Zbynek Havlín. Autoportree. Päevalilleseemned, loomarasv. 2006.

 

Täna kell 18 avatakse tarbekunsti- ja

disainimuuseumis neljandat korda Tallinna rakenduskunsti triennaal,

seekord pealkirjaga “Kaks lähedast”.

Huvi keskmes on kunstniku suhe valmis objektiga. Väljas on 15 riigi 90 kunstniku 113 tööd.

Triennaali erikülaline on inglise ehtekunstnik Wendy Ramshaw, kelle inspiratsiooniallikaks on Picasso maalid.

 

Tund aega varem avatakse Hobusepea, Draakoni ja A-galeriis Anneli Porri ja

Pille-Triin Männiku kureeritud triennaali satelliitnäitus “Teadus ja tänapäev”.

 

Eile avati kunstiakadeemia galeriis Hollandi Gerrit Rietveldi akadeemia ehtedisaini

tudengite näitus “Kaks lähedast,

argipäevale lähedal”.

 

Täna on tarbekunsti- ja disainimuuseumis triennaali seminar:

kell 10 Kai Lobjaka avasõnad;

kell 10.10 Argo Moor, “Uus ja vana. Ideede taaskasutus”;

Ave Matsin, “Mõned vaated rahvuslikkusele eesti tekstiilikunstis”;

Lesley Jackson, “Tuttavatest asjadest

rääkides. Ajaloolised vihjed briti ja

hollandi kaasaegses keraamikas”;

kell 12.10 Jüri Kermik, “Ei kunagi liiga lähedal”;

kell 12.40 Wendy Ramshaw, “Ehteseeriast “Picasso’s ladies”“. 

 

Sul on mingi asi, mis sulle meeldib või on korduvalt ette jäänud. See võib olla ka midagi, mida sa iga päev kasutad, või mõni asi, mis sind painab. Raamat või pilt või mäng. Mõni mees mõtleb näiteks kogu aeg autodest. Või koht, millest sa iga päev tüdimuseni mööda käid.

Sa teed selle põhjal uue asja. Uus asi ei ole vana koopia, aga see pole ka lihtsalt inspireering. See järgib sama rütmi ja materjali või on toodetud sama valiku alusel ja samade tehniliste võtete abil. Uus põgeneb vana eest, saab selle kätte ja vabastab vana tema loomusest.

Kui kaugele saab minna, et üks asi looks teisega seoseid? Kas peale sarnasuse, analoogia, allegooria on veel seostamise viise? Võib-olla piisab, kui tuua esemed samasse ruumi? Või kui keegi seosed nimetab? Salvador Dalí annab paranoia-kriitilise meetodi juures Neitsi Maarja taevassemineku retsepti: “Võta viis kotti rohelisi herneid, pane need ühte suurde kotti ja vala herned 50 jala kõrguselt alla. Nüüd kujutle langevatele hernestele Püha Neitsi pilt. Iga hernes, mida eraldab teisest vaid tühi ruum, nagu aatomiosakesi, peegeldab väikest osa tervikkujutisest. Pööra kujutis tagurpidi ja tee sellest foto. Tänu kiirendusele, gravitatsiooniga kohanemisele, loob herneste tagurpidi langemine taevassemineku efekti.”

Küsimus pole siis, kuidas idee teostub, vaid kuidas ühest saab teine või vanast uus. Milliseid ühendusi asjade vahel, on võimalik näha ja kuidas neid teha? Tegemine on sealjuures uurimisviis, eksperimenteeriv ja ebakonventsionaalne. Asja tuleb toimetada tõmbekapis. See ei ole suunatud tootmisele, kuigi seda saaks nišiturgudele hästi kohandada, pigem on tegu lisaväärtusega. Lõpptulemus ei lähe käsitööpoodi müüki, vaid linnud nokivad selle ära. (Alati on muidugi võimalik, et keegi võtab kätte ja hakkabki linnutoitu disainima.) Ka vaataja on kahe vahel.