Ants Ander kehastab Ove Mustingu

“Vanameeste paradiisis” tüüakat, justkui mingi teise ilma külameest. KAADER FILMIST

 

 

“Vanameeste paradiis”. Idee Ove Musting, stsenaarium Ove Musting, Urmas Lennuk. Režissöör Ove Musting, operaator Mait Mäekivi, montaaž Martin Taklaja, helilooja Arian Levin, kunstnik Eva-Marina Gramanovski. Osades Tõnu Aav, Aleksander Eelmaa, Tõnu Oja, Ants Ander, Henry Kõrvits. Downtown Pictures 2005, 28 min.

Esilinastus 23. XI 2005 kinos Sõprus, näidati ETVs 12. I ja 26. II 2006.

 

See film kõditab vaatajat meelitavalt ja salapäraselt, sest midagi selletaolist pole nad enne näinud. Ei anna seda linalugu põhjus-tagajärgliku mõtlemisviisiga lahti võtta ega ära seletada. Kui oopust aga mitu korda vaadata ja seda endale vabalt sisse lasta joosta, siis ei ole selles ekraaniloos midagi äraseletamatut. Olen kuulnud, et lastele pidavat “Vanameeste paradiis” väga meeldima; nad võtvat neid liikuvaid pilte vastu suure vaimustusega ja nende reageeringud ekraanil toimuvale olla kohati lausa ekstaatilised.

Paraku on täiskasvanutel kunstiteose vahetu vastuvõtu mehhanism degradeerunud, mistõttu neil filmist arusaamisega tükk rohkem tegemist kui lastel. Ometi ei ole see film lastest ega lastele, vaid hoopis vanameestest ja nende teekonnast paradiisi, kulgemisest sinna ilma enese tahtmise ja teadmiseta.

 

Moondatud tegelikkus

 

Ekraanilugu on esitatud nii tegelikkuse enese kui selle segipaisatud vormides ning loob sel moel täiesti uue ehk siis omareaalsuse, nagu teeb seda mingis mahus ja mõõdus tegelikult iga kunstiteos, iga film. Selles filmis on aga tegelikkuse deformeerimise aste Lõuna-Eesti (Euroopa, Ameerika, Lõuna-Korea jne) keskmisest märkimisväärselt kõrgem. Igaks juhuks võiks küsida, miks idee autor ja teised filmiloojad seda teevad, selle asemel et meie ümber pulbitsevat elutegelikkust selle vormides põhjalikult ja tõsiselt analüüsida. Ja seda kohe (näiteks) ühiskonnakriitiliselt?

Küsimusele võiks vastata, et tegelikkus on igav, vastik, ajab kohati okselegi nii nagu juba geniaalne Gogol on selle kirja pannud. Mis tahes tegelikkusega ei olegi muud peale hakata kui seda moonutada. Hullemaks või paremaks. Mis suunas, sõltub moonutaja(te)st.

Ove Musting ja võttegrupp on tavategelikkust igatahes meeldivas suunas deformeerinud, vanamehed lähevad ju otse paradiisi: üks veealusesse, teine taevasesse. Nende teekond sinna ongi kogu story, lugu ise omas mahlas ehk vanas paradigmas süžee. Ja see on hea ning lahe lugu. Tähelepanuväärne on see, et kasutamata mingit uut filmikeelt, tehnilisi nippe ega isegi  originaalitsemata  kaadrikontseptsiooniliselt, on režissöör oma meeskonnaga suutnud luua filmi, mis on täiesti uus viis eesti filmikunstis. Igatahes oleks meeldiv, kui mõne aasta pärast võiks selle “viisi” asendada sõnaga “laine” à la uus laine Prantsuse, Saksa või Inglise filmikunstis.

Varemalt ja muus maailmas on selliste uute lainete aluseks olnud üsna kardinaalsed muutused filmi ülesvõtmisel: (üli)pikad kaadrid, (üli)suured plaanid, polüfooniline montaaž jne. Üks viimastest sellistest lainetest DOGMA 5 postuleeris mitu lehekülge reegleid  (nendest olulisim filmimine liikuva kaameraga), kuidas filmi uutmoodi teha. “Vanamehed paradiisis” vääribki ennekõike / muu hulgas sellepärast suurt tunnustust, et täiesti traditsioonilises filmikeeles on loodud “uus viis”, pandud helisema hoopis teine meloodia kui me seni oleme harjunud kuulma (nägema).  Vaat see ongi vist anne! Ega Gogol ka oma lugudes teistsuguseid sõnu kasutanud kui teised kirjanikud ja süntaksiga olid tal ka lood korras, kuigi ortograafiliselt olid ta tekstid üsna vigased, aga need vead parandasid toimetajad ära. Oletatavasti oli Mustingi “Vanamehed paradiisis” enne invasiooni ekraanidele ka filmiõigekirjaliselt paigas, kuigi levivad kuuldused, et filmi idee on ühes paljudele eestlastele üsna tuntud nihestatud taju seisundis tekkinud ja algstsenaarium ka selles olekus üles kirjutatud.

