Kirjandusega on tänapäeval vist mõnes mõttes nagu lavakunstikateedri või superstaarisaatega – tulijaid on tuhatkond. Saabutakse küll õige mitmeti: kord hulgakesi ja häälekalt, ust pauguga lahti põrutades, kord vaikselt omaette heegeldatud pitslina laiali laotades. Kes pöördub publiku poole uljal laulusuul, kes sensuaalsel sosinal, panustades pausi paljutähenduslikkusse või transsi viivasse rütmi. Üks võidab elutarga muige või silmapilgutusega, teine usaldava pehme puudutusega, kolmas viskab sihukese salto, mida keegi veel pole taibanud teha. Tullakse otsustavalt, kindla programmiga, teinekord ka puhta pimesi, kihlveo korras või lihtsalt juhtumisi uksega eksides, kes hea õnne peale, kes suure armastuse sunnil, tullakse soost ja saarest, parkettide päält ja maailma äärest. Vist pole kunagi olnud eesti luules üheaegselt nii palju erinevaid hääli – või on esimest korda vaevu võimalik kogupilti haarata.
Selles alguste kirevuses jääb paraku paratamatult paljugi märkamatuks nagu lasteaiapeo saginas. Küll aga on huvitav siis, kui keegi on püünele astunud juba selgelt välja kujunenud isikupäraga, tema kunstnikuteele tagasi vaadata.
Oma laulu ei leia ma üles
Veronika Kivisilla varased värsid tundusid esimesest pilgust sümpaatsed, aga kirjutatuna pooleldi ebateadlikuna, muu hulgas. Nad ei mõjunudki esialgu päriselt luulena, vaid idandatud mõtte- või uneuidudena, mis ometi olid varmad uusi mõtteid liikuma panema. Kellamehikesele pühendatud esikkogu „Kallis kalender“ (Verb, 2011) võitis vaimukas kujunduses, lõõtsana lahti tõmmatava laulualgusena tähelepanu ja jõudis ennekõike jutuvestja või laulikuna tuntud Veronika Kivisilla nime ka luulelugejaile tuttavaks teha. Need tekstid, kord käima tõmmatud, vurisesid mõnusasti, sageli saatjaks teekonnal – olgu selleks siis rongisõit, „äng vahelduvas taktimõõdus“, praam Vormsilt Rohukülla, uhke maastur, mille peale hääletatakse, või Haapsalus varastatud päev. Kuigi leidus ka ootamatuid tõdemusi, nagu „Kõige suurem ja kurvem / on muskusveiseüksindus / Taimõri tundras / kus see asub / ei tea ka muskusveis“, jääb eksistentsiaalne tundraüksildus siiski teiste poeetide pärusmaaks.
Veronika Kivisilla juureharud on kindlalt ja sügavalt kodupinnas, omasugustega tihedalt läbi põimunud. Tema tähelepanelikud tundlad tunnistavad aastaaegade vaheldumist, naabreid ja teisi reisijaid, inimolemise mitmesuguseid vorme: „hambaravisse tuli / vanamehenäss / sepikoda peas / surnukuur suus / konutas ukse taga / oigas pisut haises“ või „Mu kõrval bussis / õpib kunstküüntega keegi / korraliku käekirjaga konspektist / kuidas segada kokteile“. Muigamisi, kuid üleolekuta, „sest ma ise / olen kõigest / mullane mõhnaline mugul“.
„Kalli kalendri“ kreedo võikski kokku võtta ehk sõnadega: „ei ole üksi / ükski universum / või kui on / siis mingite / ebaloogiliste / seni seletamatute / loodusjõudude tõttu“. Autor on jõudnud arusaamisele, et kolmekümneselt on hilja hakata punkariks või hipiks, aga on siiski valmis lükkama kiiktoolile jalaga sisse vihase hoo ja lennutama lillepotid aknast välja: „ma läheks läbi / leebe aprillituule / ja kõntsa mis / lendab kahte lehte / läheks kõikide / tuulte poole / üle märgade mätaste / vile suus“. Ja just selles otsustavas minekus punktist a punkti b on tunda juba selget sammurütmi ja keelemõnu: „me väärtused / on miinuses / abstsissist saanud absurd / ordinaadist orkaan / ja konkreetne graafik / koordinaatteljestikul on / lõimelõngade rägastik / kangastelgedel“.
