Hando Runnel, Sinamu. Ilmamaa, 2005. 102 lk.

Lugesin paar aastat tagasi üle kogu Runneli luule ja olen sellest saadik mõelnud, et hädasti kuluks ära üks suur Runneli luulevalimik, selline, nagu tema põlvkonnakaaslastelt on viimaste aastate jooksul järjest ilmunud. Tegemist on lihtsalt väga hea luulega, mis aga nüüdses ajas on jäänud kuhugi tagaplaanile – on ju küll mitmeid Runneli “mantlipärijaid”, kes kirjutavad rustikaalse intonatsiooniga lihtsamarütmilist luulet, kuid “Runnel ise”, sellena, mis ta on oma luules kuuekümnendatest kaheksakümnendateni, on jäänud kuidagi varju. Vahepeal on olnud üheksakümnendad, mil nii elutundelised kui kirjanduspoliitilised hoovused on Runneli pannud varjuma, kibestuma, distantseeruma, ja kui selline suur kogumik peaks millalgi tulema, siis seisaks koostaja probleemi ees, mida teha Runneli üheksakümnendate luulega, mida pole ju mahuliselt varasemast oluliselt vähem, kuid milles tõeliselt säravate tekstide kontsentratsioon on varasemaga võrreldes palju väiksem, asendudes sageli mõrumeelse manamise või värsimootori kuivavõitu käigushoidmisega.

Uue sajandi algul hakkas kumama teistmoodi Runnelit, kui ilmus “Mõistatused”, ja nüüd on see saanud jätku raamatu “Sinamu” näol. Taas on Runneli tekstis hellust, pingestatust ja jõudu, kuid see “taas” ei tähenda kunagise Runneli tagasitulekut, poeetika või õigemini lausumise toon erinev varasemast – ja ka vahepealsest – Runnelist. Mäletan, et “Mõistatustesse” ei osanud ma eriti kuidagi suhtuda, liiga palju häiris nende tekstide lugemist pilt Runneli enda reaalsest isikust, liiga harali kiskusid omavahel see isiklik kuvand ja need tekstid. “Sinamu” puhul püüdsingi alguses lugeda nii, nagu ma ei teaks, kes selle on kirjutanud: tekstidest endist koorusid sellise lugemisviisiga välja võimalikud tõlgenduskontekstid nagu piibellikkus (või “vanatestamentlikkus”, s.t teatav konservatiivne ja tõsine eluhoiak), ristikivilik tagasihoitus, mingid noodid nooremalt arutlevalt Traadilt, mingid noodid Hendrik Adamsoni sarnasest kandilisest lembeluulest, ja see, et autor on ilmselt tartlane ja ilmselt on ta vanem mees.

Aga loobusin sellest filtrist, sest esiteks on palju meeldivam mõelda, et too omaaegne, paari-kolmekümne aasta tagune Runnel pole kuhugi kadunud, ta on lihtsalt võtnud uue kuju; ja teiseks muutus nende tekstide taga seisva “subjekti” tagaajamisest ja mingi kohase lugemisvõtme otsimisest palju olulisemaks miski nende tekstide endi sees, mis tuleb ise kohale, paneb ennast kehtima vahetult. See on “Sinamu” tekstide intonatsioon, rütm, lausumistoon, teksti kulgemise samm. Hakkasin tajuma, et hoolimata sellest, et kohati on need tekstid mulle sisulises mõttes võõrad (nt mingid selged patriarhaalsed hoiakud perekonna ja soolisuse suhtes, nagu lk 52, või kuidagi pahaendeliselt mõjuva lõpuga “Isamaasõnad” lk 80), paeluvad nad selle poolest, kuidas nad kulgevad, mis tempo nad kehtestavad. Ja see lausumise/lugemise tempo on juba ise tugev poeetiline sõnum, miski, mida need luuletused “ütelda” tahavad. Runneli luuletuste rütm meenutab rasket, aeglast astumist, kindlasti mitte aeglast marssi, kindlasti mitte vaevalist jalutamist, vaid pigem mingit kindlat, kaalutletud, pikaldast sammumist, tald kindlalt vastu maad. Millest see koosneb, kuidas see on “tehtud”? Esiteks sellest, et enamasti koosneb üks lause ühest või kahest värsist (harva rohkemast; mõnikord on mõista antud, et tervet lauset võiks lugeda ühe pika värsina, mis lihtsalt ei mahu ühele reale ära , nt “Ähvardus” lk 84), s.t hoidutud on lause ja värsi piiride omavahelisest liuglevusest, siiretest (isegi kui lause läheb mitmesse värssi, langevad ühte värsi ja osalause piirid).

