Esietendustesadu veebruaris

13 minutit
Kuula

“Nafta!” räägib asjadest, mis puudutavad kõiki ja igal pool ning tulevikus üha enam. Lavastuse algidee tõukub tõsiasjast, et naftavarud ei ole piiramatud ning hetk, mil maailma tarbimisvajadus ületab varustussuutlikkuse, saabub kui mitte viie aasta jooksul, siis viieteistkümne aasta jooksul kindlasti. Tagajärjed on nii globaalsed, lokaalsed kui ka üldinimlikult isiklikud. Kui George Bush keskendus oma äsjases kõnes USA liigsele “naftasõltuvusele”, siis ei maksa arvata, et muu maailm elab võõrutuskliinikus. Energeetika ning majanduse otsene sõltumine naftavarudest on ilmselge, vaielda võib ainult veel selle üle, kas muutus elatakse üle valutult või – nagu inimkonnal kombeks – kollapsina.

Ent “Nafta!” räägib ka sellest, et meie ja meile järgnevate põlvkondade elu ei sõltu ainult suurtest ja külmadest süsteemidest, vaid tegelikult – nii kulunult, kui see ka ei kõla – meist endist. Me ei taha öelda, et tarbige kokkuhoidlikult, kasutage säästupirne ja ostke ilma kileta saia – kuigi ka seda. Tegelikult tahavad kõik elada hästi, koguda sääste ja pakkuda oma lastele parimat. Millalgi muutub iha hea elu järele aga alati teistega mittearvestamiseks, energiapriiskamiseks, üleostmiseks ja lõbutarbimiseks. Piiri äratundmine ei sõltugi ehk niivõrd mingist “teadmisest”, loodussõbralikest eluviisidest ja muust säärasest, kuivõrd isiklikust vastutusest ja hoolivusest.

Miks ja kellele soovitaksite seda lavastust vaatama minna?

Ma soovitaksin seda iseendal vaatama minna. Ühelt poolt loodan, et see on lavastus, mis mõjub igal etendusel värskelt isegi kellelegi, kes on lavastuse kallal töötanud mitu kuud järjest. Teiselt poolt aga (mis veelgi olulisem) peaks “Nafta!” tuletama meelde, et vastutus selle eest, kuidas ja millist elu keegi elab, lasub inimesel endal. Ja kellest siis meeldetuletamisega veel alustada kui mitte iseendast?

Küsinud Eero Epner

 

Madis Kalmet, “Vabamõtleja” lavastaja

15. veebruaril jõudis Vanemuise väikeses majas lavale Eric-Emmanuel Schmitti filosoofiline komöödia “Vabamõtleja”. Elasite päris pikka aega Prantsusmaal. Milline oli teie varasem kokkupuude Eric-Emmanuel Schmitti kui tänapäeva ühe tuntuma prantsuskeelse näitekirjaniku loominguga? Ja kas see pilt muutus nüüd Vanemuises “Vabamõtlejat” lavastades?

Nägin seal päris palju prantsuse teatrit ja tutvusin prantsuse nüüdisaegse dramaturgiaga, kuid kummalisel kombel ei juhtunud mulle Prantsusmaal ette mitte ühtegi Eric-Emmanuel Schmitti näidendit. Ma ei näinud seal “Vabamõtlejat” ega ka teisi tema näidendeid.

 Schmitti tekste mängitakse üle maailma rohkem kui 40 riigi teatrites. Arvan, et “Vabamõtlejas” väljendub omamoodi tema loomingu koondpilt. Tõsimeelsed teatrikriitikud kipuvad teda vahel paigutama kommertslike kirjutajate hulka, kuid võlub just see, kuidas ta oskab väga tõsiseltvõetavaid teemasid ja olulisi küsimusi esitada vaatajatele mõistetavas keeles.

Kuidas mõista Schmitti pakutud žanrimääratlust “filosoofiline komöödia”?

“Vabamõtleja” on vaimukas näidend. Oma žanrimääratlusega rõhutab autor eelkõige seda, et filosoofia ei ole selles loos mingisugune rudiment, vaid jutt käib tõsistel ja eksistentsiaalsetel teemadel. Tõsi, selleks on kasutatud koomilisi situatsioone.

