Samas on teada, et filmitee lõpul püüdis Borissov häält ja kõnet oma rollides sootuks ignoreerida. Oma nüüd ilmunud päevikuis-märkmeis rõhutab ta, et iga näitleja peab saama “tummfilmikogemuse”, õppima mängima sõnadeta. Ta elulõpu ideaaliks kujunes vaikiv Jean Gabin. Borissovile oli antud vaid korra mängida väljamaa filmis, bulgaarlaste 1988. aasta teletöös “Ainus tunnistaja” (Gorbatšovi perestroika vaimus tehtud film), kus ta kärpis stsenaariumi teksti isekalt ja halastamatult ning lausus peategelasena ekraanil vaid mõnikümmend fraasi. Näitleja vaikis ja vaatles maailma jahmerdamist, degradeerunud sotsühiskonna krampe, ent see vaikimine kandis endas hingelist ja mõttelist essentsi, tummuse saladust. Ja just see roll tõi Borissovile aastal 1990 Veneetsiast parima meesosatäitmise Kuldlõvi.
Vaid üksainus kord kandis Borissov frakki, siis, kui ta Cannes’i filmifestivalile kaasa võeti. Siis liibus talle ligi keegi lääne naisajakirjanik ja sugereeris koketeerivalt, et pidulik sabakuub istuvat Borissovi saledale figuurile etemalt kui ükskõik kellele muule Cannes’i säras ja käras. Näitleja näitas end meelitatuna, ehkki ihkas selga pigem higist ligunenud linast särki, milles oma datša õuel mõnusalt ähkides rohtu niitis.
Borissovit teati kui raamatuhullu, kes eelistas elitaarkirjandust, ta huviautoreiks olid Merežkovski ja Nabokov, neid ta uuris ja puuris, kuid tunnistas hiljem, et hinges kannab kõikjal kaasas hoopis kolme muud allikat: piiblit, Gogolit ja Dostojevskit. Borissov oli venelane nii säsilt kui näojooniselt. Tänaval teda kui kuulsust ei tuvastatud-jälitatud, vahel mõni alkass takerdus jalgu, huvitudes: “Kuule sa oled kuidagi tuttav, ega sa juurviljabaasis pole rabanud?”
Näitlejatöös oli Borissov hullumeelne maksimalist. Taustarolle ta ei tunnistanud, väikest osatäitmist, “inimlikku elementaarsust” (Tatjana Moskvina) talle usaldada ei võinud, ka marginaalsuses pürgis ta magistraalsuse poole. Ta andejõud oli väsimatu ja hirmutav. Tovstonogov, kelle teatris ta palju mängis, öelnud Borissovi enda mälestuste järgi talle kunagi elutargalt: “Oleg, ei tohi ainult täiega ja ilmtingimata hästi mängida. Üldise kodurahu nimel tuleb vahel teha ka keskmiselt. Nagu kõik. Aga mõnikord peab lausa nurjuma, siis on hoopis hästi. Tuleb olla strateeg, Oleg Ivanovitš.”
Ent strateegiast ei taibanud Borissov miskit, seepärast peeti teda uhkeks, kinniseks ja kurjaks. Isegi Tovstonogov kõnelenud: “Temaga koostööd teha on üksainus põrgu. Iga sekundi järel peab proovi kinni ja õiendab. Iseloomult on ta – uhhh!”. Kolleeg Kiievi päevilt, näitleja Mažuga olla kuulutanud: “Kunstnik on ta suurepärane, inimesena aga pask.”
Ent Anastassia Vertinskaja peab Borissovit aate ja süüme kandjaks: “Nii, nagu on olemas aadliku au, ohvitseriau, nõnda on olemas ka näitlejaau ja pole tarvis teha nägu, justkui see oleks midagi kõrvalist. (—) Oleg Borissov oli just seesugune näitleja, kelles talent, kõrge meisterlikkus ja seesama näitlejaau moodustasid unikaalse isiksuse.”
Mõni on vihjanud, et Borissov pidas end suurvaimuks. See on nüüd küll jama. Vastuoksa, ta on ühes intervjuus näiteks kinnitanud, et näitleja ei saagi siinilmas geenius olla: “Geeniuseks võib kerkida üksnes looja, mitte täidesaatja või interpreet. Näitleja funktsioon on teisejärguline, meie kohal kõrgub kirjandus. Kunstnikule poseeriv modell ei saa olla geenius.”
Borissovit on mastaabilt võrreldud Sir Laurence Olivier’ga, ent ta kinoline saatus jäi nõukaoludes monumentaalselt realiseerumata. Ega see teostunuks praegugi. Nüüd, mil igas elusfääris on modelli häbitud kintsud meistrimõttest ülemale tõstetud.
