Territoorium, mille all mõistetakse ruumi, mida keegi inimene või institutsioon kontrollib, on ammu ületanud geograafilised mõõtmed. Infosõda saab pidada siiski mingil territooriumil, milleks ei ole tavaline maa-ala, vaid abstraktsem inforuum. Selliste abstraktsete mitmedimensiooniliste konfiguratsiooniruumidega tekib aga üks tõsine probleem, mis on seotud inimese ajuga. Inimese aju ja koos sellega ka kõik kognitiivsed võimed on kujunenud pidevas koostoimes keskkonnaga. See keskkond ei ole aga olnud abstraktne ruum, vaid tavaline kolmedimensiooniline geograafiline ruum. Täiesti loomulikuna lisandub ka ajamõõde, mis on elus lihtsalt adutav ja mõistetav, samal ajal teoreetiliselt väga raskesti seletatav fenomen. Seega – hästi tullakse toime tavalises maailmas, kuid abstraktsete ruumidega tekib probleeme. Nendega tegelemiseks tuleb seda õppida ja harjutada ning harilikult jäävadki need matemaatikute ja füüsikute pärusmaaks.

Kui osa inimlikust maailmast on füüsiline kolmemõõtmeline ruum ja osa jällegi abstraktne ruum, kerkib kohe küsimus sellise hübriidmaailma reaalsusest. Valdavalt filosoofide pärusmaaks olnud reaalsuse küsimus on ühtäkki kerkinud inimese igapäevaellu – reaalsuse probleem on muutunud keskseks. Reaalsuse küsimuse alla seadmises mängib suurt osa digitaalne maailm ja lahendus peitub kultuuris, täpsemalt, tehiskultuuris ning nagu kohe selgub, tähendab kultuuri muutmine ka reaalsuse muutmist. Mis siis on reaalsus? Kõige lihtsam vastus: kui loete seda lauset, siis see ongi reaalsus. Mingis mõttes on see tõepoolest nii, aga lihtne olukord nõuab eeldusi. Keel peab olema reaalne, paber peab olema reaalne, teie ise peate olema reaalne, aeg peab olema reaalne, ruum peab olema reaalne … jne kuni lõpmatuseni, mis siis peab loomulikult olema ka reaalne. Kas see tõesti ongi nii või siiski mitte?

Nendele küsimustele on antud erinevaid vastuseid ja tõlgendusi.¹ Mina ei püüa anda sellest keerukast teemast mingitki ammendavat ülevaadet, vaid tahan ainult näidata reaalsuse probleemi ühenduses tehiskultuuride loomisega. Reaalsus on midagi sellist, millesse me kipume suhtuma kahetiselt. Ühest küljest tahame elada kindlas ja fikseeritud reaalsuses, teisalt igatseme sellest jällegi välja pääseda. Ühtviisi lahutamatu ja lahendamatu olukord.

Millegipärast kiputakse tundma, et hommikul ärgatakse reaalsusesse. Kõige kummalisem on veel see, et on reaalsus igal hommikul täpselt või enam-vähem täpselt samasugune. Selline reaalsus on asjade tegelik olemus materiaalses maailmas, sõltumata meie arvamusest ja teooriatest selle kohta. Teadlased on reaalsuse fenomeni seletamiseks mõelnud välja huvitavaid teooriaid. Otse loomulikult on teadlasi, kes eitavad reaalsuse olemasolu, ja need, kes selles on kaljukindalt veendunud, peale nende on veel igasuguseid kavalaid vahevariante.² Ka päeva edenedes ei muutu suurt midagi – tegelikkus näibki olevat tegelikkus! Maailma reaalsus tundub meile loomulik. Miks see nii on ja kas see ei võiks ka teistmoodi olla? Aeg-ajalt tekib meil kõigil kahtlusi. Kas teised inimesed näevad maailma ikka samamoodi? Enamikul juhtudest vist küll, aga vahel käituvad nad väga kummaliselt. Hoopiski imelikud paistavad meile teistest rahvustest ja kultuuridest inimesed. Kas nad ikka tõepoolest elavad minuga samas maailmas? Sama kehtib ka ajalise dimensiooni käsitlemisel. Kas keskaja inimesed olid samasugused nagu meie? Või vanad kreeklased? Või siis ajas lähemale tulles: miks mu vanemad on nii imelikud? Enamik religioone ja traditsioonilisi maailmakäsitusi peab meie reaalsust vaid üheks paljudest. Sageli ei ole see sugugi mitte kõige olulisem ega kõige tähtsam.

