Need 70 aastat on olnud väga kirju aeg ning seetõttu on iga raamat natuke oma aja nägu. Pealkirjas esitatud küsimusele võib vastata kõhklematult: kui olümpiaraamatuid kirjutasid sellised ühevõrra nii sporti tundvad ja armastavad kui hea kirjandusliku stiiliga autorid nagu Aleksander Antson (Berliin 1936), Valter Heuer (Tokyo 1964) ja Paavo Kivine (Los Angeles 1984, suurelt osalt ka München 1972 ja Montreal 1976), olid need kindlasti kultuurinähtused.
Sõjaroimar või vihmavarjuärimees?
Sport ja kirjandus on tegelikult üsna vastandlikud elualad. Seda enam väärivad austust autorid, kes neid ühendada oskavad, nimetatuile lisaks näiteks Raul Rebane, kes pole küll üksi ühtegi raamatut kirjutanud, kuid näiteks tema peatükk Gert Kanterist raamatus “Helsingist Helsingini” on väga ilus. Üldjuhul on need autorid end ka üksnes spordikirjanduse kaudu teostanud. Näiteks Antsoni küündimatud epigrammid ja näidendid pole tema Berliini-raamatuga võrreldes midagi väärt. Vapustab just see selge ja õige eelaimdus, mis tabab Antsonit Berliinis haakristi- ja Hitleri-psühhopaatiat jälgides maailma lähituleviku suhtes.
Üldiselt olid nõukogude aja olümpiaraamatud oma aja kohta silmapaistvalt eestimeelsed. Eestlaste tegemisi ja saavutusi jälgitakse süvenenult, unustamata neidki, kes jäid viimasel hetkel NSV Liidu olümpiakoondisest välja. Suhtumine väliseestlastesse on sõbralik, nendegi esinemisest tehakse eraldi juttu. 1957. aastal Kehakultuuris ilmunud Melbourne’i reisikirjas kirjutab maadlustreener Edgar Puusepp endise Euroopa meistri Arnold Viidingu kohta, et mees elavat Austraalias hästi ja pidavat vihmamantlite äri. Muus ENSV ajakirjanduses nimetati Viidingut samal ajal sõjaroimariks ja ähvardati maha tappa.
Kaks suvemängude raamatut väärivad kurioosumitena siiski rõhutamist. Esiteks “Rooma 1960”. Hruštšovi aja piiritu ülbus torkab silma ka selle teose lehekülgedelt, lisaks veel ilmselt Antiik-Roomat jäljendav kõmisev stiil (lk 21: “Valitud atleedid, meie spordi lipukandjad, olge Roomas oma rahva ja tema ajalooliste võitude väärilised!”; lk 135: “Ainult meie ühiskonnas on teed lahti kõigile talendikatele noortele. Ameerikas võib olla palju andelt võrdseid Rudolphile ja Thomasele, kuid nende perspektiivid ei avardu ka pärast Rooma õppetundi.”) Küllap Rooma-raamat inspireeriski Paavo Kivist kirjutama oma kuulsat aforismi “Kui meie võitsime, siis võitsime meie. Kui nemad võitsid, siis võitis sõprus” (Pikker 1981, nr 7).
Ülbus sai teenitud karistuse kahtedel järgmistel mängudel, kui NSV Liit kogus vähem kuldmedaleid kui USA. Koos sellega kadus primitiivne propaganda eestikeelsest olümpiakirjandusest sama järsku, nagu oli sinna ilmunud.
Talimängude raamatud kahvatumad
“Soul 1988” ilmumine sattus Laulva revolutsiooni rahvusliku vaimustuse perioodi. Nii pole ime, et pool raamatut käsitleb kümne Eesti olümpiamärtri kohutavaid piinu NSV Liidu koondisesse pääsemisel ning seda, kuidas nad lõpuks sangarioreooli omandasid (Erika Salumäe, Tiit Sokk, vennad Tõnisted) või nõrkesid alles pärast üliinimlikke pingutusi (Valter Külvet, Riho Suun).
Talimängude raamatud on olnud kuidagi kahvatumad, ka algas nende traditsioon alles 1964. aastal – küllap tänu Ants Antsoni olümpiavõidule. Omaette pärliks ja Eesti põnevuskirjanduse eredaks näiteks on siiski raamatus “Innsbruck 1976” meeste 4×10 km teatesuusatamist kajastav Toomas Uba “Au võitjatele, kummardus mehistele!”.
Võimalik, et see inspireeris ka Ülo Tuulikut novelli “Meeste 4×10 km Lahtis” (Spordileht 1978, nr 43 – 45) kirjutama; see on oma täpselt spordi- ja ilukirjanduse piiril balansseerimisega päris ainulaadne Eesti kirjasõnas. Mäletan, et 13aastaselt seda lugedes tekkis mul märksa suurem austus nii tippspordi kui ilukirjanduse vastu.
Tiit Lääne ja Tiit Kuninga koostatud suurteos “Suveolümpiamängude ajalugu” on jõudnud teise köite ehk 1944. aastani.
Eriti sümpaatne on see, et Lääne ja Kuningas ei kaldu kommertsväljaandeid uputavasse marunatsionalismi, vaid pühendavad üsna pikki ülevaateid ka näiteks Läti ja Soome omaaegsete sportlaste kirjule ja sageli traagilisele elusaatusele.
