„Jazzkaar“ on juba aastaid võtnud ette laia muusikapaleti ning lisanud festivali tonaalsusse üha uusi värve. Festivali raamis sel aastal Telliskivi loomelinnak, mis haakub oma DIY hoiaku („Tee see ise“) poolest „Jazzkaarega“ väga hästi. On ju selle festivali meeskondki olnud ise ilu tegija: aastail 2012–2014 püstitati endale ajutine kodu Merepaviljoni kujul Tallinna sadama alale ning igal aastal annavad oma panuse festivali õnnestumisse ja kajastamisse kümned vabatahtlikud.
Festivali üheks kangelaseks vähemalt minu silmis kerkis soome trummar Tatu Rönkkö, kes tegi väikese kontserttuuri tallinlaste köökidesse, esines „Jazzkaare“ avaõhtul elektroonilist eksperimentaalmuusikat viljeleva sooloartistina projektis „Blood on a sampler“ ning lõi kaasa ka järgmise õhtu jämmil.
Köögikontsertidest külastasin esimest, mis anti ühes Telliskivi loomelinnakule kõige lähemale jäävas Kalamaja köögis. Pealtvaatajaid kogunes tasapisi, õhkkond oli mõnus ning üksteise järel hakkasid köögiriistad kuulajatega rütmide keeles kõnelema. Saime teada, kui erinevalt kõlisevad köögikappidest võetud lusikad ja klaaskausid, ning täheldasime, kui sarnaselt kõlab nuustikuga pannipõhja nühkimine ja vinüülplaadi scratch’imine. Publikus oli õige mitu last, kes toimuvat jälgides alatasa naerma puhkesid, ning pere kass, kes mängulustist nakatatuna esinejat varitses. Ootamatult krabas aga trummar Rönkkö hiiliva vurrulise sülle ja etteaste lõppeski selle efektse poosiga. Enne seda veendusime, et kunst nõuab vahel siiski ohvreid – üks klaaskauss kaotas tugevast hoobist laual tasakaalu ja purunes põrandale kukkudes kildudeks. Küllap toovad need killud õnne, seda enam, et perenaise Katrini väitel oligi ta soovinud sellest anumast vabaneda.
Projekti „Blood on a sampler“ etteaste puhuks tegi Rönkkö läbi ümbersünni, rõivastudes Balti jaama turult hangitud leopardimustrilisse hommikumantlisse ja ülemõõdulisse plastmassist kaelaehtesse. Kitšihõngulise riietusega haakus kollaažlik helikunst, kus koorilaul kohtus 1980ndate tantsumuusikast pärit biitide, bassikäikude ja sündisaundidega. Helikangaisse oli põimitud ka tol hetkel veel lahutamata presidendiproua Ilvese häälega räägitud ingliskeelne tutvustus Tallinna huviväärsuste kohta ning laval käisid Tatu Rönkköga koos musitseerimas Peedu Kass basskitarril ja Taavi Kerikmäe klahvpillidel ja tereminil. Kerikmäe ja Rönkkö kooslus oli ehk üks põnevamaid osi kogu sel kontserdil. Kuigi koos musitseeriti esmakordselt, jäi neist mulje kui üksteise mõtteid lennult haaravaist kaua koos mänginud ansamblipartnereist.
Kodumaistest artistidest ei jõudnud ma kuulamas käia kaugeltki kõiki. Nähtud etteasteist üks eredamaid oli Mingo Rajandi trio elavas esituses uuesti helindatud eesti film „Keskpäevane praam“. Uus helitaust kõlas värskelt, ajas oma korduvate repliikidega nagu „ära nuta, nunnu!“ naerma. Uue heliriba sündi oli huvitav jälgida, eriti siis, kui kontrabass matkis oskuslikult inimhääle intonatsioone või kui jalgrattasõidu heli tekitamiseks oli leitud huvitav lahendus.
Eesti esitajate kontsertidest üks tuumakamaid oli Raul Sööt Deeper Soundi ülesastumine „Jazzkaare“ avaõhtul. Läbikomponeeritud jazz ja kõrgetasemeline esitus kaalusid üles nii mõnegi teise artisti väljamüüdud kontserdi märksa suuremas saalis.
Üks mu lemmikansambleid kodumaiste artistide hulgast oli nn happy metal’it viljelev eesti-leedu koosseis Heavy Beauty. Karuse kõlaga bändi eritunnuseks on bass-saksofon, mida leedulane Liudas Mockūnas vaevata taltsutas. Hard rock’i vaimus rifid, mis kõlasid bass-saksofonilt, sobinuksid mõne 1970ndate bändi kitarripartiiks. Niisiis oligi tegu justkui kahe kitarriga rock-grupiga ning kuni Mockūnas bass-saksofonil siksakitavaid ja tantsisklevaid rütmikitarri riffe mängis, võis Jaak Sooääre soolokitarr kiunudes mööda helimaastike liumägesid üles ja alla kihutada. Ka Heavy Beauty väärinuks suuremat esinemispaika.
„Jazzkaare“ ajal, kuigi mitte festivaliga seotud üritusena toimus veel üks omamaiste artistide kontsert. Varasema noore jazzitalendi auhinna ja tänavuse Danske jazziauhinna laureaat Kadri Voorand ning RAM olid ühendanud jõud, et pakkuda oma versioon „Vaikuse laul“ Olav Ehala lauludest. Umbes poole kontserdi jagu piirdus Voorandi roll arranžeerimisega, teises pooles astus ta ka ise lavale ning kaasas rock-trio (koosseisus kitarrist Marek Talts, basskitarrist Mihkel Mälgand ning trummar Aleksandra Kremenetski). Mõnedki Voorandi kasutatud võtted nagu elektrooniliselt töödeldud huikamised, huilged ja kellamäng olid tema arsenalist ammu tuttavad. Kontserdi põnevamad hetked olid aga need, kus lisaks Voorandile kasutasid elektroonikat ka RAMi solistid. Vahvalt oli lahendatud laul Priit Pärna joonisfilmist „Eine murul“.
Mõni teos, mida ma meeskoori esituses ettegi kujutada ei osanud, kõlas Voorandi seades väga mõnusalt, näiteks „Ära karda mind“. Kõrva paitas armastuslaul „Põlev puu“. Iseäranis kaunis oli laulu „Õrn, armas, õrn“ seade, kus RAMi bassid andsid madalaile nootidele nauditavalt tummise kõla. Mehed laulsid armastusest nii, et Estonia kontserdisaal kajas.