MADLI PESTI: Kihiline Wilson
Suurproduktsioon „Aadama passioon“ oli rikkalik kogemus, mitte niivõrd lavastusena, kuivõrd külluslike seoste ja mõtete tekitajana. Rohke Wilsoni-kogemusega vaataja puhul vastas lavastus pea detailideni kõikidele ootustele. Kuna miljonilise eelarvega sündmuse kohta on meediasse arvamusi paisatud suurel hulgal, on selle artikli funktsioon muu: asetada „Passioon“ Robert Wilsoni loomingu konteksti ning pöörata tähelepanu võimalikele seostele, mis on senises retseptsioonis kõrvale jäänud.
MERIKE VAITMAA: Valgus meis endis ja väljaspool
Noblessneri valukoda näeb välja nagu kummitusloss ja kõlab nagu katedraal. Viletsus ja hiilgus, niisamuti nagu Aadama ja inimkonna loos.
„Aadama passiooni“ rikkalikus eelreklaamis ja veel 12. mai pressikonverentsi algul oli nii palju juttu mitmesuguste institutsioonide organisatoorsest koostööst ja Eesti tutvustamisest maailmale, et oodatava kunstisündmuse tähtsus jäi varju. Nüüdseks on etendust näinud umbes kuus tuhat inimest ja vahest ainult üksikuil oli saalis istudes aega mõelda toimuva tähtsusest: silmad ja kõrvad tuli hoida lahti, et miski ei läheks kaotsi. Hoitigi, nagu näitas tänulik vastuvõtt lõpus.
KAIDO OLE : Odavlennufirmaga Olümposele
Wilson oli loonud eneseküllase ja suletud süsteemi.
Püüdsin mitte oodata, aga õhk oli infost ja reklaamist tiine ning Noblessnerisse jõudmise hetkeks „teadsin“ ma ikkagi häirivalt rohkem, kui oleksin soovinud.
Maailma kunst muutmisel. Selline laiamine ei tee asja paremaks.
Joonas Hellerma intervjuu ROBERT WILSONIGA. Wilson: „Vaikuse ja muusika vahel puuduvad piirid“
JÜRI SAAR: Meie erakonnad – jõugud ja(või) klubid?
Erakondade jaotamine nende poliitilistest üldsuundumustest lähtuvalt on laialt teada. Parema-vasaku, liberaalsuse-konservatiivsuse skaala leiab järjepidevalt kasutamist, vaatamata sellele, et tänapäeva tegelikkus neisse enam hästi mahtuda ei taha. See asjaolu on ka tõstatanud vajaduse erakondade liigitamiseks mingite teist laadi kriteeriumide alusel. Ikka selleks, et paremini analüüsida poliitikategemise arengutendentse. Kusagilt on jäänud kummitama seik iseseisvuse taastanud Eesti poliitelu tekkimise algaegadest, kui välismaised nõuandjad soovitasid pooleldi naljatoonis esmalt valida põhimõtteliselt kahesuguste erakondade vahel.
MIKKO LAGERSPETZ: Keele- ja vähemuspoliitika kirjutatud ja kirjutamata põhimõtted
Tänapäeva õigusriigis on seadused üks olulisimaist poliitika teostamise vahendeist. On aga ka teisi vahendeid, kirjutamata reegleid, mis suunavad mõnikord seaduste tõlgendamist või lükkavad need kõrvale, täiendades neid või töötades neile kogunisti vastu. Formaalsete ja mitteformaalsete reeglite vastastikust suhet riigis jm organisatsioonides käsitletakse sotsioloogias ja poliitika uuringutes uue institutsionalismina tuntud teooria abil. Formaalsed reeglid on kirja pandud ja avalikud ning nende täitmist valvavad ametiasutused.
DANIELE MONTICELLI, MERLE KARRO-KALBERG: Kahevahel
Kultuuri kirjeldamiseks kasutame iseenesestmõistetavalt rahvuslikke määratlusi (eesti kultuur) ja ruumilisi metafoore: räägime kultuuriruumist, kultuuris olemisest, sealt pärinemisest jne. Kultuur oleks justkui piiritletud ruum, inimesed oleksid nagu kas sees või väljas. Niipea kui hakkame aga mõtlema kultuuri sisse- või väljaarvamise kriteeriumidele, läheb kõik keerulisemaks: kas asja otsustab koht, kus oleme sündinud, üles kasvanud, koolis käinud, või emakeel, perekondlik päritolu, aktiivne osalemine või midagi muud, näiteks oma valik? TLÜ professori Daniele Monticelli eestvõttel arutlevad selle üle TLÜ professorid Anna Verschik ja Tiina Kirss ning Turu Åbo akadeemia professor Mikko Lagerspetz.
DAMIANO CERRONE: Tallinn. Eine mere ääres
Kui minu endine professor ja praegune sõber Basso käis mõned aastad tagasi kevadel Tallinnas, oli tema esimene soov külastada kena ja head kohalikke mereande serveerivat mereäärset restorani.
LXII rahvusvaheline heliloojate rostrum Tallinnas
Ene Mihkelsoni tõlkijate vestlusring
Eesti heliloojate festival
Ungarlase pilguga eesti kirjandusest
Arvustamisel
Mängufilm „Supilinna salaselts“
Peeter Helme „Sügaval läänes“
Näitus „Kehakeel“
Rakvere teatri „Põhjas“
Kjell Westö „Terendus 38“