I preemia – „Holly“, Siiri Vallner (arhitektuuribüroo Kavakava)

II preemia – „Rabav Rapla“, Kaie Kuldkepp, Häli-Ann Tooms, (maastiku­arhitektuuribüroo Ateljee Rapla)

III preemia – „Pahupidi“, Johanna Holvandus, Mari-Liis Alasi, Sulev Nurme (maastikuarhitektuuribüroo Artes Terrae)

Žürii: Ilvi Pere, Tarmo Lukk, Valter Uusberg (Rapla vald), Terje Kruus (Rapla valla arhitekt), Kalle Vellevoog, Andres Alver, Katrin Koov (EAL).

Enamikul arhitektidest-žüriiliikmetest puudus enne töö alustamist igasugune lähem suhe Raplaga. Möödasõitjatena teame küll kahe torniga paekivist Maarja-Magdaleena kirikut, möödavilksavat Vigala jõge ja aedlinliku ilmega pikka peatänavat, mis on ühtlasi riigimaantee osa. Kõik ülejäänu jääb aga fassaadi taha varjule. Mulle oli olnud kõige rikkalikumaks infoallikaks hiljuti loetud Kristiina Ehini autobiograafiline „Paleontoloogi päevaraamat“, kus muu hulgas annab autor põhjaliku sissevaate Rapla olustikku ja ruumisuhetesse.

Külalistele oli loogiline alustada oma ülesande täitmist kohalike inimeste ärakuulamise ning pikema jalutuskäiguga „fassaadi taha“. Kui tagantjärele hinnata, oli see väga õige samm, sest niimoodi tõusid esiplaanile koha väärtused ja elanikud ise oma soovide, murede ja unistustega. Külalisekspertidena esinevad arhitektid aga olid kuulajad-nõustajad, kes küll küsisid endale vajalikke suunavaid küsimusi ja said nõnda lühikese ajaga kujundada üsna adekvaatse pildi olukorrast ja võimalustest, kuid ei asunud domineerivale positsioonile.

Raplas ei ole keskväljaku koht seni selgelt välja kujunenud. On küll kiriku ümbrus ja turuala, ent kumbki ei toimi linnakeskusena. Üks on liialt maantee ääres ja teine ebamäärase ruumiga, rääkimata sellest et kaubanduskeskused on imenud ajaloolise kauplemiskoha elumahladest tühjaks. Seega on esimene ja tähtsaim otsus ära tehtud juba võistlustingimuste koostamise käigus uue keskuse kohavalikul ja piiritlemisel: Kadri Klementi ja Karin Tõugu koostöös kohaliku omavalitsuse inimestega on leidnud nutika lahenduse, laiendades turuala kahele poole ja tõmmates uue keskväljaku ala piirjooned risti üle peatänava, ühendades nõnda „maanteega“ pooleks jagatud linna. On üllatav, et nii palju intriigi ja põnevaid võimalusi pakkuvad tingimused ei meelitanud võistlusele rohkem osalejaid.

Võistluse lähteülesanne oli, nagu ikka endast lugupidaval linnaruumivõistlusel kombeks, kavandada keskus jalakäijasõbraliku linnaruumina. Võistlustööd pidid määratlema keskse kogunemispaiga ja andma elanikele põhjuse sinna kokku tulla. Selle käigus avaneks võimalus korrastada ja mõtestada seni kaootiliselt kujunenud ala linna keskel. Peatänav oleks väljaku ulatuses rahustatud liiklusega, autod hakkaksid sõitma üle jalakäijate platsi. See annab lootust, et edaspidi siit läbi sõitvad autojuhid hoogu maha võttes märkavad mõnusat väikelinnakeskust ja soovivad pikemalt peatuda.

Kõige paremini vastas etteantud ülesandele võistlustöö märgusõnaga „Holly“, mille autoriks osutus ümbrike avamisel Siiri Vallner. Juba enne tööde väljavalimist jäi nii raplalaste kui ka külaliste pilk sellel tööl korduvalt pidama, sest siin joonistusid kõige selgemalt välja linna ruumilised seosed. Selle töö skeemide ja plaanide põhjal oli kõige lihtsam selgitada, kus mis asub, millised on linna tähtsamad kohad ja ühendused. Võidutöös olid omavahel seotud olulisemad pargialad jõe ääres ja linna keskel, oma panuse linnaruumi sidususse andis kooli ja keskväljaku vahele kavandatud mitmerealine allee, kuhu oli pakutud uusi funktsioone ja ka olemasolevaid ümber mõtestatud (kooliga seotud aktiivse tegevuse allee, moodne taluturg, kontserdiala). Olulisimaks osutus aga kompaktne ja selge väljakuruum ise koos ümbritseva uue – esitatud töödest parimate proportsioonidega – hoonestusega. Võrdselt kahele poole peatänavat jagatud plats moodustab väikelinna miljöösse paraja suurusega kogunemisala. Väljak mõjub tervikuna ka enne täiendavate hoonete lisamist: väljaku servi on siit-sealt kergelt tõstetud, vormistades niimoodi selgelt ümbritsevast eristuva platsi.

Teise koha töö autorid olid valinud looduslähedasema vaatenurga. Rõhk vabakujulisel „rebimistehnikas“ kujundatud haljastusel tunduks ju loodust armastavale eestlasele hingelähedane, paraku ilma täiendava raamiva hoonestuseta jääb selline lahendus linna südames liiga hajusaks. Kolmanda koha töös torkas silma muusikapargi idee ja hoogsalt kaarduvad pargiteed. Selle puuduseks oli aga selge keskkoha puudumine ja liialt formaalne kujundlikkus – noodivõtme kujundit Rapla keskel näeb ehk vaid linnast üle lendav pääsuke, kelle laulu see oluliselt ei mõjuta. Kas need teed ka inimeste käigusuundi ja tegevust arvestavad, ei ole kindel. Küsitud platsipinna asemel nägime pinkidega ääristatud teeradu, mis kirjeldab pigem pargi kui platsi tüpoloogiat.

Kuigi töid, mille hulgast valida, oli kokku vaid kuus, kulus meil otsuse tegemiseks terve tööpäev. Ja see oli väga väärtuslikult kulutatud aeg, sest just niimoodi – rahulikult, kohalikke kui kõige paremaid asjatundjaid ära kuulates ning kohta ja teemasse süüvides peakski need otsused sündima. Väikelinnakeskustel on lootust valmida, kui arhitektid on nõus olema nõustajateks, kes aitavad kohapeal tekkinud veendumusi diplomaatiliselt suunata, selmet neid jõuga paika panna.