Reaalsuse relativism

Kui mõelda sellele, milline on reaalsus, siis mõned kõige sagedamini esile toodud reaalsuse tunnused on selle inimesest sõltumatus, loogiline kooskõlalisus ja (loodus)seadustele alluvus. Reaalsus eksisteerib inimese teadvusest väljaspool (kuigi teadvus on ka reaalsuse osa) ning inimesel on võime seda reaalsust tundma õppida. See kõik kõlab kenasti ja võib kehtida n-ö klassikalise füüsilise reaalsuse kohta. Klassikalise all mõtlen ma siinkohal kõike enne relatiivsusteooriat ja kvantfüüsikat. Kvantfüüsikas ei ole maailma reaalsus aga enam mitte sugugi nii kindel või vähemalt on see hoopis teistsugune, kui meile paistab. Seega tundub nii, et meile arusaadav ja hoomatav reaalsus asub kindlates ajalis-ruumilistes piirides. Siinkohal rõhutan sõna „tundub“, sest millised need piirid täpselt on, ei ole teada ja tegelikult ei ole ka selles üksmeelt, kas need on üldse olemas.

Nii palju siis maailmast väljaspool inimest. Kui me aga arvestame inimese olemasoluga selles maailmas, kuidas saaksime inimese välja jätta. Iseenda reaalsuses on veendunud isegi solipsistid. Inimese mängutulek muudab aga kogu maailma segaseks, keeruliseks, vastastikustest tingitustest tiineks. Kui kujunes välja keskkonnaga ühenduses inimteadvus, mis suutis maailma ette kujutada, muutus kõik. Reaalsus hakkas paljunema nagu bakterid rikkalikul söötmel. Sellest on sündinud kõik, mis inimesel on, ja kõik, mida inimene ise on. Ühiskond ei ole mitte inimese olemisvorm, vaid ka teadvuse eksisteerimise viis. Sotsiaalse maailma teke oli vältimatu pärast seda, kui hakkas kujunema keerukam närvisüsteem. Me elame maailmas, mis on ühiskonna tekitatud. Ja see ei ole Jean Baudrillardi kujutletud hüperreaalne maailm.³ Keegi, olgu need siis reklaamiloojad, poliittehnoloogid, müügimehed, suhtekorraldajad või ajakirjanikud, ei loo meile võltsreaalsust, mis varjab tegelikkuse. Me loome seda kogu aeg. Kui ka kusagil on olnud reaalsus, siis on inimese tegevus katnud selle nii paksu vastastiktoimete võrgustikuga, et selle puudub igasugune tähtsus. Me kõik loome pidevalt reaalsust iseendale ja üksteistele. Kui selline vaade tundub ahistav, siis ainuke viis sellega võidelda on hakata teadlikult looma omaenda maailma.

Me puutume kokku sotsiaalsete institutsioonidega, suhtlemiseks kasutame keelt, suur osa elust kulgeb majandussüsteemis, elu korraldab poliitika, tervise eest hoolitseb tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem, meid kasvatatakse koolisüsteemis, me otsime lohtust ja tuge või ka vägevust religioonist, me elame perekondade ja kogukondadena. Kõik need institutsioonid on ühtaegu reaalsed, aga samal ajal inimese loodud. Mitte ükski inimidee reaalsusest ei jää nendest institutsioonidest puutumata ning kõiki neid hargnevaid mõjuahelaid ei olegi võimalik üksipulgi lahti harutada. Kuid need institutsioonid aitavad meil ka erinevaid reaalsusi luua, ilma nendeta ei ole see üldsegi võimalik. Nagu iga vahend – ühelt poolt loovad võimalusi ja teiselt poolt jällegi piiravad neid. Sotsiaalsed institutsioonid ja kultuur on inimeste loodud, ning mitte lihtsalt inimeste poolt, vaid inimühiskonna poolt pideva vastastikuse kommunikatsiooni käigus. Sotsiaalne maailm tugineb füüsilisele maailmale, kuid inimeste antud tähendused muudavad selle hoopis millekski teiseks. Ilma inimeseta või mõnede teiste intellektuaalsete entiteetideta on füüsiline maailm olemas, aga see ei tähenda midagi.

