Eesti ajalugu.

VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Peatoimetaja Sulev Vahtre, tegevtoimetajad Ago Pajur ja Tõnu Tannberg. Õpetatud Eesti Selts, Ilmamaa, Tartu 2005. 463 lk.

 

 

Erinevalt sotsiaalteadustest on ajalooteadus riigile ja poliitilisele eliidile kahtlemata vajalik. Sotsiaalteadused toodavad lõputul hulgal negatiivset, võimu kritiseerivat ja lausa riigivastast informatsiooni. Ajalugu evib aga hämmastavat võimet masse rahulikuks, õnnelikuks ja kuulekaks muuta. Ajalugu võib olla rahva hällilaul. Kui aja lugu on jutustatud kenasti ja päädib ilusa lõpuga, uinub rahvas rahulikus tänutundes jutustaja vastu. Ehk nagu mulle kunagi sõnas üks elukogenud vanema põlve vabadusvõitleja: “Rahvas vajab ilusat ajalugu” (mitte kõiksugu arhiividest välja tiritud rämpsu).

Sihtgrupi järgi võib ajalooteosed jagada rahvaajalugudeks ja teaduslikeks ajalookäsitlusteks. Rahvaajalugu on mõeldud laiale lugejaskonnale. Rahvaajalugu annab edasi ajastu ideoloogilise sõnumi. See on eliidi ajaloosõnum massidele. Rahvaajalood on esmatähtis materjal rahvuslike ideede ja identiteetide uurijatele.

Teaduslik ajalookäsitlus on riigi ja eliidi seisukohalt problemaatiline nähtus. Kui lasta ajalooteadlasel päris omapäi tegutseda ja kirjutada, võib ta halvimal juhul muutuda sotsiaalteadlaseks. Sellise ajaloolase toodangut ei saa massidele pakkuda, sest tagajärjed võivad olla ettearvamatud. Tark riik rahastabki teaduslikku ajaloouurimist palju napimalt kui rahvaajalugude kirjutamist. “Eesti ajaloo” kuuendat köidet kätte võttes olin üsna veendunud, et tegu on Eesti mütoloogilise rahvaajaloo tänapäevase variandiga. Minu üllatus oli meeldiv. Rahvaajalugu küll, aga küllaltki heas ja väljapeetud stiilis versioon, millega on püütud müüti dekonstrueerida.

 

 

Huvitav, kas “Eesti ajaloo” esimest kolme köidet kokku seadnud Hans Kruus mõtles, millisena võiks koguteose veergudelt paista tema kaasaeg? Ilmselt tundis ta, et Rootsi-aegsetest intriigidest kirjutamine on palju ohutum kui hinnang Konstantin Pätsi režiimile. Paraku ei lasknud aeg Kruusil oma ajalooprojektiga kaasaega jõuda. Tuli oodata üle poole sajandi.

Praegu ei pea keegi Pätsi ajast ega Eesti esimesest iseseisvusajast kirjutades kimbatust tundma. On olemas piisav ajaline distants. Möödas on ka taasiseseisvumise-aegsed emotsioonid. Eesti Wabariigi poliitikat, majandust ja kultuuri käsitlevad peatükid on seetõttu ajalookäsitluse kuuenda köite parimad. Ago Pajur ja Kaido Jaanson on maksimaalselt püüdnud vältida rahvaajaloo muutumist entsüklopeediliseks faktikogumiks ning andnud toimunule võimalikult emotsioonivaba hinnangu. Kuid mis parata, esimene iseseisvusaeg on Eesti kultuuriloos sedavõrd hõrk aeg, et tollaste saavutuste hulgas valikut teha on raske.

On selgelt tunda, et on jõudnud kätte aeg, kus 1920. ja 1930. aastate Eesti ajalugu saab käsitleda ilma liialduste või ilustusteta. EW ei ole enam eestlaste religioosne sümbol, sellest saab rääkida kui mis tahes ajalooperioodist koos ajastu plusside ja miinustega.

Kahju, et “Eesti ajaloo” kuuendas köites EW aastatele siiski suhteliselt vähe ruumi pühendatakse. Tõenäoliselt oleks parim lahendus olnud Eesti esimese omariikluse ajajärgule pühendada omaette köide. See oleks aidanud vältida liigset keskendumist poliitilisele ajaloole ning tuua sisse tollase Eesti ühiskonna põhjalikuma politoloogilise ja sotsioloogilise analüüsi.

Oli ju tegemist ajaga, kui eestlased valmistusid siirduma agraarühiskonnast modernsesse linna- ja tööstusühiskonda. Samuti puutusid eestlased just siis esimest korda tõsiselt kokku demokraatiaga. Isegi kui see kokkupuude lõppes 1934. aasta riigipöörde ja “vaikiva ajastuga”, oli sel ometi hiiglaslik mõju rahva ajaloomälule. Pätsi-eelsest EWst pärandiks saadud mälestus liberaalsest demokraatiast pidas vastu iseseisvuse taastamiseni.

 

 

Ajaloolane, kes asub kirjutama Eesti ja Baltimaade ajaloost pärast 1939. aastat, peab arvestama, et avab Pandora laeka. Ta peab ette teadma, mida teha laekast välja paiskuvate emotsioonide, ängistuse ja kirgedega. Jüri Ant on lähenenud 1939. aasta baaside lepingu ja 1940. aasta okupatsiooni-anneksiooni teemale nii ettevaatlikult ja kiretult kui Eesti ajaloouurijal vähegi võimalik. Madalat profiili hoides läheb ta muuhulgas vaikides mööda Eesti tänase lähiajaloouurimise “pahast poisist” Magnus Ilmjärvest ja tolle viljeldud Pätsi kriitikast. Kuuenda köite autorite jaoks pole Ilmjärve Pätsile süüks pandud “hääletu alistumine” mainimist väärt.

