20aastaselt mängib ta siin otsekohe Tammsaare Kõrboja Annat, kus peremeheleidmise probleem teadagi valusalt esil, partneriks Katku Villuna Draamateatrist tulnud Endel Sepp. Tartust 1944. aastal samaaegselt saabunud Karl Adra ja Aleks Satsiga rajatakse oma trupi nägu ja edasiviivat teed igavikuliste klassikarepertuaari probleemidega. Laine Vaga uus andepära ja töökus saavad tiivad Goldoni Mirandolina, eriti aga Turgenevi “Isade ja laste” Odintsova kui ka Pagnoli Suzyna “Eluaabitsas” , Cronini “Tsitadelli” Gladisena jne. Enn Toona legendaarses Kitzbergi “Veli Henn ja Hennu veli” lavastuses jäi jälg rahvakomöödia poolele Nõuni Reedana. Sügavtraagilise Magdaga Sudermanni “Kodus”, Katharinaga Zweigi näidendis “Maja mere ääres” tulid näitlejameisterlikkuse täispäevad K. Adra ja A. Satsi Ugala loome kuldseisse aastatesse.
Töötanud näitlejana aastal 1963 – 1970 ka Draamateatri ülerahvastatud üheealises naisansamblis, suutis Laine Vaga silma paista Smuuli Polkovniku lesena kui ka Raudsepa “Ameerika Kristuse” Astana.
Naasnud 1976. aastal nukuteatri kaudu Ugalasse, jäi Laine Vaga trupi kandvaks näitlejannaks oma 70. eluaastani, 1992. aastal läks ta siit ka pensionile. Viimase loomeperioodi tipud ja tähenduslikud valgushelgid jäid nii Jaan Toominga kui Kalju Komissarovi teatrijuhtimise ajaraamatusse, eeskätt Emana (Kruusvalli “Jõgi voolab”), leedi Eshtonina (Brontë “Jane Eyre”) ja “Rahva sõja” unustamatu kooriliikmena, naise-“vaimuna” erilise sümbolijõuga ansamblietenduses. Aktiivset dramatismi ja mõttejõudu kandis Laine Vaga K. Komissarovi lavastatud Feuchtwangeri/Undi “Vendades Lautensackides” Hildegardina nagu ka Anouilh’ “Becket ehk Jumala au” Kuningannana.
Eesriie on sulgunud. Jääb mälestus unustamatust ja väärikast lavanaisest, tõelisest Daamist.
Eesti Teatriliit, Ugala, Eesti Draamateater, Eesti Näitlejate Liit, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Teatriseenioride Ühendus