 

Ladusalt metafüüsiline

 

Pidin minagi “Vanamehi” pärast esimest vaatamist deliiriumifilmiks. Teisel ja kolmandal vaatamisel aga hakkasid äkki avanema selle taga mehhanismid, mis loole tegelikkuse katte taha tõid. Nii et tegemist ei ole sihitu assotsiatsioonide jadaga ega ainult kummastatud taju väljendamisega, vaid kunstiteosega, mille kujutamisobjektiks on ikka seesama loll tegelikkus ja eesmärgile vanamees Tõde ise. Mis sest, et tegelikkus on jantlikult esitatud ja eesmärgini üsna lustlikke kõverkäike pidi läheneda püütud. Selline mänguline reaalsuse katsumine viib meid teinekord Tõele lähemalegi kui selle surmtõsine puudutus. Nagunii pole võimalik tegelikkust üheselt määratleda ehk siis “hoomata hoomamatut”, nagu on öeldud tegelikkusetunnetuse kohta. Seega pole eelistust mitte ühelgi kujutusviisil.

Selle filmi kujutamisviis on mahedalt ja orgaaniliselt (mitte teravalt ega konstrueeritult) groteskne ja ladusalt metafüüsiline, nagu oli seda kogu soomeugrilaste muistne maailmatunnetus ja on seda sellel põhinev eepiline rahvaluule. Lõunaeestlastest kirjanikud (Jaan Vahtra, Jaan Lattik, Juhan Jaik jt) on sellises mõnusas, leebelt kummastatud elutunnetuses edastanud (oma ümbertöötluses, kaasautorsuses) terve hulga rahvaluulelisi lugusid ja sellest innustatuna kirjutanud hulga sarnaseid jutte juurdegi. Teatavasti viibinudki Musting selle filmi idee päheilmumisel ja stsenaariumiks fikseerumisel Lõuna-Eestis kala püüdmas, mitu päeva järjest. Seal see muistne elutunnetus siis pähe löönudki. Vahest seepärast on filmgi valdavas osas Lõuna-Eestis Võhandu jõel ja selle kallastel üles võetud. Ja vahest vihjab Taevaskoja ürgorg meie esivanemate ürgsele elutunnetusele.  

Soomeugrilaste, sealhulgas eestlaste grotesksel maailmatunnetusel põhinev jutuseadmise ja -vestmise kunst (film on üsna seesama) oli ammu enne seda olemas, kui grotesk kui kirjanduslik võte ja meetod Lääne-Euroopas lainetena (Rabelais’ “Gargantua ja Pantagruel”, Swifti “Gulliveri reisid”, siis Mrożek, Ionesco jt) maad on võtnud ja ilma teinud.

Sellisel tegelikkusetunnetusel põhinev looming võib jõuda metafüüsika kui kunsti ülima mõõtmeni, aga võib ka mitte jõuda. Lääne-Euroopa grotesk on järsk ja terav, rõhutades ennekõike vastuolusid sootsiumis, mistõttu see harva olemusliku groteski tabamiseni ehk metafüüsikani on jõudnud; oma parimates väljendustes küll ehtsa ja olemusliku ohutunnetuseni. Ja selle vankri ette on Lääne-Euroopa kirjanikud ning hiljem ka filmiloojad oma Pegasust sedavõrd rakendanud, et vanker on ülekoormatud ning tänaseks oma tähtsuse üsna minetanud.

Ove Musting on läinud teist teed, võtnud mõõtu ja väge aastakümneid  varjusurmas olnud eesti eepilise rahvaluule maailmatunnetuslikust pärandist ning saavutanud jahmatamapaneva tulemuse. See on tegelikult võimas (kuigi näib leebeke) ja orgaaniliselt metafüüsiline elutunnetus, mida see film edastab ning mis sellest ka intensiivselt (aga mitte pealetükkivalt) kiirgub.

 

Groteskselt mänguline reaalsus

 

Film algab groteski fikseerimisega  meie kaasaegses elumasinas valitsevatel loogikaväljadel (reaalse eluga seotud ja selles toimivad ametnikud-kalakaitseinspektorid koondatakse põhjusel, et need asendada teiste, vähem toimivate, elutegelikkuse endaga vähem kokku puutuvate ametnikega – konsultantide ja kaadrite inspektoritega) ning kulgeb samas võtmes kuni lõpuni. Eriti ilmekad on keelemängulised groteskid dialoogides: Luivar (Aleksander Eelmaa) küsib: “Kas paadil luba on?” Paadimees Leo (Tõnu Oja) vastab: “See on mu oma paat. Kui ma luban, siis sõidab, ja kui ei luba, ega ta siis sõida ka.” – Luivar
: “Kas salaja ka püütakse?” – Leo: “Mul on sõber Ljoha, kes püüab alati salaja.” – Manivald (Tõnu Aav): “Mis ta-sssiis salaja püüab?” – Leo: “Tal on naine sihuke nõid, et too paneks mehe seina äärde, kui kuuleb, et too kalal käib.”

