Vaba Lava: John Scofield ja Jon Cleary 18. IV, Hauschka 24. IV ja Magma 25. IV.

Jazzkitarrist John Scofield käis „Jazzkaare“ publikut rõõmustamas juba 2004. aastal oma rühmitusega Überjam, mille kõlapilti raamistasid fusion ja elektriline funk. Nüüd ilmnes ta märksa vahetumal kujul, osana duokoosseisust, mille teiseks pooleks oli New Orleansi muusika­traditsioonidele pühendunud pianist ja vokalist Jon Cleary. Üheskoos esitati kava varajase rütmibluusi, gospeli, souli ja funk’i klassikast. Kõlas muusika autoritelt nagu Dorothy Love Coates, Eddie Cooley ja Otis Blackwell, Johnny ’Guitar’ Watson, Joe Seneca, Sam Cooke jt. Esitusele tulnud lood on popkultuuris kanda kinnitanud ka lugematute esituste ja töötluste kaudu (nt Elvis Presley, Johnny Cash, Peggy Lee).

Sisuliselt oli niisiis tegu sarnase ettevõtmisega nagu kahe mehe koostöö 2008. aasta gospeli- ja souliplaadil „Piety Street“, ainult et eraldi rütmigrupita. Viimase järele polnud aga ausalt öeldes ka erilist vajadust. Cleary vajutas klahve suure rütmienergiaga ja väga tihedalt-täitvalt, Scofieldi kitarrikõla oli aga väga laia helispektriga (kattis nii madalamaid kui ka kõrgemaid sagedusi). See asjaolu võimaldas kitarristil täita erinevaid rolle – näiteks „basskitarristina“ tihedat rütmifaktuuri liigendada ja sünkopeerida, torgata õigel momendil vahele kaunistavaid lühifraase, soleerida suure dünaamilise ulatusega või toetada lihtsa akordsaatega klaverisoolosid –, ilma et midagi kõlaliselt vajaka oleks jäänud.

Scofield on aastaid mänginud oma (humbucker’i tüüpi helipeade ja kõlakastiga) Ibanezi kitarri, millel on ümaram ja traditsioonilises mõttes jazzilikum kõla, kuid seekord käsitses ta (single coil helipeadega ja täispuidust) Fender Telecasterit, mida kasutatakse tema perkussiivse ja „heliseva“ tämbri tõttu tihti ka rock-muusika, country ja bluegrass’i puhul. Minu meelest andis see Scofieldi kõlale täiendava etteaimamatuse ja elavuse – eriti tänu sellele, et Scofieldile, erinevalt paljudest teistest jazzkitarristidest, meeldib mängida kitarri ülevõimenduse moonutustega. Muidu oli tema sound aga peaaegu täiesti vahetu (efektideta) ning mänguviis samuti vahetu ja mingis mõttes „vokaalne“ – mitte meloodiajooniste pidevuse, vaid pigem hingamispauside, üldise väljendusrikkuse ja pinevust tekitava „alastioleku“ poolest. Nii et tabasin end mitu korda mõttelt, et tegelikult on Scofield ju soul-kitarrist. Mingil imelisel moel suutis ta ühtelugu jätta mulje, nagu oleks ta esimest korda pilli kätte võtnud muusikaline geenius, kellele kõik tuleb lihtsalt ja muretult (tegelikult on Scofield intervjuudes väitnud vastupidist). Näilikult „lõdva randmega“ avastas muusik erinevaid improviseerimisvõimalusi, endal eufooriliselt kõverasse kiskunud nägu peas, kuni maandus soolo lõpus täpselt blue-noodil, mõnes teises kohas aga üllatas gospel-muusikale kaasa elavaid kuulajaid välkkiire ja tehnilise bebop-soologa.

Mis puutub Jon Clearysse, siis tema häält on kirjeldatud kui „raudset rusikat sametist kindas“, ning see tabab päris hästi märki. Tema soojas ja kirglikus, intensiivses hääles oli parajasti nii palju souli, et silmi sulgedes oli isegi raske ette kujutada valgenahalist lauljat. Ning kahe muusiku klapp oli väga hea. Üks ilus hetk tekkis näiteks kontserdi teises pooles, kus muusikud hakkasid mänguliselt vaheldama svingivat ja sirget meetrumit ning selle tulemusena tekkisid justkui omamoodi väikesed faasinihked. Selliseid spontaanseid variatsioone ja laiendusi sündis tegelikult terve kontserdi vältel, lisalugu „Talk To Me“ lõppes aga silmside põhjal tehtud otsusega jätta parajasti kõlav akord lihtsalt õhku rippuma ja tõmmata sellega otsad kokku. See kergitas nii muusikute kui kuulajate suunurki ning üldse oli õhtust saadud emotsioon algusest lõpuni positiivne.