Teiseks sellest, et need laused on täislaused, hoidutud on elliptilisest või vihjelisest lausest (elliptilisust ja vihjelisust on siin luules küllaga, kuid see on “paigutatud” lausete “vahele”); need laused on ses mõttes “täidetud”, et nad on enamasti täies mõõdus “lauselikud” laused: nad algavad, jõuavad oma tipp-punkti ja langevad seejärel sujuvalt oma lõpuni, nad on tehtud tugevate kaartena, neis pole katkestusi, hüppeid, hargnemisi. Lausel on võlvi kuju.

Kolmandaks, hoolimata oma täidetusest ei ole see luulelaad liiga tihe, ta sisaldab küllaga pause, kuid pausi iseloomuks pole siin vakatada millegi ütlematu ees või luua pinget, s.t paus ei tekita paisu muljet, nagu jookseks keel vastu pausi kinni, et seejärel veel suurema jõuga lahvatada. Paus on tolle lausekaare lõpule järgnev loogiline järgmine samm, n-ö tagurpidi kaar, luues nõnda mitte katkestuse, vaid lainetuse mulje. Paus pole hinge kinnihoidmise koht, vaid just hingetõmbekoht – ka siis, kui ta pole lausete vahel, vaid lausete sees (enamasti tekib ta just grammatilise fraasi piiril). Kui võrrelda astumisega, siis pole “Sinamu” paus mitte järsk seisak, kus astumise inerts veel pingena säiliks, vaid mõjub alati pigem kindla seismisena.

Neljandaks, neil lausetel on rütm, kuigi nad pole korrapäraselt meetrilised. Nende lausete rütm ehitab ennast üles loomulikust kõnerütmist, kuid erinevalt tavakõnest pole see rütm hüplik ega eriliselt vahelduv, samuti ka mitte eesti kõnekeele trohheilis-jambilise põhiimpulsiga. Selle rütmi loomises on oluline koht just pikematel, kolme-, nelja- või isegi viiesilbilistel sõnadel. Seejuures ütleb mu lugejaintuitsioon, et vahel astub paus kahesilbiliste sõnade “kolmandaks silbiks” või toimib mõni kolmandavälteline silp “kahesilbilisena”; samuti näib, et pikkade sõnade, sh liitsõnade kaasrõhulised silbid jäävadki kohati kaasrõhulisteks, mitte ei astu pearõhulistega võrdsesse positsiooni, nagu rõhulises luules enamasti – ometi säilib teatav rõhulise või rütmilise luule mulje. Ja kõik see kokku loobki tolle “pika sammu” mulje.

Viiendaks, tekstide visuaalne ilme: kõik värsid algavad suurtähega ka juhul, kui tegu on lause jätkumisega uuelt realt; see võib olla muidugi ka teatava taotletud vanapärasuse signaal, kuid lööb olulisel määral kaasa tolles pausiloomises. Kuid veelgi olulisem (kuigi raskemini tähele pandav) näib värsivahede tüpograafia: värsside vahel on tühja ruumi pisut rohkem kui tavaliselt raamaturidadel ja pisut vähem kui tavaliselt stroofivahedel. Ma ei tea, kelle arvele see panna – kas kujundaja Mari Ainso või juba “Mõistatuste” kujundaja Rein Maantoa (sest ka “Mõistatustes” on midagi sellega sarnast tehtud, kuigi seal on šrift natuke tüüakam ning efekt tuleb natuke vähem reljeefselt esile). Igal juhul mängib trükipiltki kaasa selles Runneli tooni üldmuljes: tekib mulje mitte hõredusest, kus sõnad hõljuksid, vaid just pigem lausete iseseisvusest, sellest, et read ei vaja üksteise tuge, vaid püsivad tekstis omal jõul. Tegelikult ongi “Sinamu” ju “Mõistatuste” järg nii sisulises kui poeetikalises mõttes, kuid neid võrreldes ütleb tunne, et “Mõistatustes” oli see sammuv toon pisut kerglasem, seal on nõksu rohkem üle mitme värsi ennast jätkavat lauset ja natuke kelmikat ütlemislaadi; “Sinamu” jätab tõsisema ja järelemõtlikuma mulje. Võiks siis ehk öelda, et “Sinamu” on “Mõistatustes” avastatud intonatsioonivõimaluste puhastatum variant (kuigi selline eristamine on vaieldav, kuna toetub minu üsna intuitiivsele nüansierinevuste tajule).

