Mis kirjad need on, mille juurde üha uuesti tagasi pöördutakse? Ikka need vanad armastuskirjad, mis laeka põhja hoolsalt ära peidetud, et need ei pääseks kaasaja elu segi pöörama. Kuid vahetevahel tekib ikkagi kiusatus armastuskiri sahtli põhjast välja otsida ning küünlavalgel salamisi paar rida lugeda ja mõelda, et vaat mis oleks olnud, kui kõik oleks läinud teisiti. Kuid sellised mõtted tuleb koos kirjaga kähku jälle ära peita ja mitte kellelegi kõssata, sest elus need ju kuidagi edasi ei aita. Neljakümne kiri on armastuskiri – kiri isamaale. Ja on seda oma erilisel moel.
Esiteks oli see avalik kiri. Selge, et kirjutajad ei lootnud ilmaski, et see avaldatakse Rahva Hääles, Sovetskaja Estonijas ja Pravdas, kuid kindlasti ei olnud see ka privaatne armastuskiri KGB-le. Mõistagi, nagu ette nähtud, just tšekaasse kirjatuvi selle kiiremas korras lennutas. Ent kiri oli siiski suunatud avalikkusele, muidugi mitte tänapäevases, vaid koopiamasina ja e-kirja-eelse turu ja poesaba avalikkuse tähenduses. Ent see konspiratiivne avalikkus toimis: kuhu Tarand ka ei läinud, ikka leidus vaikivaid käesurujaid ja tänusõna lausujaid. Informatsioonikampaania töötas ilma selle algatajate edasise otsese osalusetagi: ei olnud Tarand pärast kirja postipanekut seotud selle levitamise ega selle välismaale sattumisega. Päevaraamatu üks huvitavamaid külgi ongi ehk see, kui kitsas oli see informatsioonipilu, mille läbi tolleaegne inimene maailma pidi kaema. Salastatus toitis usaldamatuse õhkkonda igal tasandil. Ent mitteformaalne, konspiratiivne avalikkus täitis oma rolli, sõnumit sosistati, kirja kirjutati ümber ning anti käest kätte edasi. Armastuskiri sai avalikuks, nagu isamaalisele armastuskirjale kohane.
Armastuskirja kirjutaja peab olema valmis ohverduseks. Nõnda oli ka see kiri teatud laadi sümboolne ohvriand. Kes aga oli isamaa-armastust küllaldaselt tõestanud, nagu näiteks Jaan Kross, sellelt polnud viisakas küsidagi: oma noorusaja paremad aastad Siberis veetnud kirjanikult ei olnud ilus uut ohvrit nõuda, ja ära öelda ei olnud kerge. Niisiis oli see neljakümne kiri peen psühholoogiline-eetiline küsimus. Kumb on moraalselt õigustatum, kas isamaa nimel töö ja leivaga riskimine või järeleandmine viie lapse toitmise nimel? Jaan Kaplinski arvas, et viimane, mida just igaüks õigeks valikuks ei pidanud. Ent Tarand ei tõsta end kusagil kohtumõistja rolli, ta on leebe. Pealegi, mis tähtsust sel tegelikult on, kas võtad oma allkirja tagasi või ei võta? Teab ju igamees, et tagasivõtmine on võimude surve vili. Ent eestlase aumehe eetika seda ei luba, Tarandile oleks see täiesti vastuvõetamatu. Pealegi, sirgeselgsus oli kogu ürituse mõte: anda rahvale tagasi usk, et kõik pole veel läbi.
Nõnda nagu olid ette näha okupatsioonivõimude vastukäigud, oli etteaimatav ka nende mannetus. Nõukogude režiim oli silmamoondajalikult legalistlik, püüdes oma ebaseaduslikku võimu mitmesuguste seadusepügalate taha peita. See mäng oli lihtsasti läbinähtav ning seda võis sellesama režiimi vastu ära kasutada. Ajad olid ka muutunud: kas oleks keegi võinud Stalini ajal teatada, et prokuratuuri kutse pole nõuetekohane ja tema uurimisasutusse kohale ei tule. Mitte sugugi. Seepärast näibki afäär kaasaja lugejale süütu mänguna, mille kõrgemateks panusteks olid ehk ametialandus ning nime väljahüüdmine partei koosolekul. Häda oli aga selles, et nii leebetes karistustes ei võinud kunagi lõpuni kindel olla: bolševike tume minevik oli piisav, et karta halvematki.
Mida mina, kes ma sündisin kõigest aasta varem, sellest kõigest üldse võin teada? Kas mul on vähimatki õigust mingi seisukoht võtta? Sain julgust Enn Soosaare küsimusest, kuidas saavad 1980. aastal sündinud noored sellest raamatust aru. Arvan, et horisont, millelt tänapäeval selliseid küsimusi hinnatakse, erineb üsna palju.