Ka Hauschkat (kodanikunimega Volker Bertelmanni) on eesti publik saanud varem kuulata: 2008. aastal esines ta „Kumu ööl“. Ent kui toona kõlas tema prepareeritud klaver naturaalsel, akustilisel kujul, siis seekord astus see dialoogi live-elektroonikaga. Sama arengut võib märgata ka Hauschka diskograafias – võrrelda näiteks albumit „The Prepared Piano“ (2005) viimase plaadiga „Abandoned City“ (2014), millel improvisatsiooniline kontserdikava ka peamiselt põhines. Arengusuund on seda kõnekam, et „räpparist klaverivõluriks“ sirgunud muusik pöördus ju ettevalmistatud klaveri poole algselt just sihiga simuleerida elektrooniliste instrumentide tämbrivõimalusi akustiliste väljendusvahendite abil.

Nii et võib-olla oli mõne kuulaja arvates siin tegu „näo kaotamisega“, minu puhul aga mitte. Nimelt on Hauschka muusika iseloomulikeks joonteks minimalistlik repetiivsus, valdavalt minoorsete laadide (tihtilugu lihtsalt tavalise loomuliku minoori) kasutus ja väga stabiiline tonaalsus. Selline muusika võib hüpnotiseerida, kuid võib ka une peale ajada, eriti kui seda esitatakse täispika kontserdi vältel sooloinstrumendil. Nii et täiendav tämbripalett tuleb siin minu meelest ainult kasuks. Sel kontserdil ilmnesid elektroonilistes kihtides näiteks tihtilugu erisugused ülevõimendatud särisevad kajamassiivid, mis meenutasid Trent Reznori ja Atticus Rossi ambient-industriaalset filmimuusikat ning vastandusid meeldival kombel naturaalsele ja (enam-vähem) puhtale klaverikõlale. Kui veel elektronmuusikast paralleele otsida, siis kontserti alustanud motoorsed rütmid summutatud keeltel koos elektrooniliste viivis­kajadega viisid mõtted muidugi paratamatult Kraftwerkile (ka Hauschka tegutseb Düsseldorfis). Beastie Boysi ja Massive Attacki meenutavad rütmimustrid aga sündisid kusjuures vaid naturaalsete preparatsioonide abil. Nii et selles mõttes ei olnud Hauschka oma algset sihti siiski minetanud.

Mõistagi pakkus prepareeritud klaveri kontseptsioon ka võimalusi vaatemänguks, mida muusik ei jätnud kasutamata. Kontserdi lõpul lendasid kõik preparatsioonid klaverist välja, seejärel aga kallati keeltele kotitäis põrkavaid pingpongipalle, mis muutsid etteaste omamoodi aleatooriliseks eksperimendiks või lõbusaks happening’iks. Kontakti publikuga aitasid luua ka muusiku vabad ja humoorikad pöördumised kuulajate poole. Kuid, mis peamine, kontsert oli tõesti meeldiva helipildiga ning kõlalt ja emotsioonilt vaheldusrikas, pakkudes publikule nii melanhoolseid klaveripalakesi, mõnevõrra autistlikku mängu väikeste helide ja rütminihetega kui ka madalates registrites ülemhelirikkalt urisevat pahaendelist drone’i. Sõnaga, tore kontsert.

Järgmisel õhtul sai sealsamas kontserdipaigas kuulda hoopis teist laadi, kuigi samuti tugeva motoorikaga muusikat. Kaheksaliikmelises koosseisus esines legendaarne prantsuse bänd Magma. 1970. aastatel zeuhl’i-žanrile aluse pannud ansamblit olin ise pikisilmi oodanud, kuid paraku jättis kontsert valdavalt negatiivse elamuse sel lihtsal põhjusel, et heli oli minu kõrvadele sobimatu. See oli valuläve lähedaselt ülevõimendatud (pakun, et paljudes osades oli keskmine nivoo ca 110 dB), mõned instrumendid olid umbes kaks korda valjemad kui vaja ning põhiline osa helirõhust oli koondunud kõrgete keskmiste ja madalate kõrgete sageduste juurde, mis tähendab kiledat ja plekist heli. Ma saan muidugi aru, et on väga tobe norida materiaalsete üksikasjade kallal sellise märgilise muusikanähtuse, underground-institutsiooni ja maavälise ilmutuse puhul nagu Magma, kuid ometi võin vaid kadestada seda osa publikust, kes maruliste ovatsioonidega ansamblile kaasa elas (mõned üksikud siiski ka lahkusid keset kontserti). Mul endal tekkis see võimalus alles kontserdi lõpus, kui kõrvad olid veidi tuimemaks tambitud.

Sellegipoolest, mõte selline ansambel „Jazzkaarele“ kutsuda on juba iseenesest aplausi väärt. Loodetavasti riskitakse järgmistel aastatel Eestisse kutsuda ka zeuhl-muusikast võrsunud rock in opposition’i liikumise ansambleid nagu prantslaste Art Zoyd või belglaste Univers Zéro. Kui otsustada Magma kontserdi suure publikutäituvuse järgi, siis ei tundu see isegi nii hullumeelne mõte.