Režii Jaak Kilmi
Von Krahli fenomeni järjekordne metamorfoos Von Krahli kino alustab 12. veebruaril “Tabamata imega”: kuue noore nimeka režissööri kuue lühifilmi kompilatsiooniga. Andres Maimiku, Marko Raadi, Jaak Kilmi, Marianne Kõrveri, Arbo Tammiksaare ja Rainer Sarneti vabavormilisi filmiinterpretatsioone Vilde kunstidesperaado-kometist ei ühenda suurt muud kui näitlejaansambel: Von Krahli imeilusad naised ja “kolm kirvenäoga ahvi”, pluss arvukad cameo’d lokaalse tähtsusega kultuurikorüfeedelt – ning nõue kinni pidada “loo moraalist”.
Tõik, et too moraal on siiani aktuaalne, on filmitegijate seisukohalt muidugi õnn, ent eesti kultuuri seab see üsna nutusesse valgusesse. 94 aastat pärast kaasaegset kultuurisituatsiooni pilanud originaali loomisaega kannatatakse täpselt sama perifeersusekompleksi all. Õigupoolest on pidev metropolide poole küünitamine, meeleheitlik märkamise ja heakskiidu ihalemine vahepeal kasvanud kaugele üle kitsukese kultuurharitlaskonna kinnisidee piiride, seda võiks juba käsitleda lausa rahvusliku identiteedi teljena. Paleuse looritamine irooniaga ei muuda asjade seisu.
Mündi teine pool on hirm: samuti üldrahvusliku ulatusega kehvasti varjatud enesekindlusetus. Väärtus on kultuuris kaunis suhteline kategooria ning kodumaist habrasõhukest ja lühinägelikku kultuurikihistust halvab pärast näppudekõrvetamisi piisavalt paljude leosaalepluse juhtumitega pidev pettasaamiskahtlus. Veel enam, peletu koondnime “eesti rahvas” taha koonduvate masside teadvuses käsitletakse kodumaist kultuuri kui niisugust nagunii üleüldise pettusena, tehes mööndusi vaid üksikjuhtumitele, kel on eneseõigustuseks ette näidata raskesti ignoreeritavas koguses võõrsilt saadud kinnitusi oma “tõelisuse” kohta.
Eesti kultuur vajab välismaist tunnustust nagu õhku. Vahel tundub, nagu olekski see umbmäärane ja imetabane “rahvusvaheline tunnustus” siinse kultuuritegemise ainuke legitimiseerimisviis, ülem eesmärk ja tõe kriteerium. Kohalikus kultuuriringkonnas ei söandata pea ühtegi saavutust ise siiralt väärtustada enne, kui see on saavutanud kusagil mujal põgusagi “tõelise” heakskiidu. Selle “äratoomine” omakorda tõstab saavutuse ning saavutaja kahjuks enamasti jäädavalt kõrgemale kohalike “vääritute” kriitikute tulejoonest ning üldse aktiivsest kultuuridiskussioonist.
Mari Laaniste