Mida see Runneli nüüdne samm ja toon siis “ütleb”? Kuigi Runneli lause on ennekõike just nimelt “väiteline” (mitte niivõrd “küsiv”, “hüüatav”, “lobisev” jne), ei saa seda “üteldavat” ehk taandada mõnele tuumlausele neist tekstidest; see “ütlemine” sarnaneb pigem sellele, kuidas väidab midagi liikumine (nt tants): siin ei ole eriti hoovõtte, pidurdusi, spurte ega sörke, vaid ühtlane liikumine. Mitte pidev ja voogav, vaid pigem just sammuv, mitte keha rütmist juhitud jooks, vaid kõndija liikumine, mis on pigem juhitud teadlikust astumisest kui jalgad
e enda liikumisimpulsist. Igal juhul on see liikumine, mitte staatika, kindlasti ei saaks selle luulelaadi kohta esitada kergesti pähe tulevat määratlust “monoliitne” (“ühest kivist koosnev”), pigem võiks ümber pöörata Runneli enda rea “Tänav kui tekst” (lk 69) – “tekst kui tänav”, mis erineb nii lagendikust kui ka kaugustesse sirutuvast teest; tänav, millel majad loovad rütmi, kuid see rütm pole üleliia impulsiivne ja korrapärane, tänav, mis pole koht jooksuks ega paigalpüsimiseks, vaid koht, kus kulgetakse ühest majast/pausist teise. Võimalik, et siit võiks alata “Sinamu” kujundisüsteemi lahtihargnemine: tollele reale järgneb: “Vaikiva mehe kõne sellega / … / Kõnepauside kujul: / Sinamu!”; luuletuses “Maja” lk 33 aga öeldakse “Eks sina tea, et sa oled ju maja. / Eks oled ju sina Jumala tempel.” (s.t sina oled maja tänavas kui tekstis, sa oled pühamu = sinamu, mis ilmub kõnepauside kujul); võimalik aga, et mu lugemine teeb nii lugedes üleliigseid kukerpalle – igal juhul näib, et kujundid selles raamatus pole lihtsad emotsioonimaalingud, vaid võiksid olla loetud ka teataval süllogistlikul viisil, “väiteliselt”; ja nende tekstide samm on üks võti selle juurde. Võib-olla aga annab mingi võtme luuletus “Atlas” (lk 26) – ehk on see just selline samm, mis on iseloomulik kellelegi, kes kannab turjal “taevast” ja ütleb lõpuks “Ainult Atlasena oled sa / Õnnelik!”. See on seega teatava õnneliku raskuse, raske rahu samm ja toon? Olgu kuidas on, “Sinamu” intonatsioonid on omaette lugemisväärsus, mis paneb end kehtima olenemata sellest, mida ka muidu siin öeldava või selle konteksti kohta võiks arvata. Tuleb meelde vana-aastaõhtul nähtud veerandtunnine Runneli mõtisklustest koosnev “Osooni” saade, kus Runnel ei olnud kriitiliselt aateline, nagu teda uuemal ajal sageli näeme, vaid avanes omamoodi õnneliku ja rahu leidnuna, ja selles muljes oli oluline ka just tema jutu toon, selle lausumise pingevabadus, ometi vaba lõdvast meelisklusest.