Kommunikatsioon on sotsiaalsuse taristu

Inimene on mõtlemisvõimeline olend. Igal juhul saame seda kõik enese kohta öelda. Inimese mõtted on privaatsed ja vähemalt esialgu ei saa me teiste inimese omi vahetult kogeda. Kui me aga suhtleme teiste inimestega, jälgime nende käitumist ja tegutseme nendega koos, siis võime üsna suure kindlusega väita, et ka teised inimesed mõtlevad. Mõned mõtlevad rohkem meiesarnaselt, teised erinevamalt. Nendega, kes minuga ühtemoodi mõtlevad, on mul lihtsam koos olla. Mõtete lugemine on küll otseselt võimatu, kuid tegelikult tegeleb iga inimene sellega kogu aeg ja üldiselt oleme selles väga osavad. Kollektiivina tegutsemine ei taandu aga üksikindiviidile ja tema võimele teisi mõista. Paljudel loomadel on oskused tegutseda karjana, näiteks jahti pidada. Selline võime eeldab kollektiivse intentsionaalsuse olemasolu, mis siis jällegi on bioloogilist päritolu. Inimese kui äärmuseni sotsiaalse liigi juures on see võime tugevasti arenenud. Kollektiivne tegevus saab arenda üksnes pideva vastastikuse kommunikatsiooni tingimustes ja nii ongi inimene kaheldamatult kõige kommunikatiivsem liik. Kui me võime mõnikord isegi kahelda inimese mõistlikkuses, siis tema võimes pidevalt ja suure isuga kommunitseerida ei ole võimalik kahelda. Järjest intensiivsemaks muutuvat suhtlust oleme kõik oma eluajal kogenud. Ühiskonnad muutuvad järjest kiiremas tempos üha keerukamaks. Suur osa meie elust koosnebki pidevast suhtlusest ehk kommunikatsioonist, mis aitab nii keerukaid sotsiaalseid struktuure püsti hoida. Ei ole ime, et vahel tunneme kõik iha lihtsa elu järele, tähendagu see siis kas päeva ilma mobiiltelefoni ja Facebookita või loomingulist elu looduskaunis kohas. Tõsiasi on aga see, et mida lihtsamat elu me tahame, seda rohkem peab olema raha. Üksikisikuna on meil teatud valikuvõimalusi, ühiskonnana aga vaevalt et mingit valikuvõimalust üldse olla saab.

Keerukam ühiskond eeldab ja nõuab keerukamat kommunikatsioonivõrgustikku. Tegelikult eksisteerib ka siin piir – täielikult ja pidevalt ühendatud mõistused moodustavad taruteadvuse, millel ei ole meile tuttava ühiskonnaga enam erilist pistmist. Kommunikatsioonivõrgustikud moodustavad karkassi reaalsusele. See reaalsus, mis on meie ümber, on kultuur, mis on toestatud kommunikatsiooniaktidest võrgustikuga. Järjest keerukamaks muutuvas ühiskonnas muutub kõige olulisemaks probleemiks kultuur. Selle probleemi lahenduseks on metsikutele looduslikele-loomulikele kultuuridele tehiskultuuridest pealisehitiste rajamine. Tehiskultuurid loovad uue vabaduseruumi, kus ühiskond saab edasi areneda. Meie kõigi ajudes ja sellega seotud keskkonnas asub omaette reaalsus, millele ei pääse keegi ligi peale omaenda. Ka kõigil teistel on samasugused reaalsused. Need võivad olla sarnased, aga võivad olla ka erinevad. Ühes kultuuris elavate inimeste reaalsused on kommunikatsiooni vahendusel teatud määral ühitatud. Meil kõigil on soov ja vajadus toimida kooskõlastatult ning selle aitab kaasa kaasasündinud ühine tegutsemisvõime.