Vaataja näeb ühte pöörast päeva kuulsa prantsuse filosoofi ja entsüklopedisti Denis Diderot’ elust. Seksuaalne vabameelsus, flirt, kirg ja abielutülid saavad uue tähenduse, kui filosoofil tuleb valmivasse “Entsüklopeediasse” kirjutada artikkel pealkirjaga “Moraal”. Kui inimene puutub kokku moraali mõistega, siis peab ta pidevalt otsustama, mis on lubatud ja mis mitte, mis on vabadus ja mis on selle foonil moraal.

Kõigile on ju hästi teada klassikaline sentents “Ärge käige minu tegude, käige minu sõnade järgi!”. Neid vabadusi, mida inimene endale lubab, ei kipu ta laiendama kaaskodanikele, vaid on teiste suhtes range ja kuri. Väljapoole laseme end paista kui suurt moralisti, sisimas aga soovime olla suured vabamõtlejad, kellele on kõik lubatud. Seda dilemmat Schmitti näidend lahkabki.

“Vabamõtleja” puhul on huvitav aspekt see, et Schmitt õppis ülikoolis just filosoofiat ja oma lõputöö kirjutas ta Diderot’st. Viis-kuus aastat tagasi Roomas kirja pandud kommentaaris on Schmitt öelnud, et Diderot on tema jaoks kõige huvipakkuvam prantsuse filosoof. Seega pole näitekirjanik juhuslikult komistanud Diderot’ põneva ajaloolise kuju otsa, vaid tema isiksuse on Schmitt tõesti põhjalikult läbi uurinud. Ja seda mitte ainult eluloolisest aspektist, vaid ka Diderot’ mõttemaailm on autorile hästi tuttav. Seega võiks öelda, et filosoofist näitekirjanik on kirjutanud näidendi filosoofist ja entsüklopedistist. Kusjuures kahtlemata pole tegemist tõsielul põhineva looga, vaid ikkagi Schmitti fiktsiooniga Diderot’ elu ühest päevast.

Libertin tähendab prantsuse keeles nii vabamõtlejat kui ka liiderdajat, liiderlikku meest. Kuidas see kahetähenduslikkus väljendub Diderot’ isikus? Diderot’st pole meil palju räägitud ja kirjutatud, ta pole nii kuulus mõtleja nagu Rousseau või Voltaire. Selle põhjal, mida kirjutab Schmitt, võib arvata, et tegemist oli XVIII sajandi prantsuse ühe Casanovaga. Kuid ka Casanova polnud mitte ainult kuulus elumees, vaid ka haritud inimene, mõtleja ja kirjamees. Mäletatakse paraku küll vaid tema liiderlikku poolt.

Tundub, et Diderot oli lisaks kõigele muule ka samalaadne elumees. Näidendi tekstis ütleb ju naine Diderot’le, et sa oled Pariisi tuntuim liiderdaja. Küllap ta oli selline provokatiivne tüüp. Kõik see lisab Schmitti näidendile elulisust.

See on teie esimene lähem kokkupuude Vanemuise draamatrupiga. Kas lavastajale tuleb kasuks aeg-ajalt väljaspool koduteatrit lavastamas käia?

Usun, et kõik, kes on käinud vahepeal teises teatris lavastamas või näitlemas, on tõdenud, et see on huvitav ja rikastav. Lisandub mingit värskust. Näitleja ei tunne lavastaja töömeetodeid ja isiksust. Ning lavastajal puuduvad näitleja suhtes eelarvamused.

Kui lavastaja on pikka aega töötanud samade näitlejatega, kipub ta nägema näitlejas ikka üht ja sedasama, kipub arvama teadvat, mida näitleja suudab või ei suuda. Võõras lavastaja võib avastada näitlejas täiesti uued aspektid, sest tal puudub eelarvamus. Ta ei lahterda näitlejaid. Ta võtab näitlejat kui inimest, kellega on kõik võimalik.

