“Eestlased on öise eluviisiga rahvas ja neile meeldib öö otsa väljas olla. Siiski pole Tema Majesteedi aukonsulil üldiselt just kuigi soovitatav viibida kabareerestoranides pärast kella kahte öösel, kuna aeg-ajalt leiab aset siiski teatud intsidente”

(Eluolu kohta Tallinnas, (Eestis).

Välisministeeriumi ringkiri, 28. aprillil 1937)

 

Graham Greene külastas esmakordselt Eesti pealinna Tallinna, mis jääb umbes 250 miili St. Peterburgist lääne poole, 1934. aasta kevadel “ilma erilise põhjuseta”, nagu ta kirjutab oma memuaarides “Ways of Escape” (“Põgenemise viisid”) “kantuna soovist põgeneda mõnda uude kohta”. Tema kaasreisija lennul Riiast Tallinnasse oli endine anglikaani vaimulik, kes oli Tallinnasse saadetud välisministeeriumi diplomaadina. Mõlemad lugesid juhuslikult Henry James’i romaani sama väljaannet ning leidsid end varsti vestlemas. Hiljem veetsid nad Greene’i sõnul koos Tallinnas “palju õnnelikke tunde”, kui “ma ei otsinud just parasjagu edutult bordelli”. (Kõnealust lõbumaja soovitas Londonis romaanikirjanikule paruness Budberg, kes oli Balti pagulane ning H. G. Wellsi armuke. Bordell oli kuulus oma suurepärase antikvaarsuse  ja diskreetsuse poolest.) Greene kirjeldas kohtumist kui ühte “kõige meeldivamat” oma elus.

Hoolimata sellest, et teoses “Põgenemise võimalused” diplomaadi nime ei mainita, saab välisministeeriumi toimikute põhjal tema isiku tuvastada, mehe nimi oli Peter Edmund James Leslie ja ta määrati 12. veebruaril 1931. aastal Tallinnasse Tema Majesteedi asekonsuliks. Ükskõik, kuidas vaadata, Leslie oli elanud põnevat elu. Enne Esimest maailmasõda oli ta olnud Ida-Londonis Ülestõusmise kiriku õpetaja, jutt käib tornidega ehitud punastest tellistest hoonest Victoria dokkide juures. 1916. aastal välja antud piiskopkonna aastaraamatus mainitakse “kõrgeaulist Leslie’t” anglikaani sõjaväekaplanina; kui sõda läbi, vahetas ta aga usku, hakkas katoliiklaseks, ja läks sõjaväe relvamüügi varustusega tegelevasse firmasse (William Beardmore & Co) müügiagendiks. Kuigi ta ei olnud jõukas, liikus ta ringi kõrgklassi seltskonnas ja talle kuulus ka teatud hulk Lõuna-Aafrika teemandikaevanduse aktsiaid. Temas võib üsna kergesti leida ühiseid jooni mõne Eric Ambleri romaanis tegutseva salakuulajaga ning tundub olevat tõenäoline, et ta võiski olla Briti valitsuse spioon.

1930. aastatel töötas Greene’i vend natsi-Berliinis ajakirjanikuna Daily Telegraphi juures; Greene võttis taga ühendust en route Tallinnasse 1934. aastal. Pole täpselt teada, kui palju ja kuidas kirjanik Hitleri-Saksamaal ringi liikus. On teada, et 4. mail istus Greene kesköise rongi peale, mis väljus Berliinist Läti pealinna Riiga, kust ta lendas 12. mail väikese propellerlennukiga edasi Tallinnasse. Aukonsul Leslie lendas sama lennukiga. Tallinnasse saabumisel jõi Greene Leslie’ga Lai tänav 17 Briti saatkonnas teed ning siis avastasid nad koos vanalinna. Tallinna keskaegsed gildihooned, vene kiriku sibulkuplid ja siinsed konarlikud munakiviteed vaimustasid Greene’i. Paruness Budbergi juhtnöörid aga osutusid kas puudulikuks või ebaadekvaatseks, kuna romaanikirjanikul ei õnnestunudki leida seda lõbumaja, mida paruness oli soovitanud. Samal õhtul, veel enne naasmist Harju tänava Kuldlõvi hotelli, kus ta peatus, kutsus Greene Leslie rohke viinaga õhtusöögile. Pärast kirjutas Greene oma toas veidi napsisena oma naisele Vivienile kirja.

