David Graeber on Ühendriikidest pärit mõtleja, kelle seisukohad pälvivad maailmas üha rohkem tähelepanu. Ka pole ta Eestis enam ammu tundmatu: tõlketekste või tema loomingu käsitlusi on ilmunud aastate jooksul nii Sirbis, Eesti Päevalehes kui ka Vikerkaares.1 Tänapäeva ühe tuntuma anarhisti tausta ja tegemiste kohta võib lugeda põhjalikumalt eestikeelsestki Vikipeediast.2 Graeber on produktiivne publitsist, kes võtab sageli sõna ajakirjanduses ja annab välja ka raamatuid.
Raamatu “Reeglite utoopia: tehnoloogia, rumalus ja bürokraatia salajased rõõmud.” kirjutamist inspireerinud seik pärineb autori isiklikust elust, kui ta puutus pärast ema surma kokku kõikvõimalike bürokraatlike asjaajamistega. Raamat pole siiski teaduslik käsitlus, pigem nimetab autor seda esseeks; ehk vabandab ka vormivalik teksti mõnetist laialivalguvust ja kollaažilikkust. Ometi on see struktureeritum ning loogiliselt selgemini üles ehitatud, kui nt Žižeki või mõne postmodernisti tekst. Graeber alustab tõdemusest, et tänapäevaks on saavutatud bürokraatia ja kapitalismi halvimate elementide ühendamine. Parempopulistide arvates on ainus alternatiiv bürokraatiale „rohkem turgu“. Ometi ei toonud kapitalism või liberalism kaasa bürokraatiast vabanemist, vaid juhtus vastupidine. Graeber formuleerib „Liberalismi raudreegli“: iga reform, mille valitsus võtab ette piirangute vähendamiseks ja turujõudude elavdamiseks, lõpeb kõikvõimalike regulatsioonide ja asjaajamise rohkenemise ning valitsusbürokraatide arvu kasvuga. Graeber tsiteerib Max Weberit, kes on väitnud, et kui kuskil on bürokraatia juba juurdunud, siis pole sellest võimalik enam vabaneda. Ka meie parlamendivalimistel lubati üksteise võidu riigireformi, lõppes kõik aga uute ja äkilisemate bürokraatlike reeglite kehtestamisega. Parempopulistidelt on see retoorika kandunud üle ka vasakpoolsetele poliitikutele.
Graeber jaotab bürokraatia loovaks (selline, nagu vanades tsivilisatsioonides) ja kurjaks, tehnoloogiliseks, loovat mõtlemist vihkavaks – nagu tänapäeva lääne tüüpi ühiskonnas. Loova bürokraatia olemasolu on ehk isegi õigustatav: teatud eesmärkide saavutamiseks peaks mingi asjakorraldus olema. Intervjuus Andres Aulele ütles Graeber 2003. aastal järgmist: „Mina usun inimese loovusse. Kui kõik need, kes praegu kavandavad tipptasemel militaarset robottehnikat ja Wall Streeti tarkvara, püüaksid luua hoopis tarkvara koordineerimaks turuvälist hüvevahetust demokraatlikult korraldatud kogukondade vahel, maksimeerides vabadust, selle asemel et maksimeerida mingit hobbsilikku konkurentsi kasumi nimel … Kas te tõesti arvate, et nad ei mõtleks midagi välja? Olen veendunud, et neil oleks palju igasuguseid ideid. Küsimus on selles, kuidas suunata meie vaimujõud ja kujutlused eemale ahnusest ja vägivallast – selleks et kõrvaldada ebameeldivaid ülesandeid, hõlbustada kogukondade loomist ning luua võimalusi inimlikuks eneseväljenduseks ja muuks, mis inimeste meelest muudab elu elamisväärseks. Tõenäoliselt tekib kunagi kümneid selliseid võrke, millega inimesed võivad ühineda, ja kõik need toimivad erisugustel põhimõtetel“ (Sirp 25. IV 2003).
Tehniline progress ei tule järele
Graeberit huvitab ka bürokraatia genealoogia: ta peab tähtsaks selle seotust saksa kultuuriruumiga ning fenomeni arhetüüp on Saksa postikorraldus. Viimaselt olla inspiratsiooni saanud ka seltsimees Lenin, kelle visioonides oleks Nõukogudemaa tulevane ülesehitus pidanud meenutama hiiglaslikku kellavärgina toimivat postiteenistust.
