20 küsimust kultuuriministrile

„Kultuur 2020“ esimese aasta tulemusi vaevad Anzori Barkalaja, Jaak Huimerind, Indrek Ibrus, Ivari Ilja, Raul Järg, Liisa Kaljula, Ott Karulin, Jan Kaus, Peeter Laurits, Marko Lõhmus, Ruth-Helene Melioranski, Tristan Priimägi, Siim Raie, Kristiina Reidolv, Reesi Sild, Virgo Sillamaa, Asko Tamme, Kaarel Tarand.

OTT KARULIN: Juntsu eksamil ehk Mida Lang ei õpi, seda Saar ei tea

Sellest saab varsti 35 aastat, kui Ruja esmakordselt Ott Arderi sõnadele viisi andnuna nentis: „Mida Juku ei õpi, / seda Juhan ei tea. / Mida Juhan ei tea, / seda ta salgab.“ ja järeldas: „Inimene õpib kogu elu, / sureb aga ikka lollina.“ Omamoodi Juku-anekdoodi peategelaseks on saanud ka eelmise aasta veebruaris riigikogus vastu võetud strateegiadokument „Eesti kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ (ehk „Kultuur 2020“), mille täitmisest kultuuriminister Indrek Saar järgmisel nädalal rahvasaadikute ette aru andma läheb.

PEETER LAURITS: Kes vajab igerikku kultuurielu?

Neli küsimust kujuteldavale kultuuriministrile …

„Kultuur 2020“ kohta mul küsimusi ei ole. See dokument vormistati tööplaanina, kuhu võetigi sisse vaid need punktid, mis oli kavas kindlasti ellu viia. Paljud probleemid selles dokumendis kajastamist ei leia, ehkki on kultuuri arengu seisukohalt põhimõttelise tähtsusega. Just nende probleemide kohta ongi mul mõned küsimused.

SIIM RAIE: Kas kultuuripoliitika peatab pärandi lagunemise?

„Kultuur 2020“ dokumendi muinsuskaitset puutuvate kuue punkti tulemuslikkuse mõõtmine ja analüüs on võimalik, kuid dokumendi üldine deklaratiivsus jätab analüüsijale palju ruumi tõlgendamiseks. Kultuuripärandi omapära on ka selles, et tema suurusest ja seotud protsesside mõõtmisest olulisem on tema olemasolu – et meil oleks, millele elavat kultuuri peale luua.

JAN KAUS: Kultuuripoliitika ja eesti kirjandus Eestis

Kultuuriministeeriumi dokumentatsioon ei pööra tähelepanu eesti kirjanduse „siseturule“, eesti kirjanduse üldisele levikule ja arengule Eestis.

REESI SILD: Lagunevate majade vahel majandust ei elavda

Kultuuri 2020 aruannet lugedes tekib küsimus, miks on koostatud dokument, millel puudub sisu

Uudis Kultuur 2020 riiklikust kultuuripoliitika põhialuste dokumendist tuli meeldiva üllatusena. Mulle, üle 10 aasta muinsuskaitse valdkonnas tegutsenule, näisid dokumendis seatud valdkonna eesmärgid igati asjakohased. Kui aga lugesin aruannet aasta jooksul läbiviidud tegevustest muinsuskaitse eesmärkide saavutamiseks, tekkis küsimus, miks on koostatud dokument, millel puudub sisu.

LIISA KALJULA: Eesti kunst ulmelisel 2020. aastal

Kultuuripoliitika üks eesmärke peab olema süsteemi avatuse ja paindlikkuse soodustamine, küll elu ise klaaslagede ja kinnikiilumise eest hoolitseb.

Kui riigikogu möödunud aasta veebruaris „Kultuuripoliitika põhialused kuni aastani 2020“ 72 poolthäälega heaks kiitis, käis Ukraina pealinnas Kiievis juba madin. Ent Euro-Maidani peeti toona veel lokaalseks nähtuseks ja poliitikategemist Eestis, mis postsotsialistliku Ida-Euroopa kontseptsiooniga pealegi ülemäära ei haakunud, see kuidagi ei mõjutanud.

JAAK HUIMERIND: Arhitektuuri maasikas

Milline on 2015. aastal arhitektuurivaldkonna olukord riigihangete osas?

Riigihangete olukord on endiselt muutusteta. On küll toimunud Liberty suvemõisa väärtus- või kvaliteedipõhine riigihange, kuid see on jäänud erandiks.

