Antonio Claudio Carvalho meistriklass “Ava oma silmad”/“Open Your Eyes” 23. – 27. I ja näitus 27. I – 9. II EKA galeriis.
Kaido Ole: Meistriklassi õnnestumise peamine eeldus on sobiva isiksuse leidmine. Vaid suurepäraste tööde ja muljetavaldava CV põhjal, kuid inimese enesega kohtumata, on riskantne kokkuleppeid sõlmida. Õnneks tegi Carvalho eelmise aasta varasügisel Tallinnas Ku galeriis näituse. Eriti meeldis mulle tema empaatia ja elukogemusega läbipõimunud positiivne hoiak. Olin nii sobiva inimese leidmise pärast ise väga elevil ning muretsesin vaid, kuidas süstida sedasama usku ka üliõpilastesse. Kas brasiilia kunstnik kõlab nende jaoks usutavalt, kas tema tööd avaldavad muljet, kas “Open Your Eyes“ kursuse teemana töötab?
Eva Unt: “Open Your Eyes” workshop nõudis meilt pikemat ja tõsisemat ettevalmistamist kui tavaline kooliprojekt. Carvalhot ei huvitanud mitte ainult see, kuidas me antud teemat lahendada kavatseme, vaid isegi rohkem see, mida arvame maalimisest, kunstniku positsioonist ja oma tulevasest kohast kunstimaailmas. Neile küsimustele pidime hakkama e-posti teel vastama juba ammu enne, kui ta ise lõpuks Eestisse jõudis.
12-tunnised tööpäevad hirmutasid isegi vähem kui väljareklaamitud igahommikused kohustuslikud vestlused. Algusest peale pandi paika reegel, et selle meistriklassi jooksul pole olemas õpilasi ega õpetajaid, on vaid kunstnikud, kellel on nädal näituse tegemiseks. Viie päevaga olid nii mõnedki sunnitud oma senised vaated ümber mõtlema ning nii-öelda silmad avama. Kui mitte muus osas, siis vähemalt olime sunnitud nõustuma, et kunstnik olla on ikka raske töö.
K. O.: Antonio oli tegelikult päris raskes seisus, sest kuigi ta pidi seda vedama ja osaliselt siiski ka vastutama näituseprojekti eest, mis pandi ju lõpuks galeriisse hinnaalanduseta vaatamiseks välja, ei olnud tal reaalselt võimalik osalevaid kunstnikke valida. Kõik, kes ennast registreerisid ja tema küsimustele meilitsi vastasid, võisid ka osaleda. Kooli ja õppimise seisukohalt oligi see hea, kui innustust ja värskeid nõuandeid tulid saama peale nende, kel niigi tuul purjedes, ka teised, kes hetkel olid pigem nõutud.
E. U.: Antonio Carvalho taktika oli lausa jõhkralt otsene ja isiklik lähenemine igale inimesele eraldi, mis meie senises õppetöös oli midagi hoopis uut. Siiani oli meid lastud uskuda, et kunstiteos sünnib inspiratsioonist, mida tuleb vahel, käed rüpes, kaua oodata. Seekord olime aga sunnitud tegutsema ning seda kiiresti ja efektiivselt. Hinnaalandust ei tehtud, sest nagu Antonio kohe algusest peale meile selgeks tegi: selles projektis oleme kõik võrdväärsed ning iga kunstnik peab vastutama oma teose ning lõppkokkuvõttes ka kogu näituse eest. Mul isiklikult pole veel olnud kogemust, kus keegi maalimise ajal sõna otseses mõttes selja taga istuks, kommenteerides pilti, meenutades kiiresti lähenevat tähtaega, pärides mu suurimate mõjutajate ning eeskujude järele, soovitades raamatuid, mis mind mu loomingus aidata võiksid, ning rääkides enda kunstnikuks saamisest. Kõlab võib-olla pisut ahistavalt, kuid see töötas.
K. O.: Tagantjärele tundub, et suurima plussina toimiski selle kursuse puhul intensiivsus, mis tekkis viieks päevaks ja mis tõenäoliselt hakkab nüüd uuesti lahtuma. Olen mõneti üllatunud, et sellist lihtsat ja loomulikku asja on vaja treenida, sest eks tule ju enamik, kui mitte kõik, siia tegema midagi, mis neile väga peaks meeldima. Ja seega võiks olla loomulik, et seda tehakse juba meeldimise pärast innukalt ja pingega. Kunstnikuks saavadki eelkõige need, kes ise suudavad energiat toota, mitte vaid tarbida. Aga ma loodan, et kõik, kes said viibida sellises kõrgepingealas, ihkavad seda nüüd tagasi ja proovivad kas või häda sunnil sellist energeetilist seisundit ise taastootma hakata. Leiavad ka enda seest vajaliku liikumapaneva jõu üles.
Kuigi see kõlab vastikult romantiliselt, on mul pahatihti tunne, et iga kunstnikuks pürgija vajabki toimetulekuks vaid paari õigeaegset impulssi, aga need peavad temani jõudma väga õigel hetkel ja ka pisiasjadeni väga õigel moel, siis saadakse äkki kõigest aru ja tehakse iseseisvalt tohutu samm edasi. Ning seepärast on mõtet lasta ühest ja samast asjast rääkida erinevatel inimestel, et igaühel oleks võimalus äratatud saada just nii, nagu tema seda alateadlikult ootab.
E. U.: Iseenesest just seda Antonio teha püüdiski: olla see tõuge, tabada meis midagi, millega saaks edasi töötada. Ning kui temast endast jäi väheseks, siis jagas hulganisti infot teiste kunstnike kohta, kellega võiksime ühendust võtta. Tähtsaim, mis sellest workshop’ist saime, ongi ilmselt oma koha tajumine või õigemini iseenda ning oma loomingu ühendamine praegu kunstimaailmas toimuvaga. Ühelt poolt võisime leida sarnaste ideedega tegelejaid juba tunnustatud kunstnike seast ja nendega lausa tutvuda ning teiselt poolt saime kontakti siinse kunstielu tehnilisema poolega. Kuidas korraldada näitust? Kuidas saada oma näituse avamisele palju rahvast ja just need õiged inimesed? Kuidas suhelda kriitikutega? Kuidas ennast näidata ja tõestada? Kuidas käib raamatupidamine, suhtlemine galeristiga jne. Nädala jooksul ei olnud meie õlul mitte ainult teoste vormistamine, vaid ka kogu korralduslik pool ning see just eristabki projekti tavalistest kooliülesannetest. Antonio ei sekkunud teadlikult meie maalimisprotsessi, ei õpetanud, vaid püüdis rohkem jagada oma kogemusi, mida tähendab olla kunstnik. See ei tähenda mitte ainult loomist, vaid ka näituste korraldamist ja avalikkusega suhtlemist. Kaitsta oma tööd harjumuspärase õppejõududest koosneva komisjoni ees on üks asi, kuid hoopis teine asi on teha sedasama kriitiku ning tundmatute vaatajate ees, kuid just see ongi tulevikus ju meie ülesanne.
Meistriklassist vestlesid EKA maaliosakonna juhataja professor Kaido Ole ja maalieriala III kursuse tudeng Eva Unt.