Küsinud Tambet Kaugema

 

PRIIT PEDAJAS, “Rehepapi” lavastaja

Täna esietendub Endla suurel laval teatrikooli 22. lennu näitlejaüliõpilaste diplomilavastus “Rehepapp”. Miks võtsid teha “Rehepapi”? Nii suurte riskidega seotud  näitemäng ju: romaan on tohutult populaarne, Draamateatris oli lavastusel hää minek ja filmi tegemise ebaõnnestumisega  veel mingi skandaalne mekk küljes. Kas võtsid selle ette ainult Kiviräha populaarsuse pärast?

Juhtus nõnda, et esialgsed plaanid muutusid ja nõnda sattusime Pärnusse, kes pakkus lahkelt oma suurt lava. Pärnu teatril on käsil hooaeg, mil lavastatakse ainult eesti asju, ja siis tulime “Rehepapi” peale. Pealegi mul oli meeles Taago Tubina dramatiseering, mis mulle meeldis, kui seda kunagi lugesin. Dramatiseering keskendub peamiselt romaanis leiduvatele armulugudele. Selle alusel me nüüd töötamegi. “Rehepapi” kasuks sai otsustatud mitmel põhjusel. Kivirähk vaatab üle meie müüdid ja uskumused, need asjad peaks ikka aeg-ajalt üle vaatama. Ja romaan on naljakas, see annab teatrile võimaluse lustida mängides või mängida lustides. 

Miks “Rehepapp” just noorte, oma kursusega?

“Rehepapp” paneb fantaasia tööle, erutab kujutlusvõimet, aga ta tahab saada oskust mõnuga kõnelda. Tänase teatri trend on klipilik ja paljus liikumisele suunatud. See on nagu inglise keel, mida varsti enam koolis õpetada pole vist vajagi, sest see õp
itakse niikuinii selgeks. Tekstiga töötamine nõuab aega, kannatust ja oskusi. Ja muidugi oli meile oluline materjal, mida saaks üheskoos  ja suurel laval teha.

Kes on rehepapp? Meedias on rehepapp minetanud oma algse tähenduse?

Kiviräha “Rehepapist” kõneledes räägitakse siiski rehepaplusest – sel pole midagi pistmist rehepapi auväärse ametiga. Rehepapp oli viljapeksu ja viljakuivatamise korraldaja, see oli tõsine ja tähtis töö. Ja suuresti ka öötöö, kus magada ei saanud, pidi tuld passima, vilja segama ja jälgima. Eks siis räägiti kõiksugu lugusid…

Kas juba  kursusega alustades arvasid, et viimasel teed nendega “Rehepappi”? Kui palju kavandad ette  kursusetöid, lavastajaid, lavastusi? Oli see kindlalt teada, et lõpetad “Rehepapiga”?

Nelja-aastast kursust kavandades on ikka mingi programm, mille järgi talitan. Diplomilavastused kujunevad tavaliselt nende materjalide põhjal, mida on puudutatud, või siis kursuse koosseis, tehtud tööd tuletavad juba lavastused. Kindlasti ei saa esimesel kursusel öelda, mida neljandal aastal mängida. Aga teisel aastal hakkab juba aimduma.

Ja veel, kas su kursuslased on kõik saanud, mida nad pidanuksid saama? Oled oma tööga rahul?

Eks ma tegin nii palju kui mõistsin. Noored on kaunis iseseisvad ja kindlasti arenemisvõimelised. Teatrikool saab anda mingi lähenemise teatrile ja mingid oskused. Kõik muu tuleb juba hiljem. Üks lavastus jäi küll puudu – psühholoogilise teatri tekst, Tšehhov näiteks…

On “Rehepapp” viimane diplomilavastus?

Ei. Välja tuleb veel Anu Lambi lavastus Johannes Aaviku keeleuuendusest.

M. V.

 

OLEG TITOV, “Libahundi” lavastaja

Laupäeval esietendub Ugala väikeses saalis tantsulavastus August Kitzbergi “Libahundi” motiividel. Miks valisid siin ja praegu, Ugalas ja aastal 2006, lavastamiseks just “Libahundi”?

