Tänan väga.
Eelmise aasta oktoobrikuu seitsmenda kuupäeva Sirbis avaldatud novell “Eri Klasiga Kielis”, mille iga vähegi ilukirjanduse austaja tingimata läbi peaks lugema, tunnistati, tean seda, vägagi üksmeelselt Tuglase novelliauhinna vääriliseks. Kas sa ka kardad, et sihuke pisike auhind võib kogenud ja väljakujunenud kirjanikku veel natuke kõrvust tõsta?
Kõik kunsti loovad inimesed on üheaegselt parasjagu edevad ja parasjagu tagasihoidlikud. Meie töö juures käib see minu meelest asja juurde, et kui asi enam-vähem korralikult välja kukub, siis sellele ka mingisugune avalik tähelepanu osaks saab. See on umbes niimoodi, nagu näitlejagi ei kujuta oma tööd ette, et ta läheb lavalt minema vaikuses, et saalist ei kosta mingisugust reageeringut tema tööle. Ilmselt meiegi vajame aeg-ajalt niisugust tunnustust.
Kas antud juhul on aplaus adekvaatne?
Ah-ah-ah-aaa… Sellele küsimusele jään küll vastuse võlgu. Kirjutaja ise ei oska kunagi anda täpset hinnangut selle kohta, millega ta on hakkama saanud.
Kirjutad sa vasaku või parema käega?
Olen paremakäeline.
Korraldasid hiljuti ühe suure rahvusvahelise kollokviumi, kuhu meelitasid tosinate kaupa igasuguseid kuulsaid maletajaid, Paul Kerese eakaaslasi. Kas sul jagub maleorganiseerimise, poliitika (olid ju Tallinna volikogus) ja igasuguse ühiskondliku aktiivsuse kõrvalt kirjutamiseks piisavalt aega?
Ma olen olnud läbi elu selline inimene, et olen tundnud vajadust kirjutada ja ennekõike igasuguse kirjutamise jaoks olen tundnud vajadust mis tahes ainet väga põhjalikult uurida. Olen kindlasti palju rohkem uurinud, kui uurimise tulemusi kirja pannud. Sinna hulka kuulub näiteks laevasõit, kuna olen teinud pikki reise Atlandi ookeanil; sinna hulka kuulub Teine maailmasõda, mida olen hoolega lugenud ja uurinud; sinna hulka kuulub Raul Wallenberg ja sinna hulka kuulub ka malemäng kui selline. Oleme vennaga ühest perest ja ühesugused, kuid arvan, et minule on Taevaisa loomingulist fantaasiat pisut vähem andnud. Tahaksin kirjutamises alati toetuda mingisugusele faktilisele algele.
Ometi oled ju justkui eriline tsirkusetegelane, ekvilibrist, kes suudab seda dokumentaalset tõuget niivõrd väljamõeldisega segada, sünteesida nii, et keegi ei saa enam aru, kus on siis see tõsielu ja mida Tuulik on ise igemest puhunud.
Jaa, aga mind tõesti huvitab aina, kuidas saab panna tava- või reaalelu fakti teenima kunsti jõuga. See on mind eriliselt huvitanud. Kuidas seda teha ainuvõimalike ja minimaalsete vahenditega? Ja mitte ülearu palju või liiga palju suuri sõnu seejuures kasutada.
Selles ongi sinu arvates kirjutamise kunst?
Nooh, Anton Tšehhov ütles, et lühidus on talendi õde, “kratkost sestra talanta” – võib-olla see tõesti niimoodi ongi!
Lugejad ootavad pikisilmi sinu, ütleme dokumentaalsete fiktsioonide, portreelugude kogumikku, novelliraamatut. Millal see välja tuleb?
No, kui Taevaisa annab, siis tingimata käesoleva aastanumbri sees.
Aitäh intervjuu eest.
Võta heaks.