Reklaami rohkem kui sporti
Tänapäeva olümpiaraamatuid ei saa kultuuri osaks lugeda mitmel põhjusel. Pigem meenutavad need reklaamvoldikuid vahepeale pistetud ilupiltide ja tarbetekstiga.
Põhimõtteliselt pole sponsorreklaamide avaldamises midagi halba. Ega need Sakud, Hansapangad ja Tered meie tippsuusatajate mütsidel ja ülikondadel halvasti mõju, pigem nagu väike moraalne toetus kodumaalt. Aga kui reklaame oleks nii palju, et need sõitu takistaksid, oleks asi halb. Ja olümpiaraamatute reklaam segab oma maitsetu ja korratu paigutuse tõttu raamatust arusaamist üksjagu.
Võtke näiteks kätte “Ateena 2004”. Kõigepealt mingi Pfizer, siis Domina, vahepeale on aga täiesti arusaamatul kombel eksinud käsi tõstev Erki Nool! “Salt Lake City 2002” erineb vaid selle poolest, et Noole asemel on Veerpalu ja Domina asemel EMT. Ja nii läbi terve raamatu, ikka puder ja kapsad läbisegi.
Raamatute sisule ei tohiks nagu etteheiteid tehagi, sest kui väljaandja kiitleb, et raamat “jõuab lugejateni vähem kui kaks kuud pärast mänge”, siis on ju selge, et sisu on täielikult allutatud kiirusele. Täiesti tarbetult sealjuures, sest konkurentsi ju pole. Atlanta ja Ateena mängude järel ilmutasid raamatu ka Spordileht ja Eesti Päevaleht, aga need on rohkem naljanumbrid.
Küllap leidub Eestis piisavalt inimesi, kes nädalaga romaani valmis kirjutaksid – aga mis on sel pistmist kultuuriga? Ei taha kiita ka nõukaaega, kui raamat ilmus rohkem kui kaks aastat pärast mänge. See, kui suvemängude raamat enne jõule valmis saab, peaks aga täiesti normaalne olema.
Kuidas võistlused lõppesid, selle saab lugeja teada ilma raamatu abitagi, eelkõige muidugi Internetist. Huvitav oleks lugeda ala kirjeldust, alates sellest, mida loodeti enne mänge, mis juhtus mängudel ja mida sellest kokkuvõttes arvata. Sageli autor vilistab sellele. Näiteks meeste jäähoki peatükk “Salt Lake City 2002” raamatus. Mingi nüri enesestmõistetavusega alustatakse sellest, et esimene favoriit oli Kanada, teine USA ja kolmas Venemaa. Ja siis pärl: “…Tšehhimaa, Rootsi ja Soome – jäävad olümpiamängude eel kuidagi varju.
Tšehhid võitsid Nagano olümpiale järgnenud neljast MM-ist koguni kolm.”
Tõesti: ainult kolm tiitlist neljast – täielik varjujäämine!
Kuivõrd raamatu tegemisega on kiire, kasutavad autorid sageli kõige kättesaadavamaid materjale, mis on paraku mõeldud peamiselt USA koduperenaistele. Sportlane (alati ameeriklane) elab üle raske õnnetuse, kohutava haiguse, isa, ema või venna surma jms, kuid tema kannatusi kroonib olümpial happy end.
Ameerika koduperenaiste arv, kes eestikeelseid olümpiaraamatuid loevad, on aga ligikaudu null.
Sportlasi ja alasid liiga palju
Üks mure on seegi, et olümpiaalasid, eriti suvel, on juba ammu liiga palju. Kõigist neist pole mõtet kirjutada. Võiks rohkem pühenduda kergejõustikule, korvpallile, murdmaasuusatamisele ja kokku hoida tae kwon do, batuudihüpete ja short track’i arvel. Paljud alad võiksid esindatud olla üksnes statistilistes andmetes. Mingeid konkreetseid näpunäiteid muidugi anda ei saa, peaasi, et autor oma ala tunneb ja armastab. Näiteks pesapallireeglitest pole mul aimugi, Jaan Martinsoni selle ala kirjeldusi loen aga ikka huviga.
Eesti sportlasi võistleb mängudel viimasel ajal liiga palju, et neist kõigist ühepalju juttu teha. Kui Ateena-raamatus pühendatakse viimaseks jäänud eestlasele ligi neli korda rohkem trükiruumi kui ülejäänud 352 purjetajale kokku (vastavalt 94 ja 25 rida), siis on see küll sõnulseletamatu totrus. Seda ena
m, et esimeses osas midagi asjalikku öelda ei ole (“Meil on olnud ilusaid kordaminekuid, purjetamine sobib eestlase iseloomule.”), teises aga tehakse jäme faktiviga (Gal Fridman ei toonud Iisraelile esimest olümpiamedalit – tõi hoopis Yael Arad 1992 naiste džuudos).
Kuigi raamatute maht on piisav, leidub liiga palju mittevajalikku infot, mille arvel jäävad piisavalt välja arendamata võistlusprogrammi otseselt mitte kuulunud, kuid siiski olulised teemad (Ateenast näiteks Keterise ja Thanou mootorratta-show, hullu iirlase maratoni-show ja Robert Fazekase pissiproovi-show).
Kuuldavasti tahab Eesti Olümpiakomitee Torino-raamatu väljaandmise oma kätte kahmata. Asjal näikse jumet olevat. Muidugi võib 80 päevaga ümber maailma lennata ja 40ga olümpiaraamatu kirjutada, aga see on rohkem tegijate endi eneseteostus, mis ei paku suuremale ringile suurt midagi.