Ka Veronika Kivisilla järgmine luulekogu, algajale õnnele pühendatud „Veronica officinalis“ (Verb, 2012) oli mõnes mõttes kirjutatud käigu pealt – Ärapääskülas, Valgesoos, elektrirongis ja nr 10 ja 18 bussis –, aga ka kõndides öös, „kui bussid enam ei käi / ja taksot ei raatsi võtta“. Siin lustitakse teinekord lausa ülemeelikult: „Olen maalane / tulen mannerguga maalt / kõrvits kõrva taga / kaalikad kaenla all / ja seened seljas / süda nagu küps päevalill“. Endiselt kuulatatakse erksalt lugusid, mis ühissõidukites lahti laotuvad: „üks liinitööline / on õhtu eel / reipalt teel / line-tantsu tundi / mispeale / tunnen / suisa sundi küsida / mis ometigi tõmbab / liinilt tulles veel / liini peale tantsima“.
Selles raamatus jõutakse aga ka endale põhimõttelise küsimuseni:
Kas sellel kes õitseda julgeb
vaid madalalt märkamatult
jääb kättesaamatuks
kõrgem ja taevasem tarkus?
kas tunne võitmatult võimas
ongi siis võimatult vale
kui olla maadligi maine
harilik mailane?
mitte püharätiga naine
kes heitnud on maised raamid
vaid kahvatusinistes õites
veronica officinalis
Üks kindel linn ja varjupaik
Nüüdseks on selge, et kaks esimest kogu olid üksnes sügav hingetõmb, vaikselt loetud „üks, kaks“ – ja seejärel kolmeaastane vakatus – enne päris laulu, omaenda laulu, cantus firmus’e algust. Asko Künnapi kujunduses on see raamat saanud näo, mis teeb au nii Näo Kirikule kui ka eesti kirjastuskunstile, mõjudes kõrgetasemelise klassikana, kus üraskimustrid kasvavad katedraalideks.
Ja on ka põhjust. Juba tsüklite pealkirjad „Hommikuhäälestaja“, „Causae et curae“, „Helluse bakter“ ja „Põrnikapalvus“ annavad tunnistust sellest, et kaante vahele on mahtunud neli läbimõeldud ja -tunnetatud tervikraamatut. Heliribana heidab Veronika Kivisilla kujunemisloole valgust hea sõbra Jürgen Rooste järelsõna: „Mul on tunne, me andsime tollal üksteisele särtsu – väga tähtis on inimesele kasvada koos teistega, kes ka niisama elukest ära ei taha molutada, vaid tunnevad seda tuld ja tarvidust. Olla keegi, teha oma eluga ja selle maailmaga midagi. Kui teised su kõrval kasvavad, murravad raginal oma roniväätidega üles valguse poole, siis ei taha sa maha jääda.“
„Cantus firmus“ algab hommikuhäälestusega, kus autor vilunud jutuvestjana pajatab poeetilisi Käsmu-lugusid. Seda on teinud paljud, meenub Jürgen Rooste tsükkel viimasest kogust „Suur sume, suur tume“ või Asta Põldmäe mõne aasta eest Loomingus ilmunud luuletused, aga ka tekstid Ly Seppeli valikkogust „Kunas kodu saab valmis?“. Maja ja maastik on tuttav, nägemised erinevad. Veronika Kivisilla häälestab hästi ja paljulubavalt „Aga ükskord algab aeglane aeg …“ ja lõpetab tõenäoliselt märkmeraamatust või -failist pärit lõiguga: „Käsmus, kus kivid ei küsi kellegi (kirjutamis)krambist ja kus kõik, mida näeme, on pärit maailmadest, mida me päriselt ei näe; kus võib tunnetada tohutut ja toredat tühjust, vaakumit, kus näiliselt eimillestki kõik äkki sünnib; kus tähistel öödel istudes võib proovida tajuda tajumatut – et olemegi tõesti siin, tolle kujuteldamatu algplahvatuse tunnismärkidena“.
