“Kas sul üldse pea ei tööta enam!” Nii armsasti pöördus eile minu poole lugupeetud peatoimetaja. Huhh, kuidas ajab iiveldama, kui mind juhatatakse jälle nn maintsream’i rajale, soovitusega: teeme uudiskünnist ületava teatriloo, vaja kirjutada muusikalist jne. Kuigi ma ei viitsi mälus sobradagi, millised “Chessid”, “Superstarid” jms jälle areenile trügimas on. Aga ma pean. Olen ilmselt mingi joone või ringi peale sattund, sellelt enam maha ei saa. Teadagi miks. Sestap ei ütle, missugusest lehest või ajakirjast me kahekesi pärit oleme: mina ja mu peatoimetaja. Sest kui vihje teen, nii selgub kohe, kes peab “lõuad pidama ja edasi teenima”. Ega ma ise ka tea, miks ma tolle teoorjusega tegelen. No tegelikult tean. Teater NO99 oma veebruaris esietendunud lavastusega “Nafta!” mulle ju ütles: olen pangalaenu ehk siis oma tööandja ori. Ja võlalõa otsast juba pääsu pole. Seega tuleb oma palk välja teenida just sellist ajakirjandust tehes, nagu peatoimetaja nõuab.
Jaak Allik kirjutas sellesama NO99 üllitatud raamatus, et hindab teatrikriitika seisu halvemaks kui kunagi varem tema eluajal: “Suuresti on ta taandunud juhumuljetajate juhumuljetamiseks”. Ühest küljest on Allikul sulaõigus. Tase on alla käinud jah. Ent nii vähe, kui meil teatrist kirjutavaid väljaandeid ongi, enamikus neis aetakse nii teatrist (sageli ka kultuurist üldse) kirjutades joont: kas sündmus ületab uudisekünnise või ei? Kui Ita Ever kaotab hääle, siis pasundavad sellest kõikvõimalikud väljaanded. Aga kes mäletab viimaste aastate sees ilmunud portreeartiklit või -analüüsi lugupeetud Ita Everist (või mõnest teisest supernäitlejast). Isegi Sirbi veergudelt ei meenu midagi ligilähedast. Selgub, et teatrisündmus on pigem see, kui näitleja hääle kaotab, mitte aga tema igapäine teatritöö. Olgu siis nii hea või kehv kui tahes.
Näiteks tänastes lehtedes kirjutatakse sellest, et rahandusminister Aivar Sõerd läheb riigikokku kaitsma seisukohta, et kõigile kultuuriüritustele tuleb kehtestada ühtne, 18-protsendiline maksumäär: “Kutsun erandite pooldajaid mõistma, et alandatud määrad ei tee ühtegi teenust kättesaadavamaks. Neil ei ole mõju hindadele, sest kõik paneb paika konkurents.” No tule jumal appi, mis konkurentsist Sõerd räägib! (Huvitav, kus oli samal ajal rahvaliitlasest Jaak Allik, kui erakonnakaaslane Sõerd niisuguse seisukoha valmis punus?) Aga see selleks. Fakt ise ületas uudisekünnise, ometigi, kes mäletab viimasest ajast mõnda korralikku analüüsi, mis käsitleks kultuuri rahastamist Eesti Vabariigis? Kui kultuuriministeerium isegi ei oma ülevaadet eesti kultuuri tulu- ja kuluallikatest, siis mida tahta “uudisekünnist” ületada rapsivatelt ja end ribadeks jooksvatelt reporteritelt.
Väljaannete omanikud (või peatoimetajad) minusuguseid lojaalseid “juhumuljetajaid” just eelistavadki, selmet hoida palgal korralikku, erinevaid valdkondi hästi tundvatest arvamusliidritest-ekspertidest kultuuritoimetust (kui erakapitali toel ilmuvatest väljaannetest rääkida, siis ideaalile läheneb ehk Eesti Ekspressi Areen). Tegelikult on see nii vana jutt, et ajab haigutama – juhumuljetajatele sillutab teed ju ajakirjandus ise. Eelmises Sirbis, tõenäoliselt teatraalist Paul, õpetas kriitikuid, kuidas kirjutada teatrist. Hääd soovitused, ainult et võlaorjuses kirjutavad arvustajad või toimetajad peavad lähtuma teistest reeglitest – mahutama oma kirjatükid formaati, mille eesmärgiks on leht hästi maha müüa.
7. märtsil