Kultuur ei teki mõtlemisest, vaid suhtlemisest. Suhtlemise eelduseks on loomulikult elu ja inimese korral ka funktsioneeriva teadvuse olemasolu. Viimane omakorda jällegi tekib koostoimes kultuuriga, aga siiski ei suuda me kultuuri välja mõelda, vaid ennast hoopiski kultuuri sisse. Kommunikatsioon toimub süsteemide vahel, olgu nendeks siis elusolendid, inimesed, arvutid või sotsiaalsed institutsioonid. Kommunikatsiooniks on tingimata vaja vähemalt kaht süsteemi. Kommunikatsioon eeldab alati tähenduse olemasolu, tähenduse kas või potentsiaalse võimaluseta ei ole ka kommunikatsiooni. Tähendused on jällegi määratletud kultuuri poolt ning tekivad ühise kommunikatsiooni käigus. Nagu näha on jällegi tegemist iseennast võimendava tsükliga, mis on nii iseloomulik elusloodusele ja inimühiskonnale. Reaalsus ja selle inimlik kontekst on lahutamatult seotud. Muuda konteksti, ja sa muudad ka reaalsust. Tundub, et kontekst ja reaalsus käivad koos, igale kontekstile vastab oma reaalsus. Vastupidises ei ole ma väga veendunud. Mis on selleks kontekstiks inimühiskonnas? Ilmselt kultuur. Muutused kultuuris tähendavad muutusi ka kultuuri kaudu tajutavas tegelikkuses.

Reaalsuse muutumine

Ükskõik kui jabur või ebatõenäoline võib kõrvaltvaatajale tunduda mõni inimlik väljamõeldis, ei sega see kuigivõrd inimesi sellesse uskumast. Ei ole olemas ühtegi sellist väljamõeldist, mida keegi, olgu see siis väljamõtleja ise või mõni teine, ei suudaks võtta tõe pähe.

Näiteid inimkonna ajaloost leiame lõputult. Uskumisest üksi ei ole veel küll, inimesed on nõus väljamõeldiste nimel ka tegutsema, ohverdama enda ja (eelistatult) teiste elusid. Põhjus, miks nii on, on samuti üsna ilmne. Inimlikul reaalsusel ja inimlikul väljamõeldisel ei olegi mingit erilist vahet. Kuna inimene ei suuda neil vahet teha, siis käsitleb aju ja ühiskond kõike reaalsusena. Kõik see toimub muidugi jälle kindlates piirides. Inimesed võivad ju küll kõike mõelda, kuid tegelikkus seab siiski oma piirangud. Me võime mõelda välja maailma, kus gravitatsiooni ei ole, kuid see ei pane inimest veel linnuna lendama, ja kui inimene siiski näiteks LSD doosi mõjul kujutleb end lendavat, lõpeb see tõenäoliselt letaalselt. Veelgi enam piiranguid on seotud teiste inimestega koostoimimisega. Lõpuni ebaausad, täiesti vaenulikud ja muidu väga vähe koostööaltid inimesed ja grupid ei suuda pikemas perspektiivis olla edukad. Niisiis, inimesest sõltumatu reaalsuse representatsioonid on inimlikud konstruktsioonid, ei muud, kuid need ei ole täiesti suvalised.

Reaalsuse muutumine tavamõistetes mittereaalsuseks ei too inimkultuuri väliselt kaasa mingeid muutuseid. Küll aga on selle tulemuseks kultuuri tehislikkuse tajumine ja see toob küll kaasa probleeme. Inimesed käsitlevad kultuuri alusveendumusi, väärtusi ja norme antutena, kuigi tegelikult loovad neid inimesed ise. Samuti suhtutakse ka tehiskeskkonna osadesse, näiteks keelde või religiooni. Mööndakse küll seda, et keelt või religiooni saab muuta ja korraldada, aga neid ei peeta täielikult inimese looduks. Põhjus, miks seda tehakse, on minu arvates kahetine. Ühelt poolt on tegemist küll inimese looduga, aga see, kuidas täpselt neid luuakse, ei ole teada ja lisaks on tegemist ajalooliste nähtustega, mis pidevalt arenevad ja muutuvad. Me ei tea, miks ja kuidas tekkis religioon, näeme vaid selle nähtuse väga keerukat, pika ja segase kujunemisloo tulemust. Märksa lihtsam on lähtuda eeldusest, et tegemist on loodusliku nähtusega, mitte kokkuleppe või sattumusega. Teine põhjus seostub alusveendumuste ja väärtustega ühiskonnas. Selleks et inimese ja ka mingi kogukonna identiteet oleks püsiv, tuleb alusveendumusi ja väärtusi käsitleda tegelike, tõestena, meile antutena (kas siis jumalalt või looduselt). Muidugi on ka see vaid üks veendumustest, ei enamat.