Graeber pöörab tähelepanu külma sõja aegsele tehnoloogilisele võidujooksule Nõukogude Liidu ja Ühendriikide vahel. Paradoksiks peab ta aga seika, et ühes bürokraatliku Nõukogude süsteemi kadumisega ei hakanud läänes valitsema mitte loominguline, vaba vaim, vaid vastupidi – superbürokraatia lõi just siin eriliselt õitsele. Mis see kapitalismgi siis muud on, kui üks bürokraatia vorme (sellele on osutanud ka Weber). Omaaegsete ulme- ja tehnokirjanike loodud ettekujutustest ja võrratutest lahendustest, mis viivad inimkonna hüveolu maksimumini, on küll üht-teist ellu viidud. Ent tehniline progress on siiski pöördunud pigem omaenese vastandiks, reetnud inimkonna. Infotehnoloogiline areng on andnud kapitalile „tiivad“, mis omakorda on ajanud töölised lootusetult võlgadesse. Tööandjad on aga tehnika abil loonud uue „paindliku“ töökorralduse, mis lõhub traditsioonilise turvalisuse ja lisab töötunde. Sellest koorub omakorda välja tagasilöök ametiühingutele ehk kaob ka töölisklassi huvide eest seisev poliitika.
Käibele tuleb tehnokraatlik diskursus (sellist oleme kuulnud juba kaua ka Eestis); hiljuti paisati eetrisse ähvardus, et Eestis on kadumas tervelt 70% töökohtadest. Sõnum ise edastati võõrandunud, bürokraatlikus kõnepruugis – justkui suurepärane illustratsioon Graeberi esile manatud düstoopiale: „Mida rohkem me infoühiskond ja digimajandus arenevad, seda kiiremini kaasnevad tööturul struktuursed muutused. Töökohad muutuvad üha tehnoloogiapõhisemaks ja vastavatest oskustest saab töökoha säilitamise ja karjääritegemise üks põhieeldusi. Seepärast visandasime visioonina, et inimeste IKT-oskused peaksid pidevalt edasi arenema: et nad suudaksid tööd hoida või töötajäämisel uutel aladel uusi väljakutseid vastu võtta. Vahetult hakkab aga töökohti hoopis kaduma.“3 Nii kujutab ka luust ja lihast tööliste asemele tulev robotite armee töö võõrandumise ülimat astet. Loomulikult tuleb silmas pidada, et töökohad võtab ära siiski käitise peremees, väiksem või suurem kapitalistist ekspluataator, ning teeb seda lisandväärtuse suurendamiseks.
Kapitalismi kaitsjad teevad üldjuhul kolm ühiskondlikku „rehkendust“: kapitalism põhjustavat kiiret teaduslikku ja tehnilist arengut (kuigi rikkus kuhjub tühise vähemuse kätte, „nõrgub“ seda siiski paljudele), laiali pihustunud rikkus loovat turvalisema ja demokraatlikuma maailma. Graeberi arvates ei pea neist maksiimidest enam ükski paika. Graeber usub, et kogu see aparaat, mis on loodud kindlustamaks kapitalismi ideoloogilist võitu, vajub ühel päeval ise selle „võidu“ raskuse all kokku.
Bürokraatia mähib ülikooli
Graeber on õppejõud ning tegutsenud aastakümneid akadeemilises keskkonnas. Tema kogemus on näidanud, et äribürokraatia kandub üle ülikoolidesse. Viimasel 30 aastal polevat Ühendriikides kerkinud esile ühtegi suurt sotsiaalteooriat, põhiliselt nokitsetakse kui keskaegsed skolastikud ja kirjutatakse kommentaare kadunud suurte meistrite tööde servadele. Võib päris kindel olla, et tänapäeva Ühendriikide akadeemiast ei saa tulla enam õpetlasi nagu Foucault või Bourdieu, sest sellistel vabadel vaimudel ei õnnestuks omandada kraadigi, rääkimata õppejõu koha saamisest. Ülikoolide seinte vahel õõtsub tühi bürokraatia vaim ja akadeemilise kaadri peamine roll on tegeleda turunduse ja avalike suhetega, müüa oma „toodet“ omasugustele. Ühiskonnas pole enam kohta klassikalisele teadusele. Graeber ütleb, et kui asi on nii halb sotsiaalteadustes, mis siis rääkida veel „kõvast teadusest“, näiteks füüsikast. Akadeemilisele kirjutamisele mõeldud aeg kulub tegelikult kõikvõimalike taotluste ja palvekirjade koostamisele. Kuna taotlusi hindavad teie konkurendid, läheb kogu aur seega taotluste õigustamisele, kaitsmisele ja muule sellisele. Kas ei tule tuttav ette ka Eesti nn teaduskorraldusest?
