Seda, mis selgus, teadsid mõned numismaatikud juba ammu. Umbes aastast 800 käis meie majandussuhtlus peaaegu eranditult Idaga: Araabia kalifaadiga Iraagis ja eriti X sajandil Samaniidide emiraadiga Kesk-Aasias. Sealt voolas Põhja- ja Ida-Euroopasse kümneid kui mitte sadu tonne hõbedat, mis ladestusid Rootsi, Poola, Taani, Soome, Baltikumi ja Venemaa rahapadades ja peegeldavad üsnagi hoomatavat muistset kaubakäivet. Samas pole Lääne-Euroopa annaalides märgitud viikingite tohutust röövsaagist Põhjalasse jõudnud peotäitki raha. Mingil teadmata põhjusel hakkas aga suhtlus oriendiga X sajandi keskpaigas nõrgenema ning vaibus umbes 1015. aastaks täiesti. Seevastu hakkas hõberaha X sajandi viimasel kolmandikul sama massiliselt voolama vastassuunast, peamiselt Saksimaalt, 990. aastate lõpust ka Inglismaalt. Kõigepealt mõistagi Taani ja Poolasse, siis Rootsi, Soome, Eestisse-Lätisse ja viimaks Venemaalegi. Mõne aastakümne jooksul muutus majandussuhtluse suund siin kõikjal 180 kraadi.
Pöörde juuri on uurijad traditsiooniliselt otsinud Idast, kuid võimalik on ka teistsugune seletus. Just X sajandi II poolel toimus sakslaste, eriti sakside Drang nach Osten, uute, germaanlastest itta ja põhja jäävate alade poliitiline, veel rohkem ideoloogiline hõivamine. Tolle kandjaks oli algul Magdeburgi, pärast lääneslaavlaste 983. aasta ülestõusu aga Hamburgi-Bremeni peapiiskopkond, mis suunas kirikuelu ja misjonit kogu Põhja-Euroopas. Saksa usumehed käisid toona korduvalt, ehkki asjatult, isegi Venemaal. Pole vist juhus, et just samal ajal võttis Otto I kasutusele keskaegse maailma suurimad, Rammelsbergi hõbedakaevandused Harzi mägedes Saksimaal. Sealne toodang kulus peamiselt kuulsate Otto ja Adelheidi nime kandvate denaaride vermimiseks, Läänemere maadest leitud tollastest saksi müntidest moodustavad need ligikaudu poole. Väärib tähelepanu, et saksi müntide ajaline levik siin langeb üllatavalt täpselt kokku Poola, Taani ja Rootsi ristiusustamisega, tõik, mis lubab oletada nende nähtuste omavahelist seost. Samas puuduvad purupaganlikus Leedus lääne müntide leiud pea täiesti. Analoogia põhjal võiksime eeldada, et koos Euroopa hõberaha levikuga hakkas ristiusk Eestissegi jõudma juba XI sajandi algupoolel, ehkki ürikuist ei leia me selle kohta vähimaidki andmeid.
Et mitte ainult Põhjala ei pööranud ennast läände, vaid ka vastupidi, Euroopa hakkas X sajandi lõpul ikka rohkem vaatama itta ja põhja, sellel on mitu seletust. Ühelt poolt nõudis barbarite rohke ida hõbedaga harjunud eluviis endiselt tohutuid koguseid väärismetalli. Teisalt aga algas just samal ajal Euroopa paisumine, mille idasuunda vedasid saksi soost Ottoonid. Laienes kloostrite võrk, tekkisid ja kasvasid linnad. Sellega suurenes hüppeliselt vajadus ohtra kirikuvaha ning esinduslike karusnahkade järele. Just seda laadi kaupu pakkuski metsik Põhjala, konsumeerides omalt poolt tohututes kogustes hõbevalget, kuid tehes tutvust ka uue usuga. Nii liideti need alad Euroopaga juba esimese aastatuhandevahetuse paiku.