Väärtused on üldised ja püsivad kvaliteedid, mis on inimese seisukohast olulised ja tähenduslikud. Väärtusi tajutakse soovitavana ja nendega õigustatakse suhtumist ja käitumist. Need avalduvad normides ja ettekirjutustes, tõekspidamistes ja eesmärkides. Väärtuste süsteem on ajalooliselt kujunenud ning sõltub ühiskonnast. Väärtuse mõistet kasutatakse positiivses tähenduses. Kui mingil nähtusel on väärtus, siis seda hinnatakse, kasutatakse mingitel eesmärkidel. Need eesmärgid võivad loomulikult olla erinevad, samuti nagu ka hinnangud eesmärkidele. Ühele inimrühmale edumeelsed ja hinnatud väärtused võivad teisele tunduda negatiivsete ja soovimatutena. Väärtussüsteemid on ühiskonna eri tasanditel erinevad. Samas on need väärtussüsteemid kõik omavahel seotud. Olenevalt sellest, mida isik peab tähtsaks, kujunevad välja isiklikud väärtussüsteemid, need ei ole aga täiesti sõltumatud kõrgema taseme väärtussüsteemidest. Osa väärtusi võib inimene üle võtta ja aktsepteerida, teistele seisab ta jällegi vastu või ei pööra neile tähelepanu. Seega on väärtused suhtelised ja mingis olemuslikumas tähenduses neid ei ole. Tähistaja „väärtused“ on tühi, nii nagu ka tähistaja „olemuslik“. Iga inimene võib lugeda väärtusteks, mida ta soovib. Selline väärtuste suhtelisus on tänapäeva maailma reaalsus, vähemalt lääne kultuuriruumis. Väärtustepõhisus tähendab seda, et tunnistatakse väärtuste olulisust, kuna need panevad ühiskonna paremini toimima ja aitavad saavutada eesmärke. Kuid samuti tunnistatakse väärtuste olemuslikku tühjust ja sattumuslikkust – väärtused valitakse lähtuvalt eesmärgist ja nende rakendamine on valikuline. Rääkida inimõiguste olemuslikust väärtuslikkusest Guanatanamo vangla ajastul on üksnes arusaamatus. Asjaolu, mida võib kommenteerida vaid õlakehitusega – enamat see väide ei väärigi. Samal ajal on poliitilises retoorikas püsiväärtuste idee valdav, kuna väga paljud tunnevad ennast nendeta ebakindlalt. Püsiväärtustena esitatakse endiselt religiooni, aga ka näiteks rahvuslikkust. Lootus, et selline väärtuste taastoomine avalikku ellu annab läänele mingisugused eelised, võrreldes nende riikidega, kus valitseb endiselt väärtuste olemuslikkust tunnistav kultuur, on lühinägelik. See võib tagada ajutise edu, kuid meie ainus tee on õppida elama tehiskultuuride ajastul.

1 Reaalsuse küsimärgi alla seadmine on tänapäeval populaarne käsitlusviis. Vt näiteks järgmiseid raamatuid: Westerhoff, J. 2011. Reality: A Very Short Introduction. Oxford, New York: Oxford University Press; Jim Baggott, J. 2005. A Beginner’s Guide to Reality. Penguin Books.

2 Jan Westerhoff jagab reaalsust käsitlevad teooriad järgmiselt. Universalistlikul seisukohal olijad peavad kõike reaalseks, solipsistid arvavad, et ainult inimese mina on reaalne, anti-solipsistid jällegi väidavad et kõik on reaalne, välja arvatud inimese mina. Enamik filosoofilisi reaalsusekäsitluse paigutub valikulise realismi kategooriasse ning neid iseloomustab vaade, mille kohaselt inimesed on reaalsed ja osa ümbritsevast füüsikalisest ja sotsiaalsest tegelikkusest samuti, osa sellest on aga mittereaalne. Vastavalt irrealistlikele teooriatele ei ole maailmas mitte midagi reaalset.

3 Baudrillard, J. 1999. Simulaakrumid ja simulatsioon. Tallinn: Kunst.