 

“…mul on siin õnne olnud. Riiast saja miili kaugusele saab rongiga 10 tunniga ja ühe otsa lennukipilet maksab ainult 25 naela, kaunis lend piki Läänemere kallast. Teel lennuväljale oli mul õnne jagada taksot Tallinna asekonsuliga. Pärast kohalejõudmist jõime koos teed. Ta on meeldiv, elus üsnagi pettunud tegelane, katoliiklane, kes ei loe midagi peale Henry Jamesi teoste! Kui ta oma kohvri lahti pakkis, märkasin, et ta kannab kaasas romaani “The Ambassadors” (“Saadikud”) köidet. Nii me siis peaaegu et langesimegi teineteise käte vahele… Ta on Tallinnas elanud vaheaegadega kokku 12 aastat sellest ajast, kui töötas sõjavarustusfirma müügiagendina. Ma kutsusin ta täna õhtust sööma ja ka homme õhtustame koos. Siin on kõik uskumatult odav. Me sõime kahekesi õhtust, tellisime 6 pitsi viina, maitsva hors dóeuvres’, 2 Viini šnitslit praetud kartulitega ja kaks klaasi teed. Arve ühes siinses uhkemas restoranis tuli kokku 3/6 d…”

Greene lõpetab: “Head ööd, mu kallimast kallim, ma lähen varakult voodisse, kuna olen joodud viinast unine” ja kirjutab alla: “Sinu Tyg”.

 

Naasnud 1934. aasta kevadel Inglismaale, soovitas Greene Briti diplomaati oma vennale Hugh’le. “Leslie, kena asekonsul Tallinnas, kirjutas mulle ja palus võimalust Sinuga tutvuda. Ta sõidab Berliinist läbi samal ajal, kui Sul on puhkus, ja ma soovitasin tal teel tagasi Eestisse Sind üles otsida.” Tõendid viitavad sellele, et “kena” Leslie oli Greene’i esimene (ja võib-olla mitte tahtlik) kokkupuude Briti luurega. Tallinna tunti tol ajal salaluure keskusena, kuhu olid sisse imbunud valgevenelastest intrigandid eesmärgiga takistada Stalini ligipääsu linnale. Hoides Eesti pealinna Tallinna oma kontrolli all, olnuks Stalinil võimalik Nõukogude Liitu kaitsta Lääne- ja Põhja-Euroopa riikide rünnakute eest ja valitseda kogu Baltikumi territooriumi. Välisministeeriumi ametnik (nimi loetamatu) on märkinud: “Leslie on üks parimatest (SIS – the Secret Intelligence Service (salaluure) või M16) esindajatest, kes meil Ida-Euroopas on”. (Londoni avaliku teabe toimik PO 369/1757.)

 

