EHFi on Tartus korraldatud 2002. aastast. Sina oled festivaliga seotud 2005. aastast saadik. On sul midagi erilist meenutada?

Monika Mattiesen: Täpsustan, et olen alates 2005. aastast küll EHFi kunstiline juht, kuid ansambliga Küberstuudio olen festivalil osalenud selle asutamisest peale. Need olid ansamblile väga olulised kujunemisaastad. Ja üldse olid festivali algusaastad taastatava Tartu Jaani kiriku varemete vahel erilised. Aeg-ajalt oli see tõeline võitlus nüüdismuusika esitaja ja loodusjõudude vahel … Mäletan Margo Kõlarit ja Airi Erast heli- ja valgusparki tuiskava liiva ja sissesadava vihma käes ohjeldamas, samuti viiuldaja Juta Õunapuu keskendunud ja meisterlikku esitust keeristormis, kui ta tõi ettekandele tänavuse festivali helilooja Tatjana Kozlova sooloviiuliteose „Siis, kui ma armastasin“.

Kuidas iseloomustad täna algavat festivali?

See on meie festivali ajaloos selgelt murranguline. Oleme nimelt võtnud kindla suuna kujuneda rahvusvaheliseks nüüdismuusika festivaliks. EHF laieneb geograafiliselt nii toimumispaikade kui ka esitatava sisu mõttes. Keskseks toimumiskohaks saab Tartu kõrval ka Tallinn. Kõik see teeb vaid rõõmu ja näitab ettevõtmise elujõulisust.

Mainisid, et tänavuse festivali helilooja on Tatjana Kozlova? On ta ainuke?

Ei, Kozlova-Johannese kõrval on festivali helilooja ka itaallane Ivan Fedele (sünd 1953). Fedele on Eestisse kutsutud koostöös EMTA kompositsiooniosakonna ja selle praeguse juhi Paolo Giroliga. Samaaegselt festivaliga toimub Tallinnas ka kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli nüüdismuusika seminar „Vormides heli“ („Sculpting the Sound“), mille osalejate valiku on Girol teinud samuti koostöös EHFiga. Nii on mitmed seminaril kõlavad muusikaettekanded käsitletavad EHFi kontsertosa sisulise laiendusena.

Kas EHFil tehakse ka töötube?

Jah, nii nagu EHFil ikka kombeks on olnud. Workshop’e pakutaksegi Kozlova-Johannese ja Fedelega, lisaks nende mõlema loomingu esitajatega, Ansambel U: ja Küberstuudioga.

Tutvusta palun tänavust festivali veidi lähemalt.

Teemaheliloojate kõrval rõõmustavad mind sel festivalil noorema põlvkonna muusikud. Londonis resideeruva eesti helilooja Elo Masingu kunstilisel juhtimisel tegutsev ansambel ClapTon on kollektiiv, kelle muusikalised maitse-eelistused mind väga puudutavad.

EHFi suund kujuneda rahvusvaheliseks muusikafestivaliks annab võimaluse tutvustada Eestis uusima muusika eri voole. Nii kuuleb siin lisaks Fedelele maailma nüüdismuusika tipplavadel igapäevaste heliloojate Pierluigi Billone, Rebecca Saundersi ja Enno Poppe muusikat.

Festivali peaesineja Neue Vocal­solisten Stuttgart on kollektiiv, kelle tulek mind väga rõõmustab. Selle ansambli esinemisgraafik on sedavõrd tihe, et olin valmis festivali toimumisaja valikul nende võimalustega arvestama. Lisaks erakordsele vokaaltehnilisele virtuoossusele on nad ka väga head näitlejad ja soleerinud seetõttu paljude nüüdisooperite ettekannetel. Eesti muusikast esitavad nad Jüri Reinvere ja Tatjana Kozlova-Johannese loomingut. Viimast on nad varemgi Saksamaal esiettekandele toonud.

Kindlasti tahan külalistest mainida veel skandinaavia tippmuusikakollektiive, ansamblit Poing ja nüüdismuusikateatrile pühendunud Kopenhaageni kollektiivi Figura Ensemble. Figura on Eestis juba teist aastat. Nende erakordne pühendumus lähikoostöös heliloojatega vaimustas meie heliloojaid niivõrd, et ka sel festivalil kuuleme neilt eestlaste muusika esiettekandeid, nimelt Mart Siimeri, Timo Steineri ja Märt-Matis Lille loomingut.

Kõige selle taustal on festivali nimetus jäänud meile kitsaks. Seepärast korraldasime festivali nimetamiseks võistluse ja uue nime kuulutame välja festivali lõppkontserdil 29. mail Tartus Genialistide klubis.

Kas EHFil on lisaks EMTA-le ja heliloojaile-muusikuile veel koostööpartnereid?

Jah, hindan kõrgelt Eesti Kontserdi ja nende peaprodutsendi Madis Kolgi soovi teha festivaliga koostööd. Meie peaesinejate tulek on juba teist aastat koostööprojektiks Eesti Kontserdiga. Kokkulepped koostööd veelgi laiendada on juba olemas ka järgmiseks festivaliks, mis tuleb oktoobris 2016. Seega muutub järgmisest aastast ka EHFi toimumisaeg, mis senini on olnud mai-juuni.

Kui suur on sinu arvates praegu maailmas huvi nüüdismuusika vastu?

Vähemalt Euroopas on huvi nüüdismuusika vastu väga suur, festivale on väga palju. Viimastel aastatel olen ise nii kuulaja kui ka esinejana külastanud paljusid festivale Saksamaal, Skandinaavias, Austrias, Valgevenes, Ukrainas ja mujal ning võin tunnistada, et publikupuuduse üle küll kurta ei saa. Uue muusika arengut ja suundumusi on muidugi eriti selgelt näha Saksamaa suurtel nüüdismuusika­foorumitel Darmstadtis ja Donaueschingenis ning festivalidel „MaerzMusik“ („Märtsimuusika“) ja „Eclat“ („Sensatsioon“). Kuid nende peegeldused on selgelt näha ka Norra, Taani, Rootsi ja Soome nüüdismuusikamaastikul, nt festivalil „Ultima“ Oslos. See on orgaaniline Euroopa nüüdismuusikamaastik, kuhu peaks kindlasti sobituma ka eesti väga heal tasemel helilooming. EHFi üks suundi saabki tulevikus olema eesti heliloomingu tutvustamine välismaal. Paljude festivalide juures on ka heliloojate ja uue muusika interpreetide meistrikursused, kompositsioonikonkursid. Ka need on valdkonnad, millega üks Eesti uue muusika festival võiks haakuda.

Millisena näed Eesti nüüdismuusikamaastikku?

Eestis on minu meelest erakordselt palju nüüdismuusika esitajaid ja heliloojaid, kes on aktiivsed nii kodus kui ka rahvusvaheliselt. Ühismeedia abil püütakse luua oma huvigrupp ja kasvatada seeläbi endale asjatundlik ja pühendunud publik. Ja see tõesti toimib. Nii et ka Eestis on minu meelest nüüdismuusika publiku kasv tõusuteel.

Alates 2009. aastast osalevad EHFil ka Tartu muusikud. Milline on Tartu muusikute osakaal seekord?

Tartu muusikutest toon seekordsel festivalil esile akordionist Külli Kudu, kitarrist Kristo Käo ja viiuldaja Kadri Sepalaane, kes on hiljuti ühinenud huvitavaks ansambliks. Osaleb muidugi ka teisi Tartu muusikuid ja mõned koosseisud on nii Tallinna kui ka Tartu taustaga. Olen muide mitmelt inimeselt küsinud, kas ta on Tartu või Tallinna helilooja-interpreet, ja olen saanud ebaleva vastuse. Tundub, et elukoht ei ole tänases maailmas enam üheselt määratletav. Mu endagi kodu on ühtaegu Pärnus ja Berliinis …

Viid Tartu ülikooli kunstide osakonnas märtsist külalisõppejõuna läbi nüüdismuusika kursust, et siduda ülikooli liikmeskonda festivaliga. Kuidas oled end sellel kursusel siiani tundnud ja millist kasu näed sellest festivalile?

Olen ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi muusika õppetoolile selle võimaluse eest väga tänulik! See on olnud huvitav aeg. Olen seda kursust läbi viies enese jaoks väga palju selgeks rääkinud-mõelnud. Ja kuna valdavalt on kursuslased magistrandid ja doktorandid, siis on loengu orgaaniliseks osaks diskussioon, mis teeb õppetöö eriti nauditavaks. Usun, et sellel kursusel nakatuvad kõik nüüdismuusika pisikuga.

EHF on algusest peale olnud seotud Tartu Jaani kirikuga. Kas festival jääb kirikuga seotuks ka tulevikus?

Tartu Jaani kirik on väga hea akustikaga saal, mille renoveeritud sisekujunduses on stiilselt seotud uus ja vana. See kirik on sobiv paik uue muusika esitamiseks ja kindlasti antakse seal festivalikontserte ka tulevikus, kuid väga ahvatlev kontserdipaik on ka Elleri kooli uus Tubina saal. Muide, meie esinejad on ka ise leidnud endale Tartus sobivaid esinemispaiku. Näiteks Figura Ensemble’i kunstiline juht Jesper Egelund teatas mulle eelmisel festivalil, et tema ansambel esineb järgmisel festivalil hoopis Tartu ülikooli ajaloomuuseumis.

Ja lõpetuseks: mida on EHFi korraldamine andnud sulle endale?

See on võimalus olla oma tegevusvaldkonnaga omalaadses seoses, luua spetsiifilises ajas ja ruumis omalaadne makrokompositsioon, milleks ongi nüüdismuusika festival.