Siiski pean ma ülimaks liialduseks väidet, justkui piisaks kunsti, antud juhul Jyllands-Posteni pilapiltide jõust selleks, et vallanduks sõda kultuuride või tsivilisatsioonide vahel. Taani lehe peatoimetaja ajalooline roll ei saa kunagi suuremaks vahva sõduri Švejki omast. Kui aeg on sõjaks küps, ei leia ainult väga rumal ettekäänet ega salapolitsei peasüüdlast. Kui kärbseid ei saa keisrihärra pildi reostamise eest süüdi mõista, pistetakse trellide taha see, kes kärbeste looduslikku teguviisi märgata julgeb. Ainus häda on see, et nii toimiv ühiskond ei anna endale aru sellest, et kõikejälgiva salapolitsei ülalpidamine on riigile veel kulukam kui sõjapidamine ja igal juhul kallim kui kas või kogu raha eest kaunite kunstide viljelemise soosimine.
Poliitiline kunst kipub olema reaktsioon millelegi, mis ühiskonnas juba olemas on. Sirp ei kõhkleks karikeerimast mõnd Araabia poolsaarel tegutsenud ajaloolist isikut, kui see oleks Eestis toimuva kritiseerimiseks oluline. Antud juhul ei ole, sest kui Eestis mõni pomm plahvatab, pole selle taga maale hiilinud islamiäärmuslased, vaid kohalikud meistrimehed või “allilm”, kus ajakirjanduse andmete järgi valitseb usuline paljusus ehk leidub nii kristlasi kui paganaid, ateiste ja muslimeid ja kus inimesi ei ühenda usk, vaid ühine kuritegu. Soov lihtsalt ühele Taani ajalehele oma solidaarsust kinnitada pole piisav põhjus teise kultuuri prohveti pilkamiseks, kuid Euroopas ja muhameedlikus maailmas toimuv on karikatuurižanri vajalikkuse indikaator, seega hea argument Sirbis üle hulga aja jälle karikatuuride avaldamise alustamiseks. Kui tapahimulisi tappa pole ette nähtud, siis vähemasti tapahimuliste pilkamine peaks olema lubatud ka juhul, kui pilkehimu võib teatud tingimustel tappev olla. Või kuidas? Poole peab ju valima ja ehk aitab kunst siiski mõne tegeliku tapmise hoopis ära hoida, mitte ei õhuta tapakirge.
Marju Lauristin ütles kolmapäevases Eesti Päevalehes, et seisame maailmasõja lävel. Eesti ajaloost teame, et maailmasõjas erapooletuks jäämine on viinud väga kehvade tagajärgedeni. Kas selles osas on olud muutunud? Vaevalt küll. Tähendab, kui juba sõda, siis tuleb pool valida ja siin on rohkem kui üks võimalus.
Võib liituda oletatava võitjaga. Kui tsivilisatsioonide kokkupõrge peaks laial rindel algama praegu, siis selgitatakse tugevam välja õhus. Õhusõjas ei ole lendavatest vaipadest lääneriikide kaugpommitajatele ja strateegilistele rakettidele vastast. Seega, Taani võit. Võib liituda aatekaaslastega. Kui asi väga mustvalgelt esitada, siis kumma loosungi alla koguneda, kas selle, kus kirjas “Sallin ka sallimatust iga hinna eest” või selle, millel kinnitatakse, et “Kaitsen sõnavabadust iga hinna eest”?
Eelöeldu kehtib tingimusel, et valik on alles ees, mitte juba taga. Eesti kaitseväelaste reaalset tegutsemist väljaspool Eesti piire arvestades on pigem õigus neil, kes ütlevad, et maailmasõda käib juba ammu. Ja et Eesti on poole valinud ning osaleb selles sõjas. Paljudele Eestis ja terves Euroopas see valik ei meeldi. Parema meelega oleks õrnatundeline Euroopa jätnud jänkid Lähis-Itta ja Kesk-Aasiasse üksi toorutsema ning kõrvalt moraali lugenud. See ei osutunud võimalikuks. Kuid kas näiteks Eesti riigikogul on praegu valida kiire taandumistee tagasi valikukohani? Ei ole, pool on valitud ja pikaks ajaks.
Seda poliitilist valikut peab ka edaspidi kritiseerima ja, kui vaja, ka pilkama. Nendel, kes ütlesid, et kaitseväelaste operatsioonid Iraagis ja Afganistanis pole õigustatud, on alust hukka mõista ka taanlaste karikatuurid. Nende suust, kes kinnitasid, et välismissioone koostöös liitlastega põhjendab “ühiste väärtuste jagamine”, kõlab pilapiltide hukkamõistmine praegu kahepalgeliselt. Ja üldse pole hirm (mida hirmunud ise vastutustundeks nimetavad) hea teejuht ei sõja ega rahu ajal.