Ashley Hunt. Maailma kaart. Siin näeme … 2003 – 2006. Segatehnika. piia ruber
Näitus “Kapital (see veab meid alt)” Tallinna Kunstihoones kuni 19. II. Kuraator Simon Sheikh (NIFCA), kunstnikud Michael Blum, Andrea Creutz, Kopenhaageni vabaülikool, Regina Dold, Maria Eichhorn, Katia Fouquet, Florian Gass, Stephan Geene, Ashley Hunt, Susan Kelly & Stephen Morton, Marietta Kesting, Oliver Ressler, Natascha Sadr Haghighian, Katya Sander, Fia Stina Sandlund, Jason Simon, Shto delat?, Elin Wikström, Knut Åsdam.
“Kapital (see veab meid alt)” ei ole päris suunaviit, et kui lähed paremale, siis saad rikkaks, kuid sured vaesena, või et kaotad vasakule minnes nägemise, kuid leiad tera. Näitus on pigem kriitiline seisukohavõtt valitseva majandusteooria enesekirjelduse kohta. Joseph Shumpeter on nimetanud seda lihtinimese arvamuseks kapitalist per se kui kapitalismi pööritavast jõuallikast ehk arengust kui lihtsalt kapitali akumulatsioonist. Tegelikult ükspuha millist sorti kapitali. Seda, et selline arvamus on ekslik, võime visuaalse igapäevaanalüüsi abil kiirelt täheldada.
Meiegi (s.o Eesti) neoliberaalne populistlik kultuuripoliitika ja poliitkult pakub sääraseid jaburaid ning selgelt absurdseid valemeid hädade põhjuste ja probleemide vastusena tüütu järjepidevusega välja. Seetõttu on ka igasugune alternatiivne vaatenurk teretulnud.
Ning alternatiivseid ettepanekuid on “Kapitali” näitusel kenasti. Terve ettepanekute massiiv on Viini kunstniku Oliver Ressleri neljateistkümnest intervjuust koosnev temaatiline videoinstallatsioon “Alternatiivsed majandused, alternatiivsed ühiskonnad”. Teos tervikuna on fokuseeritud mitmekesistele alternatiivsetele majandusmudelitele ja ühiskonna kontseptsioonidele, mis eemalduvad kapitalismi juhtivast positsioonist. Iga intervjuu tegeleb ühe kontseptsiooniga ja on keskmiselt pool tundi pikk. Enamasti lastakse mõtlejatel meeldivalt rahulikult oma teooriat esitada ega katkestata kõnet kunstniku sekkuvate küsimustega.
Esitatakse alternatiivseid sotsiaalseid ja majanduslikke mudeleid nagu Takis Fotopoulose “Kõikehõlmav demokraatia”, Michael Alberti “Osalusmajandus” ja Ralf Burnicki “Anarhistlik konsensus”. Chaia Heller räägib “Liberaalsest valitsusest”, Marge Piercy feministlik-anarhistlikust utoopiast oma sotsiaalsetes fantaasiates ja põrandaalune autor p.m. tutvustab oma kontseptsiooni “bolo’bolo”.
Viimasel peatuksin lähemalt, tuues näitena ära p.m-i selgituse “bolo’bolo” kohta. p.m. ütleb: “Säärase imeliku salakeele idee kerkis esile asjaolust, et Euroopa vasakpoolne terminoloogia ei ole enam elujõuline. Tänapäeval, kui inimesed räägivad kommunismist, siis on see Gulag, keegi ei taha sellest kuuldagi. Või kui inimesed räägivad sotsialismist, siis räägitakse näiteks Blairi poliitikast ehk pensionide vähendamisest – keegi ei taha sellest samuti midagi kuulda.
Teised standardsed vasaktiiva väljendid nagu “solidaarsus” või “kogukond”, needki on saastunud ja pole enam kasutuskõlblikud. Kuid asjad, mille eest nad seisavad, on tegelikult päris head. Ma ei taha kannatada terminoloogia pärast, milles ma ei ole süüdi, selle asemel loon ma parem enda oma. Tõenäoliselt võtab selle selgitamine, et kommunism, millest ma räägin, ei ole see üks, mida ma olen näinud, kaua aega. On palju kergem lihtsalt öelda, et ma olen bolo’bolo poolt, ja igaüks hakkab nende asjade üle uuesti mõtlema, neid ümber mõtestama.”
Teistes videointervjuudes on keskendutud põhimõtetele, mis võivad tähtsaks osutuda, kui diskuteerime selliste teemade üle nagu alternatiivse majanduse ja ühiskonnakorralduse võimalused: Nancy Folbre räägib “Hoolivast tööst”, Christoph Spher “Vabast kooperatsioonist”, Maria Mies toimetuleku perspektiivist ja John Holloway sellest, kuidas maailma muutmine ilma võimu võtmata võimalik võiks olla.