Seda on minu käest palju küsitud ja nii mõnedki on arvanud, et asjal on juures poliitiline maik – venelane valib eesti materjali… et teadagi. Aga kui ükskõik milline eesti lavastaja valib vene, inglise või ükskõik millise muu maa autori klassikalise draama, ei küsi keegi midagi! Kellelgi ei tule pähe otsida mingit seost lavastaja ja autori rahvuse vahel.

Minu arvates on “Libahunt” eelkõige väga huvitav ja tõsine materjal. Selline, mis pakub huvi mulle ja millel on midagi öelda ka vaatajale. Tegelikult on selles loos ju vastamisi inimene ja ühiskond, üldsuse suhtumine üksikusse: kuidas kellegi teise kohta pillatud sõna võib lumepallina kasvada üldiseks suhtumiseks. Seda kohtame ju iga päev, ka meedias. Võtame kas või hiljutise presidendilossi juhtumi. Igaüks võib nüüd öelda ja kirjutada, mida tahab, ja see, mis tegelikult aset leidis, polegi enam tähtis. Samasugune situatsioon on ju ka “Libahundis”.

Kas see lavastus on omamoodi eksperiment – luua tantsuetendus draamanäitlejatega?

Ei ole eksperiment, see on teadlik ja läbimõeldud samm. Ma tunnen neid inimesi, kellega töötan, ja mitte esimest aastat. Teadsin täpselt, keda ühte või teise rolli tahaksin, ja olen väga õnnelik, et saingi seda tööd teha just nendega.

Koreograafia sõltub mõistagi näitlejate võimetest. Ka Vanemuise trupis oli ju nii klassika- kui moderntantsijaid ja nendega koos lavastust tehes tuli leida üks koreograafiline keel. Nüüd tuli siis leida keel, millest draamanäitlejad võiksid aru saada ja millega kaasa minna.

Minu kui lavastaja ülesanne on saavutada see, et näitlejal ei oleks laval halb ja piinlik olla, kuna ei oska seda või teist. Oluline on, et suudaksin publikule avada näitleja ning tema rolli arengu, mitte rahuldada oma koreograafilisi ambitsioone. Ja paljus on “Libahundi” solistid väga kõrgel professionaalsel tasemel! Mul on hea meel, et näitlejad on mind usaldanud, see usaldus on andnud mulle palju jõudu. Samas olen mina ka neid usaldanud. See ehk sellepärast ongi prooviprotsessis tekkinud selline hea ja kummaline “keemia”.

Ikka jälle pean kordama, et iga inimene oskab tantsida. Kui väike laps kuuleb muusikat, siis hakkab ta tantsima või kaasa laulma. Kui ta leiab pliiatsi, siis joonistab. Ta ei mõtle, et ei oska, ta lihtsalt teeb seda. Edaspidi kaob see kõik kusagile ära, ta ei julge enam. See julgus tuleb endas jälle üles leida.

Sinu lavastuse muusika on pärit eri ajastutest ja väga paljudelt heliloojatelt. Mille alusel tegid valiku?

Ma ei tahtnud lugu taandada ühele stiilile. Tahtsin leida igale stseenile muusika, mis aitaks nii näitlejal kui publikul tajuda maksimaalselt just selle hetke ja sündmuse meeleolu. Nii ongi loos väga erinevat muusikat, alates Monkist ja Eesperest ning lõpetades inglise puhkpilliorkestri ja barokkmuusikaga.

Muide, ma ei häbene tunnistada, et paljud selle lavastuse stseenid on lahendatud tsitaatidena lavastustest, mida olen näinud, milles olen ise tantsinud või mida varem lavastanud. Ma ei teagi miks, aga kuidagi kujunes nii. See ei olnud teadlik tee, vahel andis selleks tõuke muusika, vahel näitlejad. Üldse kasvas see lavastus minu ja näitlejate omavahelises sümbioosis, ma ei saa kuidagi öelda: minu lavastus. See on meie lavastus.

Oled selle “Libahundi” pühendanud Idale… Miks?