Aeg-ajalt läheb Graeber oma käsitluses anarhistile kohaselt äärmiselt lennukaks: võttes võrdlusena kasutusele muinasjuttude võluilma, räägib ta sellest, mis nendes maailmades ei vasta bürokraatlikule visioonile. Kuid rääkimine läbisegi nii bürokraatiast kui ka maagiast à la Harry Potter jätab mõneti pidetu mulje. Sellist käsitlust võib ehk isegi mõista: võimalik, et tänapäevast lääne inimest saabki kõnetada üksnes infantiilsete passuste kaudu. Ehk on Graeber proovinud seda sorti auditooriumile lihtsalt poolele teele vastu tulla? Võib ka olla, et tegemist on lihtsalt loomingulise lähenemisega ainesele. Populaarkultuurist võrdluste otsimist on raamatus veelgi, näiteks filmihittide (Batman) tõlgendamist bürokraatia/vägivalla uurimise prisma abil. Põnevad on loomulikult ka need tekstiosad, kus Graeber kasutab antropoloogina etnograafilist võrdlusmaterjali: näiteks paistab huvitav koht olema Madagaskar, kus pole meie mõistes üldse mingit bürokraatiat.
Üks oluline seos, mille Graeber välja toob, peitub tema arvates seigas, et bürokraatia on vägivalla teostamise instrument – ja mitte vaid füüsiline, vaid ka vaimne vorm. Siin võiks tuua paralleeli Bourdieu’ „sümbolilise vägivalla“ kontseptsiooniga. Graeber osutab, et vägivallast kui vahendist lugupidamine ühendab üksikkriminaale, kuritegelikke jõuke, parempoolseid poliitilisi liikumisi ning riigi relvastatud esindajaid: nad kõik räägivad „ühte keelt“, nad kõik loovad jõuga omaenese seadusi ning jagavad ühiseid poliitilisi sümpaatiaid. Näiteks Mussolini tahtis likvideerida maffia, kuid tänapäeva mafioosod idealiseerivad Mussolinit, pool Kreeka politseimeestest olla eelmistel valimistel hääletanud natside poolt. Autor joonistab piiri vasak- ja parempoolsete vahele just kujutlusvõime põhjal: esimestele on tähtsad kujutlused, loovus, uute nähtuste esilekutsumine – nemad toovad maailma väärtuse. Teiste meelest on see kõik aga ohtlik, halb: loomistung on midagi destruktiivset. Konservatiivi ja fašisti ühendab kujutlusvõime vabastamise põlgamine, sest sellega vallanduvat nende arvates vägivald ja häving – konservatiivid soovivad selle variandi üldse ära hoida, ent fašistide meelest – las käia! Oli ju Hitlergi kunstnikuna alustanud.
Ootasin, et autor avaks rohkem „mõttetute tööde müsteeriumi“ teemat ehk seda, kui palju tööd on palju (mõtleme siinkohal kas või Maxima kassapidajatele!) ning milline võiks olla selle mõistlik määr ehk kas majandus peab jääma igavesti kasvama või peitub selle diskursuse taga vaid kellegi akumulatsioonisund. Graeber on vastuseks öelnud ise nii: „Valitsev klass on mõistnud, et vaba ajaga õnnelik ja tootlik elanikkond on neile surmaoht (mõelge, mis juhtus, kui 1960ndail sellisele olukorrale tasapisi läheneti). Ja teisalt on neile äärmiselt mugav arusaam, et töö on iseenesest moraalne väärtus ja inimene, kes suuremal osal oma ärkveloleku ajast ei taha ennast allutada töödistsipliinile, ei vääri midagi.“4 Kindlasti pole Graeberi lugemine ajaraisk, ses essees on palju mõtlema kannustavat, luuakse põnevaid seoseid jms. Probleemiks on hüplevus, mida ka eespool märkisin. Nii et kui peaksin omavahel võrdlema näiteks Graeberit ja David Harveyt, siis eelistaksin rohkem lugeda teist antropoloogi. Graeber on noor ka veel, ehk küpseb edasi.
1 http://www.vikerkaar.ee/volg-esimesed-viis-tuhat-aastat/. Vt ka Thomas Piketty, David Graeber, Kuidas vabaneda võlgadest? – Vikekaar 2014, nr 6, lk 59–66.
2 http://et.wikipedia.org/wiki/David_Graeber
3 http://www.poliitika.guru/70-eesti-tookohtadest-voib-kaduda/
4 http://epl.delfi.ee/news/arvamus/david-graeber-mottetute-toode-musteerium?id=66711683