Ameerika presidendivalimiste vabariiklaste esikandidaat Donald Trump tekitab (ühis)meedias üha enam hämmingut. Hiljuti ütles Trump vabariiklaste kandidaadi John McCaini kohta, et McCain ei ole mingi sõjakangelane ja et talle ei sümpatiseeri inimesed, kes sõjas vangi langevad. Teine hiilgav näide Trumpi mõttelaadist on näiteks see: „Mehhiko saadab meile ainult väga probleemseid inimesi ja nad toovad need probleemid endaga siia kaasa. Nad toovad uimasteid. Nad toovad kuritegevust. Nad on vägistajad. Mehhiko saadab meile kõige hullemaid inimesi.“ Muu hulgas lubab Trump ehitada Mehhiko-USA piirile hiigelmüüri ja väidab, et ehitust finantseerib Mehhiko, mitte USA. Täpsemini, et ta paneb Mehhiko maksma.

Aeg-ajalt on poliitikas nii, et löögile pääsevad väga teatraalsed inimesed. Näiteks võib tuua Islandi koomiku Jón Gnarr Kristinssoni, kes oli aastatel 2010–2014 Reykjavíki linnapea. Või näiteks praegune Londoni linnapea Boris Johnson, kes on samuti äärmiselt teatraalne.

Ja aeg-ajalt on teatris nii, et löögile pääsevad väga poliitilised teemad. Vastandina teatraalsele Trumpile võib tuua NO99 „Ühtse Eesti“, mis sai hiljuti ka Praha kvadriennaali peaauhinna. Poliitiline teater mõjub teatraalsele poliitikale pisut nagu vaktsiin. Ilmselt Eestis ei õnnestu pikka aega paljalt tsirkuse ja leivaga võimsat häälesaaki koguda, sest „Ühtses Eestis“ jõuti see enne mõnda poliitilist seltskonda läbi mängida. Tiit Ojasoo on tänanud head õnne, et teater ette jõudis, sest näiteks mujal maailmas on tehtud sama absurdne kampaania, ainult selle vahega, et päriselt. Mõnd aega tagasi küll üritati „Ühtse Eesti“ märki korra kaaperdada, aga nagu teame, kukkus see läbimõtlemata samm haledalt läbi.

Kas võime olla kindlad, et kui mõni meie konservatiivne poliitik piirile müüri ehitada lubab, inimesed raha koguma ei hakka hoidmaks eemal venelasi ja pagulasi?