ANZORI BARKALAJA: Eestluse elujõu ees seisvad ülesanded

Pärimuskultuur on rahvusliku identiteedi vundament

Kui meenutan riigi kultuuripoliitika kujundamise põhidokumendi „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ valmimist, pean tunnistama, et kuigi protsess ise meenutas stseeni multifilmist „Kolmekesi Prostokvašinost”, kus onu Fjodor hakkab haigeks jääma ning vanematele kirja kirjutades annavad kass Matroškin ja koer Šarik endast parima, siis lõppkokkuvõttes võin tõdeda, et „käpad ei valuta“ ja „kuna sarvi pole, pole saba vajagi“.

INDREK IBRUS: Mida arvata ühtsusest kultuuriturul?

Kas kultuurilistest, poliitilistest ja julgeolekueesmärkidest lähtuv vajadus netimeediat litsentsida on õigustatud?

Euroopa audiovisuaaltööstus, filmi- ja teletegijad on välja vihastatud. Kui Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker möödunud aastal ametisse astus, andis ta oma kahele uuele komisjoniliikmele käsu võtta ette ühtse digitaalturu käivitamine ning nood, Andrus Ansip ja Günther Oettinger, on seda jõudumööda ka teinud. Kuid nii, et sel võib olla audiovisuaalturgudele üsna katkestuslike tagajärgi.

TRISTAN PRIIMÄGI: Olukorrast filmikunstis

Milliseid samme peaks astuma uus kultuuriminister filmivaldkonna arendamiseks?

Ülevaade olukorrast Eesti filmipoliitikas võib kõlada veidi nagu kordama jäänud plaat, aga seni, kuni valukohad on samad, ei tohiks neilt ka tähelepanu eemale pöörata.

RUTH-HELENE MELIORANSKI: Mida disainib kultuuripoliitika?

Disain on nii mitmepalgeline, et tema olemuse kirjeldamiseks on loodud loendamatu hulk erinevaid definitsioone. Defineerija taust ja maailmavaade annab igale määratlusele omase suuna ja rõhuasetuse ning põhjustab jätkuvalt rohkelt diskussioone „õige“ või „täpse“ disainikirjelduse leidmiseks.

IVARI ILJA: Siiski nii mõndagi head

Kuigi „Kultuuripoliitika põhialused kuni aastani 2020“ sündis kultuuri juhtimise omamoodi grotesksel ajajärgul, on selles siiski nii mõndagi head. Üle noatera pääsesid dokumenti ka eesti interpreedid, mille üle on tõeliselt hea meel! Riigi valmisolek toetada interpreeti, samaaegselt panustades sellega meie inimeste võimalusse rahuldada oma tõsisemaid, vaimseid ja kultuurilisi vajadusi, on igati tänuväärne.

MARKO LÕHMUS: Ja helikunstist sai taas muusika

2013. aastal „Kultuuripoliitika põhialuste“ kokkuseadmise kirglikes debattides ja arvukates ettepanekutes, millest tookord jõudis ka Sirbi külgedele üht-teist, oli helikunsti valdkonna töörühma üks soov, et alapealkirjas, kus kaunid kunstid lõikude pealkirjana ka vastavate kunstide nime kannavad, oleks fookusevaba „muusika“ kultuuripoliitika lõppdokumendis asendatud „helikunstiga“.

 

VIRGO SILLAMAA: (Rütmi?)muusika 2020

Tõukudes Sirbi üleskutsest kommenteerida dokumenti „Kultuur 2020“ olukorras, kus rütmimuusikat seal justkui ei mainitagi. 2020. aastal tahaksin rääkida eelkõige muusikast. Mõtlen selle all, et peab olema tasand, olgu siis kultuuripoliitika-, muusikaharidus-, -ekspordi alases diskussioonis, kus räägime muusikast ühiskonnas funktsionaalselt, mitte žanripõhiselt.

 

KRISTIINA REIDOLV: Heitlike aegade aruandlus

Nagu dokumendis „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ kirjas, peaks etenduskunstides olema peamiseks ülesandeks hoida ja kaitsta selle valdkonna kunstilist ja institutsioonilist mitmekesisust.

Rahvusraamatukogu ja Eesti Draamateater kultuuri- ja vaimuelu keskustena

Digitaalne õppevara – kirjastada või mitte?

Romaanivõistlus, Köleri auhind ja Klaudia Taevi nimeline noorte lauljate konkurss

Indrek Paavle ajaloolasena

Briti režissööri Alan Parkeri meistriklass

ART LEETE: Soome-ugri rüü

Arvustamisel

Tarmo Virki „Minu Helsingi. Ärge tapke sõnumitoojat“

„Promfesti“ ja Vanemuise „Aida“ ning Soome Rahvusteatri „Slava! Au!“