Päts oli koos teiste Baltimaade presidentidega Moskva poolt ära ostetud ning vaatas Eesti riikluse hävitamist passiivselt pealt, ütleb Ilmjärv. Ant lükkab selle väite vaikides tagasi ning jääb truuks kehtivale arusaamale, mille kohaselt Päts soovis ära hoida vastupanuga kaasnevaid ohvreid. Ta jätab targu viitamata ka Urmas Salo uurimistööle Eesti relvajõudude võitlusvalmiduse kohta 1939.-1940. aastal. Salo uurimus avaldati 2004. aastal ilmunud S-Keskuse koguteoses “Sõja ja rahu vahel” (I köide) ning selles kinnitab ta, et Eesti oli sõjaliselt tõepoolest väga nõrk ning poleks suutnud osutada Punaarmeele mingit arvestatavat vastupanu. Salo seisukohad toetavad Pätsi ja tema kaasaegsete kinnitust, et president soovis NSV Liidu survele alistudes vältida mõttetuid ohvreid.

Pätsi temaatika ümber ei diskuteerita. Müüti ei purustata. Rahvaajaloo ülesandeks pole demonstreerida riigi väiksust, geopoliitilist isoleeritust ja sõjalist nõrkust ning kritiseerida vana ja haige presidendi  tegemisi või mittetegemisi. “Eesti ajaloo” kuues köide annab mõista, et Päts kui eestluse ja Eesti vabaduse sümbol pole kadunud. 1940. aastal ei pruukinud ehk suurem osa eestlasi pidada tähtsaks liberaalsele demokraatiale tuginevat riigikorraldust. Pätsi tähtsus esimese vabaduse institutsionaalse sümbolina oli aga nii võimas, et sulas üllataval kombel kokku Pätsi kriitikute demokraatiasümboliga.

 

 

Mart Laari kirjutatud käsitlus Teise maailmasõja lahingutest Eesti territooriumil 1944. aastal pole Pandora laeka ülesandega ilmselgelt toime tulnud. Laari käsitlus on nii päästmatult Saksa-meelne, et vägisi jääb mulje, nagu oleks 1944. aasta sõjasündmusi võimalik käsitleda ainuüksi Wehrmacht’i või Punaarmee peastaabist vaadatuna.

Laari käsituses olnuks Saksa sõjavägi tegelikult nagu Eesti sõjavägi, mis sangarlikult püüdis kaitsta Eesti iseseisvust. Nii nagu omal ajal nõukogude sõjaraamatuis sõdis iga korralik eestlane Punaarmees Eesti Laskurkorpuses ning teispool rinnet sibasid aeg-ajalt mingid mõistatuslikud täiesti ebaisikulised Saksa mundris eestlased, nii kogunes Laari meelest suurem osa eesti mehi Saksa väkke. Laskurkorpuslased on aga nimetud varjud teispool rindejoont.

Olgu emotsioonid ja kummalgi poolel sõdinute motiivid millised tahes. Fakt on siiski see, et 1944. aastal ei olnud Eesti territooriumil peetud lahinguis põhiroll eestlaste käes. Sõdida tuli ka oma rahvuskaaslaste vastu. See rebis Eesti ühiskonda senini kinni kasvamata sügavad haavad.

Laari rõhutatud “teine Vabadussõda” võis olla ähmase lootusena paljude eesti sõjameeste meeltes. Kuid kuna puudusid Eesti relvajõud, Eesti riiklust ei loodud ega taastatud, jäi see lootus fiktsiooniks. Nimetagem parem 1944. aasta sündmusi lihtsalt suureks rahvuslikuks katastroofiks. Kõikvõimalikud täiendavad emotsioonid on siin liigsed.

 

 

Näibki, et 1944. aasta lahingud on praegu meie lähiajaloo kõige keerulisem ja emotsionaalsem teema. Saksa ning sõjajärgse Nõukogude okupatsiooni kirjeldamisel suudab kuues köide pakkuda täiesti mõistlikku teksti. Au tuleb anda Andres Kasekampile, kes küllalt elegantselt on suutnud ära selet
ada eestlaste Saksa-meelsuse, samuti Eestis toimunud holokausti.

Tõenäoliselt oleksid Teine maailmasõda, samuti Saksa ja teine Nõukogude okupatsioon võinud juba kuuendast köitest välja jääda ning väärinuks omaette köidet. Igal juhul ei saa perioodi 1944 – 1991 lugedes lahti tundest, et see ajajärk meie ajaloos vajab veel väga palju uurimistööd. Kirjutajate isiklik suhe ajastuga on ilmselge, samuti dokumentide kasinus ning ajalise distantsi puudumine. Sõjajärgse ajastu Eesti ajaloo müüti veel luuakse. Dekonstruktsioonid tulevad kümmekonna aasta pärast.

“Eesti ajaloo” kuuenda köite massiivne tekstiosa ja üliharvad illustratsioonid eeldavad hoolsat ja süvenenud lugejat. Autorid ei paku mingeid teemaarendusi tekstikastides, pildiallkirjades või tabelite/graafikute kujul. Eesti ajalootrükis pole veel XIX sajandist väljunud. Kuid kiire ja kerge tee ei viigi suure tarkuseni. Isegi mitte rahvatarkuseni.