Veidi aega pärast sõda pani Greene kirja filmi “Nobody to Blame” (“Pole kedagi süüdistada”) visandi, kus on juttu Briti päritolu Singeri õmblusmasinate müügiesindaja tegevusest Eestis (“Latesthia”), too osutub SISi spiooniks. Film jäi tegemata kuna see oleks pilganud salateenistust, kuid selle käsikiri sisaldas materjali, mille põhjal pidi tehtama “Meie mees Tallinnas”, mille pealkirjaks sai siiski “Meie mees Havannas” (1958). 1988. aastal, enne oma esimest külaskäiku Tallinna, kirjutasin Greene’ile ja küsisin, miks valis ta 1930ndate aastate Eesti asemel filmi tegevuspaigaks 1950ndate Kuuba. Greene vastas, et salateenistusest kõnelev komöödia Hooveri müügimehest, kes tõmmatakse salaluure maailma, tundub usutavamana Castro-eelses halva kuulsusega ööklubidega Havannas kui Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Tallinnas. Oma vastuse võtab ta kokku sõnadega: “Kuubat ma juba tundsin ja minu sümpaatia kuulus mägedes pesitsevatele fidelistidele… Vaevalt suudaksid vaatajad samastuda filmi peategelasega, kui too on olnud seotud Hitleri sõjakäiguga.”

Loomulikult on raske leida erinevamaid riike kui Kuuba ja Eesti. Siiski sarnaneb Greene’i Kuuba “meelelahutustüki” peategelane, Hooveri müügimees Wormold Leslie’ga, endise relvamüügi agendiga Balti riikides. Kui Wormoldi kohta väidetakse filmis, et “ta ei ole naistest huvitatud”, siis Leslie (oma teoses “Põgenemise viisid”) tegelikult “kardab naisi”; mõlemad on vanamoodsad kaupmeestest õpetlased, veelgi enam, nad mõlemad armastavad viina ja raamatuid.

Peter Leslie viimane kiri läks teele Damaskusesse, pärast seda läks ta erru, tõmbus Norwich’i (tema vähesed veel elavate kirjas tuttavad meenutavad teda suursuguse, paljulugenud mehena, kes kogus marke, oli tõenäoliselt homoseksuaal ja kandis tema reisikonsultandi sõnul kaherealisi kriiditolmuseid ülikondi, mis “olid kandmisest peaaegu rohelised”.) Pärast kohtumist Tallinnas kaotas Greene Leslie silmist ja oletas, et ta “kadus pildilt” 1940. aastal, kui Stalin tungis Balti riikidesse ja paigutas sinna oma väed. Tegelikult pandi Leslie siis, kui Vene tankid Tallinnasse sisse sõitsid, vastutama Briti huvide eest linnas, ja lennutati hiljem turvalisuse huvides üle Soome lahe. (Tallinna Briti saatkonnast sai nõukogude vereü
lekandejaam) Umbes 30 aastat hiljem – nagu välk selgest taevast – sai Greene Leslie’lt kirja. See oli kirjutatud 1969. aasta suvel. Leslie oli just lõpetanud Greene’i viie Henry Jamesi käsitleva essee lugemise teosest “The Lost Childhood” (“Kadunud lapsepõlv”), ja see tõi meelde mälestused Balti riikides veedetud ajast. Greene oli kuuekümne nelja aastane ja just avaldamas oma kahekümne esimest romaani “Travels with My Aunt” (“Rännud tädiga”). Tema suureks üllatuseks soovis endine asekonsul talle kinkida oma Jamesi teoste esmaväljaanded. Pärast kolmekümmet aastat vaikust tundus see pakkumine olevat eriliselt heldekäeline. Nii sai alguse meeldiv kirjavahetus, mis kestis 11 nädalat ning mille vältel vahetati 5 kirja. Kirjavahetuse käigus Greene avaneb ja osutub seltskondlikuks ning tähelepanelikuks meheks, kes ei sarnane just kuigi palju sellele tõreda ja enesesse süüvinud katoliiklasega, keda tunneb avalikkus. Kuni tänase päevani pole Greene’i ja Leslie’ kirjavahetust avaldatud (kirjad on hoiul Massachusettsis Bostoni kolledži John J. Burnsi nimelises raamatukogus).

 

(Times Literary Supplementis ilmunud katke Ian Thomsoni toimetatud Graham Greene’i artiklite kogust “Articles of Faith”)

 

Inglise keelest tõlkinud Ester Rooste,

kirjad ise ilmuvad juba järgmises Sirbis.