Tõdetakse, et juba (tegelikkusest välja kasvanud ja seda väljendav) keel ise ei võimalda tegelikkust üheselt määrata: väljendid ja sõnad on vastuolulised, mitmemõttelised, absurdi- ja groteskivalmid, iseloomustades ja väljendades (valitud/vastavates) situatsioonides elugroteski ennast. Et see kõik on nii enesestmõistetavalt esitatud, pole midagi imestada, kui Luivari pildistatud fotodele mõni mees ei jäägi või siis ilmuvad sinna hoopis teised mehed, kui silm näeb; et ka vee all inimeste ja loomade (Manivaldi/Tõnu Aava koer) elu edasi käib ja kestab; et paadimees Leo on stjuuardiks lennukil, millega Luivar nunnade seltsis Egiptusse (paradiisi!) lendama hakkab. Antiikmütoloogiast tuntud paadimees Charon, kes veab ühest ilmast teise siirdujaid üle Acheroni, on selles filmis moondunud universaalseks teise ilma transportijaks – kord paadiga, kord lennukiga, mis seal vahet.

Allusioon teise kultuuri mütoloogilisele tegelaskujule (on see seda taotluslikult või mitte) sulatab eesti mütoloogiat ülemaailmsesse, lisab filmile rahvusvahelise ja üle kultuuride ulatuva mõõtme, kujutab endast arhetüüpi, mis üldinimlik. Kuskil kõrgemas tegelikkuses on kõik oluline vist tõepoolest üks ja seesama, nagu vaatamata erinevatele jumalakujudele üle ilma on Jumal ikka üks.

“Vanameeste paradiisis” vihjatakse sellisele üks-ja-seesama-olemisele ehk siis mikro- ja makromaailma sarnasusele vee alt ülespoole võetud kaadritega, kus õhumulline vesi muutub tähistaevaks. Filmis kasvabki episoodides fikseeritud grotesk üle elutunnetuslikuks groteskiks ning kujuneb sujuvalt tunnetuslikuks metafüüsikaks. Kunsti kõrgeima mõõtme saavutanud filmi lõpus esitatakse veel animatsioone dinosaurusest, inimesest, kalast ja lennukist. Dinosaurus ajab inimest taga, see põgeneb vette, kus suur kala (nagu muistse veelinnurahva muinasjuttudes) ta lõugade vahele haarab ja vee alla (paradiisi!) viib, samas viib lennuk Luivari koos nunnadega taevasesse paradiisi.

Pildi metafüüsilist lõime toetab minimalistlik muusika, milles on tähtis koht vaikusel. Seda salapärast vaikust lõhestavad ja organiseerivad aeg-ajalt (enamasti koos kaadrivahetusega) äkki ja valjult algavad salapärased sahinad, mis taas sujuvalt vaikusse suubuvad. Ka ülejäänud, valdavalt keelpilliline filmimuusika koob pildile juurde aina salapära ja mõistatuslikkust, millele annavad eluõiguse ning hoogu juurde setu leelotajad ja Põlva meeskoor. Ka veealused lasevad sama leelot. Elu käib mühinal igal pool. See on müsteerium, millel üks kindel koht meie (hinge)elus. Seda filmi saabki vaid väheses mahus vastu võtta mõistusega ja suures mahus hingega, kus asuvad igaühe mõistatused ja saladused.

Kokkuvõttes: idee  ja stsenaarium on head, režissööri-, operaatori- ja kunstnikutöö märkamatud (st märkimisväärsed), muusika sekundeerib pildile adekvaatselt, osatäitmised on oivalised, ainult Eelmaa mängitud Luivar ajab vihale – kui kõik teised (nii osatäitjad kui vaatajad) mänguga kohe kaasa tahavad minna, siis tema oma jäärapäise vastuhakkamisega segab, pingutab üle, kuigi juba luuletus, mida ta jõel loeb, annab lootust, et temastki võib veel asja saada. Tõepoolest: “Jõgi voolab, kallas käänab, jõgi käänab, röövpüüdjale trahvi väänan.”

Filmi lõpus nunnade seltsis lennukis istudes ongi ta näos juba üsna äraseletatud ilme. Paadimees pilgutab talle silma ning ta sujub ilma igasuguse vastuhakuta oma esivanemate eelajaloolisse elutunnetusse, võttes kaasa hulga filmivaatajaidki.