Lisaks on huvitavaid mudeleid ajaloost, Todor Kuljič arutleb tööliste omavalitsuste üle Jugoslaavias 1960ndatel-70ndatel, Salome Molto räägib töölisühendustest Hispaania kodusõja (1936 – 38) ajal ning Alan Dalotel diskuteerib 1871 aastal Pariisi Kommuuni üle.
Üks videotest tegeleb Zapatistide hea valitsuse hunta, sõltumatu halduse ja otsese demokraatia võrgustiku küsimustega, mis on tänagi mõnedes maapiirkondades aktuaalsed. Kõik intervjuud on ingliskeelsetena olemas võrguaadressil www.ressler.at. Fia-Stina Sandlundi töö “Miss Understanding” kirjeldab kunstnike (koos Joanna Ryteliga) korraldatud otsest aktsiooni, mille käigus ronis ta Rootsi televisiooni korraldatud missivalimiste otsesaates lavale T-särgis, millele oli kirjutatud “meeste ila” (gubbslem). Ja sellega tegelikult ka 56 aastat kestnud Rootsi missivalimised põhja lasi. Hiljem ostis ujumisriiete tööstur Panos Papadopoulus (The King of the Bikini) missivalimiste kaubamärgi igaks juhuks ära ning korraldas kentsaka kohtumise kunstnikuga, et arutleda Miss Sweden’i tuleviku teemal. “Miss Understanding” ongi sündmuste dokumentatsioon.
Kodumaise analoogina võiks kujutleda kedagi Eurovisiooni otsesaates T-särgiga, millel kiri “Paadami ila”. Kas see nüüd absurdse maksumaksja raha raiskamise peatab, aga mine tea. Vaevalt et Fia-Stina ja Joannagi esialgselt säärast tulemuslikkust ette kujutasid. Kahtlemata on “Miss Understanding’u” näol tegemist ühe parema kaasaegse kodanikualgatuse/allumatuse näitega, mis ongi otsese aktsiooni sisu.
“Documenta XI” käigus ja jaoks Maria Eichhorni loodud “Public Limited Company” on samuti hea näide, kuigi kaldub rohkem ideekunsti valda. Nimelt registreeris ta täiesti ametlikult 50 000-eurose omakapitaliga aktsiaseltsi, mille nimi on Public Limited Company. Trikk seisneb selles, et firma kuulub firmale endale, samuti kuulub firmale ka kasum, mida firma võiks teenida – sellise perversiooniga on lühistatud kapitalismi toimimise põhiprintsiip. Näitusel on näha ametlike registreerimisdokumentide koopiad. Ah jaa, kust võttis kunstnik 50 000 eurot? Aga see oli just see summa, mis oli “Documenta’l” esinemiseks Documenta Foundationi poolt kunstnikele per kärss ette nähtud.
Simon Sheikh, näituse “Kapital (see veab meid alt) ” kuraator on kirjutanud artiklis “Representation, Contestation and Power: The Artist as Public Intellectual” (aadressil www.republicart.net) niimoodi: “Keskne küsimus kriitilise kunstniku jaoks täna on aparaatustega suhtlemise küsimus, nendega, mis ümbritsevad kunstiproduktsiooni: retseptsiooni parameetrid (institutsioonid, publik, valijaskond, kogukond) ja eri valdkondade kommunikatsiooni võimalused ning piirangud (kunstiilm, meedia, avalik ruum, poliitvald). Kuidas suhete võrgustik on tehtud ja kuidas see, tõepoolest, hävitada.”
Kirjeldasin siin põgusalt näituse kolme tööd, mis vääriksid palju mahukamat arutelu. Samas ehk haagivad nimetatud lähemalt lokaalsete kunstisündmustega; Oliver Ressleri intervjuud näiteks eelmise aasta lõpus Linnagaleriis väljas olnud Kadi Estlandi “Happy Art” videoinstallatsiooniga, küll teisel teemal, aga ikkagi. Või Fia-Stina Sandlundi “Miss Understanding” äsjast poleemikat tekitanud otsese aktsiooniga, mille pealkiri oli kuuldavasti “Valged Triibud Asfaldil” kunstiakadeemia ees. Maria Eichhorni kapitalikriitikat võrdleksin mõnuga Sirli Heina kontseptuaalse projektiga “Miljonäri-performance”.
Lõpetuseks tuletan meelde, et olles mähkunud heaolu kolonialismi painavatesse võimalustesse, ei tohiks me ära unustada, et see põhjus, miks me oma igapäevast leiba saame, ei tule mitte pagari heatahtlikkusest, vaid pagari ahnusest. Ning, kui korjata Johhannes Saare 13. I Sirbis ilmunud artiklist (“Kunstnikust sirgub kodanik”) minu arust ainus mõistlik lause: “Tuleb omandada orienteerumisvõime sotsiaalses ruumis, võime tajuda ühiskondli
kku ja poliitilist maastikku ning tahe muuta seda fundamentaalselt”, kirjutan siinkohal sellele alla.