Ida Urbel oli Vanemuise balletiteatri ema ja see teater oli minu koduteatriks 17 aastat.

Aga Ida karjäär algas siin, Ugalas, ning just draamanäitlejatega tööd tehes. Alles hiljem läks ta Vanemuisesse. Mina tulin Vanemuisest siia…

Idal sai hiljuti 105 ja Ugala taga surnuaial avati sel puhul mälestuskivi…  Tema sünnipäeval käivad Vanemuise balletiveteranid alati Viljandis. Millised inimesed! See on balletis kummaline – me töötame aastaid koos, päev-päevalt, astume koos publiku ette, ent ei pane üksteist võib-olla tegelikult tähelegi. Aga siis ühel päeval ei ole meid teatris enam vaja, balletitantsija tee on ju lühike.  Nüüd on need staažikad balletiartistid pensionil ja vajavad üksteist ilmselt rohkem kui kunagi varem. Vähemalt kord kuus saavad nad Vanemuise kohvikus kokku… Nende inimestega kokkusaamine, kas või kord aastas Ida sünnipäeval, on imeväärne.

Küsinud Helle Leppik

 

INGO NORMET, “Müügimehe surma” lavastaja

23. veebruaril esietendub Eesti Draamateatri väikeses saalis Arthur Milleri 1949. aasta näidend “Müügimehe surm”, mida maailma lavadel on mängitud väga palju. Mis võiks olla taganud selle näidendi edu?

Kui “Müügimehe surmaga” tegeleda, siis selgub proovide käigus, et näidendis on salavedru, mis käivitab puudutamisel mehhanismi, mis mõjub vastupandamatult igas ajas ja kultuuris. Läänemaailmast rääkimata ka Nõukogude Liidus ja Hiinas. American dream on sama mis stalinistlik utoopia. Tegelik elu murrab aga jõhkralt sisse.

1971. aastal mängiti näidendit Noorsooteatris pealkirja all “Proovireisija surm” Heino Mandriga peaosas. Nüüd, 35 aastat hiljem, jõuab näidend uuesti eesti vaatajate ette. Mille poolest võiks Milleri tekst tänases päevas tähenduslik olla – kas on tähendusnihkeid?

Saame vabamalt valida, ise enese üle otsustada, sõltume vähem neist, kellest ei taha sõltuda, elame inimväärsemat elu, oleme puurist väljas. Kuid vabamalt valimine, vähem sõltumine, puurist väljas olemine on paljudele raske. Loomaaia lobi peal oli kindlam tunne.

Peremured, vanemate ja laste suhted, fantaasiamaailmas elamine on igal ajal samad. Paljud kapitalistliku maailma terminid ja laenude peal elamine on praegusele publikule vahest arusaadavamad kui nõukogude ajal, inimlikus plaanis on näidend aga samaks jäänud.

Kes on Willy Loman?

Willy Loman on 60aastane mees, kel on raske vahet teha oma unistuste ja reaalsuse, mineviku ja oleviku vahel. Tema ja ta pojad ei suuda olla oma ideaalide tasemel. Willy kõneleb oma surnud vennaga ja mäletab oma üle kolmekümneseid poegi teismelistena. Ta on naljakas ja traagiline, uhke ja alanduv. Will
y elab kõikides ühiskondades, igal ajal. Willyt on igaühes meist. Paljud on Willys ära tundnud oma isa.

Kuidas suhtud mitmete kriitikute kurtmisse, et riigiteatris toodetakse etableerunud kunsti ja meelelahutust ning et sotsiaalsetest teemadest käiakse kauge kaarega ringi?

Igasugustesse lahterdamistesse ei suhtu ma kuidagi. Kui inimesed käivad teatris, on neil seda vaja ning igasugune rahvakogunemine on alati sotsiaalne nähtus. Riigi doteeritud Eesti Draamateatris oli mul “Müügimehe surma” lavastades väga hea töötada, siin on suurepärased näitlejad, tehniline personal tunneb oma ala. Olen neile koostöö eest väga tänulik.

M.V

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp