August Künnapu näitus “Eklektika” Artdepoos kuni 1. III; Merike Estna näitus “Vihka ennast rõõmuga“ kuni 26. II.

 

Eesti maali uut koolkonda huvitavad sotsiaalsed probleemid, abstraktsest maalikunstist on kaugelt mööda mindud.

August Künnapu näitus “Eklektika” peaks viitama veendumuste ja teooriate ühtsuse, terviklikkuse ning järjekindluse puudumisele. Ometi ei tahaks aga Künnapud mingil juhul pidada eklektikuks, sest tema loominguline teekond on siiani olnud küll järjekindel ja kompaktne.

Maalispetsiifiliselt on Künnapu leidnud oma stiili, mis on julge, kuigi primitiiv-naivistlik, jutustav, kuid mitte paljuütlev. Tema lapidaarsete vormidega kahemõõtmelised tegelased on seekord saavutanud ka kolmanda mõõtme skulptuuride kujul, mis on justkui tasapinnast välja astunud koopiad. Igatahes on autor jõudnud oma firmamärgini, sest selliste näoilmetega figuure suudab luua ainult tema.

Tegemist on isikunäitusega, aga seekord selle kõige otsesemas ja personaalsemas tähenduses. Künnapu tegeleb ajaloolise mälu probleemidega autobiograafilises võtmes: ta on viinud maali argised sündmused ja seigad.  Jacques Derrida toob autobiograafilise žanri ühe strateegiana välja identiteedi leidmise mooduse, mille puhul elatakse varasemad olukorrad ja juhtumid taas läbi. Ka Künnapu tuleb oma teostes taas tagasi olnu juurde, mille kaudu loob oma minakujundi ning -tegelase.

Tema teosed sarnanevad üllatavalt Andres Toltsi koolipõlve töödega, milles kohmetud, õrna stilisatsiooni tulemusena lokaaltoonides kujutatud motiivid ja kompositsioonid andsid aimu kergest välisest ebakindlusest. Samas on Künnapu taiese motiivid konkreetse paiga kesksed. Gaston Bachelard nimetaks seda psühhoanalüüsi asemel topoanalüüsiks, siseelu süstemaatiliseks psühholoogiliseks uurimiseks. Sellisel mineviku näitelaval, milleks on meie mälu, hoiab nn kunstiline lavakujundus tegelased nende põhirollides.

Justkui kokkusattumus, ka Ku galeriis harrastab Merike Estna mütoloogilisi sisekaemusi.  Estna elab muinasjutumaailmas, mis tuli välja juba kunstniku mõne aasta tagustel esimestel isikunäitustel. Ei tea, kas teda on enim mõjutanud “Harry Potter”, “Sõrmuste isand”, “Alice imedemaal” või hoopis “Punamütsike”, kuid igipõline hea ja kurja vastuolu on probleem, mida autor oma maalides kujutab.

Arendamata lõpuni välja hüperrealistlikku laadi, kuid ometi sellega osavalt manipuleerides, on Estna kujundanud justkui oma tehnika. Ikonograafiliselt võib tema tööstiili võrrelda Vladimir Dubossarski ja Aleksandr Vinogradoviga, kes sünteesivad oma töödes sots art’i, sotsialistlikku realismi ning reklaami-meediatööstuse pildimaailma; et publik saaks “tõelise” tunde, ekspluateerivad nad paradiislikus miljöös lapse-, looma- ja liblikamotiive.

Samas pole Estna tööd pelgalt dekoratiivsed ilupildid, vaid on sisuliselt tähendusrikkad, pealkirjadel on teinekord veelgi suurem roll kanda kui visuaalsel keelel. “Ilusa tüdruku selja taga on alati keegi”, “Prints ja haldjas” on tumedas koloriidis sünge tausta tõttu kurjakuulutavad kompositsioonid, millega kunstnik mängib vaataja emotsioonidel. Just selline kurbuse ning rõõmu, armastuse ja vihkamise antagonism tekitab eksistentsiaalse küsimuse maise maailma stabiilsusest. Juba väljapaneku pealkiri “Vihka ennast rõõmuga” annab aimu tavamõistuse seisukohalt ebaloogilisest konstruktsioonist. Seda on võimalik veelgi keerulisemalt tõlgendada,  kui võtta appi Susan Sontag, kes arvas, et vaimse projekti, absoluudipüüdluste kandjana vaadelduna annab iga kunstiteos spetsiifilise mudeli metasotsiaalseks või -eetiliseks taktitundeks. 

Andeka muinasjutuvestjana eraldub Estna publikust, kuid mitte muinasjutust, sest nendel piltidel on üks peategelane tema ise. Selleks, et demüstifitseerida poeetilist lapsepõlve, on vaja umbusaldada olevikku.

 

Valve Janovist, läbi lillede

 

Valve Janovi näitus “Palju õnne, Vaavi! ” kunstisalongis Allee 31. I – 11. II.

 

Valve Janov oleks sel aastal saanud 85aastaseks. Ta oli Võerahansu, Kitse ja Vabbe õpilane,  kuulus Henn Roode, Valdur Ohaka, Kaja Kärneri, Silvia Jõgeveri, Heldur Viirese, Lembit Saartsi, Ülo Soosteri jt sõpruskonda. See oli elujõuliste kohanejate põlvkond, kelle loominguline tegevus ei jäänud kõigest hoolimata “katkestuste kultuuris” katki.

Janovi kunsti ei ole eriti põhjalikult uuritud, välja arvatud Enn Lillemetsa sügavad ning analüütilised artiklid. On küll peatutud tema kalateemalistel piltidel ja kollaažidel, kuid  lillemaalid pole siiani vaatluse alla sattunud. Madalmaade kunsti vaimus valminud buketid on sündinud pikaajaliste katsetuste ja vaatluste tulemusena, kus ühest motiivist on tihtipeale maalitud eri stiilis mitmeid variante.

Janovi lemmikvärv oli sinine. Sinised lillemaalid on ka kõige rohkem läbi töötatud, sest sinise all on tegelikult vähemalt kolm-neli kihti halli või kollast, millega autor on saavutanud õielehtede läbipaistvuse.

Janovile ei meeldinud maalida natuurist, sest see määras värvivaliku ning muutis tema arvates maali tuimaks. Ta eelistas maalida peast. Janov ei kujutanud mitte sugugi alati traditsioonilisi poti- või vaasililli, tihtipeale on ta esitanud neid omapäraste puude või keradena, milles on märgata Soosteri mõju.

Värvi ja vormi tundelise vahekorra saavutamises oli Janovi suureks eeskujuks Paul Klee. Oma panus oli ka Matisse’il ja Dufy’, kelle tööd inspireerisid Janovit eksperimenteerima tumedate kontuuridega heleda koloriidi keskel. Nõnda on mitu lillekompositsiooni ääristatud musta joonega, kusjuures toonid on julgelt popkunsti võtmes lillad, roosad ja kollased.  

Pärast Soosteri surma, mil sõpruskond laiali valgus ning Tartu suletud kunstielus võttis võimust vaimne surutis, oli lillemaalide loomine enese vormishoidmise, võib-olla isegi kerge varjatud vastupanu vahend.

Lillemaalidel võib olla ka revolutsiooniline tähendus. Joseph Beuys kasutas 1972. aastal uuest kultuuriparadigmast “demokraatia roosist” rääkides pungas õitega roosi metamorfoosi. Õis on eesmärk ja järjepidevus, selle suhe taime muude osadega ongi revolutsioon. Ehk võime samalaadselt tõlgendada ka Janovi lillemaalide olemust.