Ka järgmises tsüklis, „Causae et curae“ jätkuvad luuletustele lisaks kursiivis otsekui iseenda jaoks üles tähendatud kritseldused, mis mõjuvad oma pretensioonituses õige mõnusalt nagu „Kuupaistes on naat (ühe lapse noodivihikust)“ või „Musträstas punase sõstraga, punarind musta sõstraga“, „Köömnetel ja kirssidel on küpsuseksam“, aga ka „Meeleheite täitesulepea ei saa iial tühjaks“ ja „Kui ometi oleks pealael õhuava nagu vaaladel, kust pahinal kõik valu välja paisata …“.
Nii õrn, nii kindel, muutmata
„Helluse bakter“ võiks liigituda armastusluuleks, mis kõlab oma soojas mängulisuses mõneti kokku Karl-Martin Sinijärve laadiga: „Sa armas Mooses / nüüd koos me oleme / jah sina oled mu muus / mu põhjatu pilguga lõputu põder“. Johannes Aavikule mõeldes vallandub autoris puhastverd filoloog: „mu mõttedki ei kuku / klihmaki klohmaki / vaid kelmikal klõbinal / pihlaki pohlaki / kui tiiblen matsakas mantlis / ja lendlen kobakais kummikuiski / (kas kobaki kummiki?) // ja pihus sügiskuldne pide / tunnen traadita levi ja sidet / kui päris tõesti õhus on / meie punkt com“. Lõpuni lustlikuks ei jää siiski seegi tsükkel, oma ääremärkustes tunnistab autor: „Olen oodanud puhkemisi, aga näinud pigem pudenemisi“. Selles pole traagikat, pigem alliksaarelik tõdemus, et „tühjuse tegelik kaal / on talumatu“, ja tõotus: „Ootan sind igal perroonil, alati auravana“.
„Põrnikapalvus“ on ehk kõige liigutavam tsükkel, pühendatud lähedastele: lastele, emale, sõpradele. Siin on ajatuid kujundeid nagu „päev kui uitpuidutükk / sel kõikide päevade rannal / ühtlasi uus ja vana“ ja juhanviidinglikku vaikset tungivust Jürgen Roostele mõeldes: „seepärast lihtne kui mu luule / on ka tõde / mul on tarvis olla sinu vereõde / ja sina ole olemas et poleks kiire / minna sinnapoole ajapiire“.
Ja kui see laul meil korda läeb
Nagu juba öeldud, on „Cantus firmus“ Veronika Kivisilla siiani parim luulekogu. „Tiks- kuni tuksteist“ minutit tihaste tervitamine, see on maine ja mänguline luule, mis pühitseb argise, olgu selleks kohtumine kelmika korstnapühkijaga – „näete nüüd / öelge veel et tõmmet pole“ – või kõnelus vana nunnaga: „Sul on õige nimi ja nägu, aga sinu koht pole kloostris. Taevaste kellade kõla leiad koduvõtmete kõlinast. Pea meeles: pudrupott on püha“.
Tõesti, kui süda on helkiv ööpilv, hakkavadki juhtuma seesugused asjad: „Avan töövõtmega koduukse / maksan poes raamatukogukaardiga // poenimekirja asemel on / sulle kirjutatud luuletus // kõik õnnestub / ja on lihtne / nagu sina“.
Ja sa armas Mooses, refrääni „õnneks meil moosi veel jagub / aga oleme ju alles ka noored“ tahaksid kindlasti paljud kaasa laulda, täies hommikuhäälestuses. („Ma ärkan, olles vaevu tukastanud. Ja linnud rõkkavad, kui oleks nokastanud.“)
Niisiis, üks, kaks, läks:
õnneks meil moosi veel jagub
aga oleme ju alles ka noored
Läks õnneks. Läks korda.
Ehk just pimedas ja vihmas bussi oodates, surnuaias kasakakadakat istutades ja kloostris tundide kaupa sibulaid hakkides on autor jõudnud end koguda, leidnud oma hääle, oma laulu üles. Ja kes selle lõpuni kuulab, ärkvel ja tasa, saab päästetud tühjast kärast:
sest see ilm pole ju muud
kui kolme jalaga lapik taburet
mille tappe hoiavad laiali vajumast
palved
pühendumus
ja puhas usk
et igal lainel mis maamuna selgroogu
rullib
igal üraskikäigul
igal unekirjal kellegi soojal põsel
on loomise mõnu ja mõte