldegi jäänud, sest tegemist on tegelikult Kolmanda kontserdiga viiest kontserdist koosnevast sarjast “Pieces…”. Kuid vead ei lase kedagi, ei artiste ega kuulajaid eksitada, seda eriti Rameau’ virtuoosliku ja ülikarakteerse muusika meisterliku esituse puhul.
Charpientier’lt veel vokaalteos “La Vieille” ja mõnusalt meeleoluka kontserdi lõpetas Lully süit “La Bourgogne”, mille Passepied’d, nagu öeldud, korrati publiku tungival soovil.
Kadriorg on juba täitunud nii kunsti kui muusikaga ja uusi tegijaid tuleb veelgi (18. III Tubina Ühingu kammerkontsert) ning publikutki jätkub kõigile. Meenub soome legendaarse mehe Seppo Kimaneni (Kuhmo festival) otsustus, et “kontsert läks korda, kuna rahvast oli rohkem kui pesapallivõistlusel”. Tuleb siingi nentida, et kontserdid Kadrioru lossis lähevad korda, sest rahvast on rohkem kui jalgpallivõistlusel.