Milline oli teie nägemus, kui töötasite Arvo Pärdi muusikaga?

Robert Wilson: Arvo Pärdi muusika on väga ainulaadne ja eriline … (katkestab hetkeks jutuajamise ja palub eemal seisvatel inimestel lahkuda). See on ka väga keerukas muusika, eriti selles töös. Selle lavastamine nõuab tohutut kontsentratsiooni: ma arvan, et ükskõik mida lavastaja siin ka teha üritab, see võib viia kõrvale muusika kuulamisest. Mul võttis pikalt aega, et leida midagi, mis võiks lavastusena muusikat toetada ja olla muusikaga paralleelne. Muusikat ei pea alati järgima, muusikat tuleks omalt poolt toetada. Need on justkui kihistused: on pildiline kihistus ja kuuldav kihistus. Need ei ole enamasti kõrvuti, aga mingitel hetkedel nad rivistuvad üheks. Neid hetki on vähe. Näitleja, stseeni liikumine või muutus valguses ei pruugi paljudel kordadel muusikat järgida. Ent on mõni hetk, kus nad sulavad kokku. Need hetked liiguvad intervallidena, toetades muusika ja visuaali pidevat joont.

Me suhtleme peamiselt silmade ja kõrvade kaudu (loomulikult on ka teised viisid olulised), aga ennekõike kogeme midagi audiovisuaalselt. Kui tahetakse midagi kuulata, on kõige targem silmad sulgeda (suleb hetkeks silmad). Ma kuulen üht meest eemal rääkimas, avan silmad ja näen naist siin liikumas. See juhib mu tähelepanu kõneluselt eemale. Ta ei vaata mind, ta liigutab oma juukseid, see eksitab. Kui ma tõesti tahan kuulata, siis sulgen silmad. Küsimus ongi selles, kas avasilmi on võimalik muusikat paremini kuulata kui kinnisilmi. Kas ma näen laval midagi, mis tugevdab muusikat? See on väljakutse lavastajale. Väga lihtsalt öeldes, mis pole ehk väga intellektuaalne – muusikale tuleb ruumi jätta.

See tähendab, et olete tunnetuslik ja vähem intellektuaalne – siin pole nii palju tähendusi, sõnu, lihtsalt tajumine?

On mõlemat. Tekst ja sõnad inspireerivad intellekti, muusika on emotsionaalne vastus. Siin on tasakaal mõlema vahel. On tekst ja muusika, aga sageli näeme me muusikateatrites, et lavastaja püüab illustreerida teksti. Illustreerida muusikat. See on lihtsalt visuaalse külje dekoratsioon. Nii on 95% puhul ooperis ja teatris. Me kutsume seda lava dekoreerimiseks. Minnakse kooli, Yale’i ülikooli, et õppida lava dekoreerimist. Need teatridekoreerimise koolid tuleks maha põletada! Teater peaks olema arhitektuurne. Jumal andis meile silmad ja kõrvad. See, mida me näeme, võib olla sama tähtis, kui see, mida me kuuleme. Ooperi puhul on huvitav, kui minna tagasi termini ladinakeelse aluse „opus“ juurde, siis tähendab see teost, oopust. Siia on kätketud kõik – luule, arhitektuur, maal, muusika, see kõik annabki kokku töö, teose. Visuaalkunstnikuna ei püüa ma dekoreerida seda, mida kuulen, vaid kuuldavat tugevdada, seda jõustada.

Töötan palju lihtsalt pildiga, muusikat juurde kuulamata, et tegeleda liikumisega eraldi. Ja lisan siis muusika. Vahel leian, kuidas miski omavahel töötab. Vahel ei leia. Ma ei alusta muusikaga, et siis pilt juurde panna. Pilt võib olla iseseisev. Kui vaadata tummfilmi, siis oled vaba kujutlema viiuleid, oled vaba kujutlema ruumi kõla, mehe või naise häält. Kui kuulad raadiokuuldemängu, siis oled vaba kujutlema ruumi, inimeste väljanägemist. Mõlemad jätavad vabaduse siserefleksiooniks. See vabadus on meis olemas. Ma töötan nendega eraldi – vaikuses on vabadust kujutlemaks mida tahes (praegu kuulen, kuidas üks mees minu selja taga räägib… ). Kui ma püüan panna muusikat juurde või kuulan lihtsalt muusikat, ka siis on minus vabadus kujutlemiseks. Ja kui ma saan need kaks poolt kokku panna, siis tekib meis peegeldus, sisemine audiovisuaalne ekraan. Seda ei juhtu teatris just sageli. Minge õhtul Metropolitani ooperisse, te ei leia seda ruumi. Minge Broadway teatrisse, te ei leia seda ruumi. On suur erinevus selle vahel, mida meie üritame teha siin ja mida te näete mujal maailmas (palub eemal seisvatel inimestel intervjuud mitte segada).

Kui ma mõtlen Arvo Pärdi muusikale, siis on siin mitmeid paralleele, nagu te isegi teate. Pärast otsinguid jõudis ta uut liiki muusikani, millel on oma seos vaikuse ja reaalsuse kogemusega väga elementaarsel tasandil. Kuidas teie sellest aru olete saanud?

