Kuuenda juuli hilisõhtul avaldas Eesti Päevalehe arvamusportaal Kristiina Ojulandi tohutult pateetilise kirjutise, mis oli suunatud siseminister Hanno Pevkurile ja Eesti rahvale. Ei olekski vaja nii rumalast asjast kõnelda, aga paradoksaalselt pole muudmoodi võimalik Eesti meediaväljaannete südametunnistusele koputada. Asi ei ole selles, kas Ojuland tohib või ei tohi midagi öelda, vaid selles, et Eesti meedia pakub süüdimatult ruuporit mandunud poliitikule, kes katsub krahmata mingitki poliitilist krediiti. Tõepoolest kehtib Eestis sõnavabadus ja tsensuur on keelatud, kuid see tingimata ei tähenda tingimata seda, et kõigile tuleb poodiumil sõna pakkuda. Oletagem, et ühel külakogunemisel on üks inimene, keda on volitatud pakkuma inimestele ruuporit, et nad saaksid oma mõtteid valjusti esitada. Rääkida tahavad paljud, kõik kindlasti ei saa. Järelikult peab volitatud inimene olema kompetentne tegema mingitel alustel valiku, kes saab rääkida ja kes ei saa. Kujutage nüüd pilti, et volitatud ruuporikandja otsustab anda selle silmanähtavalt joobnud inimesele. Nagu on luuletanud Charles Baudelaire, siis joobnud ei pea tingimata olema viinast, võib ka kõigest muust, oma äranägemise järgi. Milleks on see siis vajalik? See võib olla ju hetkeks naerutav ja lõbus, aga mitte konstruktiivne. Miks siis annab Päevalehe arvamuskülg sõna edulootusest ja eneseimetlusest joobnud Ojulandile? Tema kirjutis ei olnud mitte mingistki otsast arvamusavaldus. See oli poliitiline manifest, odav katse võita poolehoidu, rõhudes inimeste hirmudele. Sellise „avaliku kirja“ koht võiks olla ehk RÜE matustel, mitte riigi ühes suurimas infoportaalis. Aga eks klikke on ju vaja, kõige paremini müüb meelelahutus ja koledasti joobnu jutt on ju alati pisut koomiline.