Mulle on meelde jäänud mu isa jutt, kuidas ta 70ndatel Rootsi tahtis sõita. Andres Tarand kirjeldab jubedat paberimäärimisest, mis sel puhul läbi teha tuli. Nii hankis ka minu isa kooskõlastusi kõigilt tasanditelt: NSV Liidu teaduste akadeemia oli nõus, ülikooli rektoraat oli andnud viisa, kuid viimasena pidi üldajaloo professor pöörduma osakonna partorgi Hillar Palametsa poole. See oli hetk, mil asjapulgad tundsid, et kõik trumbid on nüüd järsku nende kätte antud. Polnud ju üliagara partorgi töö valdavalt rahvuslikult meelestatud Tartu ülikooli ajalookateedris kerge: näiteks Palametsa katsed vastlapäeva kui kodanlikku igandit ära keelata põrkusid irvele (tegu ju mitte kodanliku, vaid lausa ürgkogukondliku igandiga jne). Nüüd aga terendas tasumise ja võib-olla isegi šahh-mati tund. Nii teataski partorg, et valmisolekut Rootsi sõita kinnitaks veel vaid NLKPsse astumise avaldus. Selle peale vastas Piirimäe, et siis tuleb tal endal sõita, mille peale kostis Palamets, et ta ei oskavat ju rootsi keelt. Ei läinud Rootsi ei Palamets ega Piirimäe.
See ja teisedki lood on kujundanud minu horisondi, millelt asju hinnata. Parteisse astumine polnud mingil juhul mõeldav. Isegi mitte siis, kui partorgi argumenti toetas kõrvaluks, millest järjekorrata poodi siseneti ning hea ja paremaga väljuti. Ent see okas, mis hinge jäi, kandus isalt pojale edasi. Samas olen veendunud, et on palju teisi noori, kelle horisont on mõnevõrra teistsugune. Kirjeldatud põhimõtete võitlus jätaks nad tõenäoliselt külmaks. Ma ei ole päris kindel, kuid see eesti mehe sirgeselgsus, millest juttu Andres Tarandi päevaraamatus, tundub mõnele küllap arusaamatu paatosena. Sest on ju ka vastupidiseid legitimeerivaid müüte. On süsteemi seespidiste õõnestajate, on Savisaare müüt. Siit Eesti lõhestatus.
Andres Tarand vaatleb Eestit 15aastase revolutsiooni skaalal. Raamatu epiloogis küsib ta, millised on revolutsiooni võidud ja millised restauratsiooni võidud 15 aastat hiljem. Tänapäevase revolutsioonimõiste kujunemisest uusaja alguses pole küll vist olnud ühtki revolutsiooni, mis ei sisaldaks endas ka vasturevolutsiooni. Nii on kõigi ajalooliste muutustega: muutusi tajumegi vaid selle taustal, mis jääb samaks. Kui töötasin Lennart Mere juures, siis rääkis president ikka ENSV taastamisest ning tal oli eriliselt terav silm vastureformaatorite võitude peale. Nii leidis ta ühe maakonnalehe sabast leinakuulutuse, milles peeti meeles kohalikku “parteikomitee sekretäri”. Ühel kurioossel juhtumil oli Postimees avaldanud loo hotell Narva avamisest, kusjuures tagurpidi heisatud Eesti lippu ei olnud märganud ei kohalolijad ega artikli autorgi. Selle peale helistas president viivitamatult õiguskantslerile ja küsis, kas me saame ENSV taastamise vastu jalamaid midagi ette võtta? See lugu on küll pisut anekdootlik, kuid küsimus oli esitatud surmtõsiselt.
On selge, et ükski revolutsioon pole lõpuni võidukas. Prantslastel tuli oodata umbes sada aastat, et kindlustada vabariik, ning veel pool sajandit, et keegi de Gaulle tagaks selle stabiilsuse. Lääne-Saksa Liitvabariigil kulus rohkem kui kakskümmend aastat, kuni võeti ette tõsisem sissevaade natslikku minevikku. Kui arvutada punasest oktoobrist 15 aastat, siis saame bolševike revolutsiooni pealetungi linnast maale. Umbes kaheksakümmend aastat läks ajani, kui keegi Vladimir Vladimirovitš Putin asus taastama Vene impeeriumi hiilgust. Muidugi võib neid longue durée’sid vaadelda ka pisut teisiti, kuid rääkigu need siinkohal vajadusest vaadelda ühiskondlikke protsesse pisut pikemal ajaskaalal.
Sellest hoolimata huvitab meid nüüd ja praegu, mis on saanud ideaalidest, mille nimel kirjutati neljakümne armastuskiri. Õigusega tuntakse nördimust olukorra üle, kus parteiline onupojapoliitika toob kaasa selle, et eetilistele põhiküsimustele pole võimalik anda ausaid vastuseid. See hall vaip, millega osa tänasest poliitilisest establishment’ist üritab varjutada olulisi teemasid, meenutab väga eelmise süsteemi küünilisust ja kahepalgelisust. Küllap tunnevad paljud täna puudust selgest sõnast –
eelkõige peaministrilt ja presidendilt –, mis kinnitaks rahvale, et teatud põhiväärtusi peetakse endiselt au sees ja need seovadki meie ühiskonna tervikuks. Pereväärtusest ja usust jutlemine on teemast kõrvalehiilimine. Ühiskonna lõhestumine süveneb, kuid just närvi puudumine nende lõhede tajumiseks on üks eelmise süsteemi tagajärgi. Kui võtta kas või ette nimekiri, kellele Vabariigi President annab sel aastal teenetemärgi, tuleb ainult imestada, millise jäärapäisusega endised kommunistid üksteisele ordeneid rinda riputades ühiskonda üha enam lõhestavad. On siis seda vaja?