John Cage, Ameerika helilooja, ütles, et pole olemas sellist asja nagu vaikus. Alati on mingi heli. Kui olla väga vaikselt … siis saame helist teadlikumaks, kui ise helisid tehes. Ameerika koreograaf Martha Graham ütles, et pole olemas sellist asja nagu liikumatus. Alati on mingi liikumine. Vahel, kui olla hästi paigal, siis saame liikumisest teadlikumaks, kui ise liigutusi tehes. Kui kuulame vaikust ja muusika algab, siis on nad tegelikult ühes jadas. Kui muusika peatada, siis see pidevus jätkub. Kui olen teadlik liikumisest oma paigalolekus, nagu mees alguses („Aadama passiooni“ lavastuses – toim), ja kui ta liigutab, siis joon jätkub. See on eriline Arvo Pärdi muusikas, et sa ei kuule, millal see täpselt algab, see kestab edasi ka siis, kui orkester on lõpetanud. Kunagi üks reporter küsis Albert Einsteinilt: „Vabandust, kas te võite korrata, mida te just ütlesite?“ Einstein vastas, et pole mingit vajadust seda korrata, sest kõik on üks ja seesama mõte. See on üks jätkuv joon. See on minu meelest Pärdi muusika ilu ja kompositsioon, mille säilitamine on väga keeruline. See on lakkamatu, isegi kui orkester lõpetab mängimise ja alustab taas. Ei saa teatris midagi alustada ega lõpetada. Ei saa alustada muusikat. Muusika ainult jätkub üha. Ja kui kuulata pärast lõppu, siis rida jätkub. Näitleja räägib … ja lõpetab ning alustab taas … see on kõik üks ja seesama mõte, üks rida.

Kas praegusel tööl ja teie klassikalisel lavastusel „Einstein rannal“ on mingi ühendav joon?

Mingis mõttes on kunstniku töö kõik üks ja seesama asi. See on nagu jõgi, see voolab alati. Nagu puu. Mõnikord on puul lehed ja mõnikord laseb ta oma lehtedel kukkuda. Mõnikord kõigub see tormi käes, aga see on ikka seesama keha, sama puu. Philip Glassi muusika erineb väga Pärdi omast ja nii on ka minu töö Glassiga mitmes mõttes teistsugune, aga ma olen seesama inimene. Nad hõlmavad teineteist. Glassi muusika nõuab teatud mõttes samasugust keskendumist nagu see siin, ülesehitus on sarnane. See on tohutult keerukas. Kõige keerulisem on teha lihtsaid asju. Vähesed näitlejad suudavad teha seda, mida mees siin alguses („Aadama passioonis“ – toim). Paistab, justkui ei teeks ta midagi. Aga proovige seda järele teha…

Kui nägin teid proovide ajal, siis oli mul tunne, et seal seisab inimene, kellel on kunstnikuna õnnestunud ennast ühes ajaloopunktis maksimaalselt realiseerida. Seda ei juhtu maailmas eriti sageli, et inimestel see tõepoolest õnnestub. Kui kerge või raske on oma sisimat vajadust järgida, et midagi tõepoolest korda saata?

See on alati väljakutse. Ma tegin just Goethe „Fausti“ Berliinis. See oli suur väljakutse. Ma ei oska saksa keelt ja see on oluline tekst Saksa kirjanduses. Väga keeruline. Leida selles oma tee oli mulle väga raske. Inimesed minu ümber olid nii intellektuaalsed ja keerukad. Mul tuli leida midagi väga lihtsat. Parim klass koolis, ma õppisin arhitektuuri, oli kursus, mis kestis viis aastat. Õpetaja ütles keset kolmandat aastat: „Õpilased, teil on kolm minutit, et disainida linn. Valmis, läks!“ Pidi mõtlema kiirelt, mis on siin tervik, milline on see linn. Keerukas asi, aga kas ma saan lihtsalt öelda, milline see on? Samamoodi siin – kas ma saan kiirelt öelda, mis on „Aadama passioon“? Viimane töö Goethe „Faustiga“, mis on suur eepiline töö, aga kas ma saan öelda kahe lausega, mis see on? Mäletan, et aastaid tagasi, kui olin 26- või 27aastane ja elasin Pariisis, siis nägin kord üht meest oma pojaga. Nad vaatasin gloobust. Isa selgitas pojale, et siin on Aafrika, siin on ookean, siin Brasiilia, siin elame meie, seal on mäed … ja poiss ütles, et oh, see on ju pall! See oli nii üllatav. Loomulikult mäed ja ookeanid … aga see on pall! Oli šokk kuulda kolmeaastast poissi seda ütlemas.

„Aadama passioonile“ on planeeritud töörohke tulevik, filmimised ja reisid üle maailma. Milline saab olema teie suhe selle tööga?

See on nagu sul oleks laps, kes kasvab suureks. On valulik lasta lahti, aga pead laskma ta lahti, laskma tal iseseisvalt olla. See pole selles mõttes enam minu töö. See on nende oma, kes seda teevad. Ma kasvasin üles koertega ja jälgisin uudishimulikult, kuidas ema kutsikatega toimetas. Ta lasi neil lihtsalt minna. See oli temast väga mehine. Väike kutsikas peab minema omapäi, õppima käima ja maailmas hakkama saama. See on alguses natuke imelik, aga ta on teel, maailmas omapäi kõndimas ja reisimas. Ma loodan sellega kaasas käia.

„Aadama passiooni“ plakatil seisis muuseas tekst „maailma kunst muutmisel“. Kas see on nüüd muutunud?

Kõik muutub igal sekundil. See on elu juures vaimustav. On pidev muutumine. Mis tunne ka oli kaks sekundit tagasi, see ei tule enam iial tagasi. Kui ma kuulan, siis see konkreetne helide rida ei sünni enam kunagi. Ainus, mis on püsiv, on muutumine. See on alati sündimas. Kuigi mängid igal õhtul orkestris samu noote, teed samu liigutusi, siis on iga moment alati teistsugune. See on teatri juures huvitav – see on elu.

Tõlkinud Joonas Hellerma ja Tom Karik

*Intervjuu on tehtud 10. mail Noblessneri valukojas pärast viimast peaproovi. Lühem versioon oli eetris muusikasaates „Mi“ 14. mail ETVs.