Umbes kakskümmend aastat tagasi võis piirkondlikke erinevusi õpetada õige lihtsalt. Lõuna-Eestit oli hõlpus ära tunda punaste lehmade, punasest tellisest või maakivist majade ning kukega kirikute järgi, Põhja-Eestis mäletsesid musta-valgekirjud veised, majad olid sageli paest ning kirikud ristiga. Nüüdseks on ehitusmaterjalide sortiment muutunud, suuri piimakarjasidki enam nii naljalt ei näe ja kui näebki, siis jääb pigem silma eksootilisemate tõugude pealetung. On uusi kirikuid, sünagoog ja mošee, kuid uusvaimsusega seonduvad ennekõike eneseotsingud hoopis joogamatiga varustatud saalides ja Lilleoru-taolistes elustiilikeskustes. Ometi kogeb tallinlane Viljandis jalutades praegugi hoopis teiselaadilist temperamenti, ehituslikku praktikat. Kui pealinn pakub meile kosmopoliitsemat tukset ning, piinlik öeldagi, halli kõige erinevamates varjundites, siis Viljandis saab kogeda erinevaid faktuure ja koloriiti, mis haakub imestusväärselt Tallinna lamedusega harjunule lausa mägismaana tunduva pinnamoega. Tsaariaegsete tellismajade ja -müüride kõrval jäävad silma madalad puitmajade värvid ning kaunistused, matsakad maakivist soklid ja müürijupid. Viljandi punane ja roheline meenutavad Paul Kondase (1900–1985) nihestatud reaalsust, kus näärivana kalastab ning riivatud punnsilmsed naised ahvatlevad mehi orgastilistele pidustustele. Ilmselt tänu vaesematele omanikele ja ehk kohati ka lihtsalt originaalsust armastavale maitsele on siin alles uskumatult imelikke kuure, putkasid, hoovimaju, juurdeehitisi ja aiakesi.
Sepa tänava kõrge tamme otsa on Marko Aron teinud vahest ühe Eestimaa uhkematest onnidest (2014). See savikrohviga kaetud seintega pöörane pelgupaik on täiskasvanud inimese lapsepõlveunistuse mastaapne teostus.
Mõneti aitab see pinnas ka mõista, kust on võrsunud Andrus Kõresaare ja Raivo Kotovi ning paljude teiste mitmed Eesti rajumad ning paljude ontlike persoonide arvates ehk lausa solvavad vigurlahendused..
Siiski on linnapilti mitmekesistatud ehk elamuslikkust kultiveeritud ka päris teadlikult. Oluline roll on siin ilmselt linnakunstnikul Malle Londonil, tublidel linnaarhitektidel ning Rita Peirumaa ja Kati Männiku Viljandi vanalinna muinsuskaitsealale 2007. aastal tehtud kujunduskontseptsioonil. Viimasest innustatuna on hakatud linnasüdame eripära teadvustama ning ka süvendama. Nii on tänavate munakivisillutist värskendatud ning mõned uulitsad on ka suisa uue katte saanud: arhailist maastikku saab oma jalaga katsuda näiteks Sepa, Munga, Väike-Turu ja Kauba tänaval. Promeneerijale on teekatte valik väga soodne, sest nii ei ole autojuhtidel vähematki kiusatust nois paigus kiirust arendada. Arvestades, et Viljandi panustab senisest veelgi enam hansapäevade ja folgi kaudu enese keskaegse linnana turundamisele, on selline suund vägagi põhjendatud. „Omas ajas oli see juhend ikka veidi ajast ees,“ tõdeb Kati Männik. „Mäletan, et alul oli tohutu vastuseis munakiviteedele, mida nüüd on lõpuks ka rajama hakatud.“ Toonastest ettepanekutest on käiku läinud veel linnaväravate asukohtade markeerimine.
Siiski ei ole Viljandi jäänud rippuma Teise maailmasõja eelsesse aega. Meenuvad nii Tallinna tänaval paiknev imeilus stalinistlik kultuurimaja kui XX sajandi põneva arhitektuuriteosena muinsuskaitse alla võetud Viljandi tuletõrjedepoo ning väikese linna kohta tõeliselt kolossaalne ning Mait Summataveti muljetavaldava sisearhitektuuriga teater Ugala. Ka mõnedki uued majad, näiteks riigigümnaasiumi juurdeehitus, laululava ning osaliselt vanglast ümber ehitatud Uku kaubanduskeskus, esindavad julgust eksperimenteerida, haakuda maastiku ning ajalooga.
Viljandis korraldatakse ka omamoodi kodukaunistusvõistlusi nagu „Värvid linna“ ja „Lilled linna“. Olen seni üsna kahtlevalt suhtunud igasugustesse värviliste majade ja kodude konkurssidesse, kartes, et äkki hinnatakse lihtsalt sponsorile meelepärast suurt värviküllust või lihtsalt hoogsat värviga möllamist, mis ei pruugi arhitektuuriga alati just kuigi hästi kokku kõlada.
2014. aastal pärjati aga tõeliselt maitsekad lahendusi. Nii said auhinna üllatuslikult Valuoja 18 tüüpne korruselamu, Maie Joala ilusti rekonstrueeritud kodu Põllu tänav 3 ning Kristo Kooviti stiilselt korrastatud elamu Roo tänav 2b koos piirdeaia ja haljastusega. Äramärkimist leidis ka kohvik Amrita Tallinna tänava ääres. See kujutab endast värvikalt renoveeritud ridaküla maja korrastatud sisehoovi ja rajatud terrassiga ning linna sattudes tasuks sinna lisaks Fellini kohvikule kindlasti sisse astuda.
Pärandkultuuri väärtustamise kõrval on tegelikult linnas väga selgelt võetud suund keskkonna disainimisele. Väga paljud paigad on saanud moeka tänavavalgustuse, juurde on tehtud uusi jalgradasid, paigaldatud pinke ja prügikaste. Kuna ootused on suured, siis tahaks neutraalsete ja lihtsamate vandalismikindlate lahenduste kõrval näha mitte lihtsalt hanke korras või haldaja suval saabunud lahendusi, vaid veidikenegi unikaalsemat kujundust, mida võib näiteks kohata Jõhvis, Pärnus, aga ka näiteks vabaõhumuuseumis.
Omaette kompu on ka talvine Viljandi, kui platsid linnavalitsuse ja maavalitsuse ees on valgussäras ning jõulupuudega ehitud. Pimedal ajal on mõlema väljaku äärsed markantsemad hooned hoolikalt ja oskuslikult välja valgustatud ning ka Vabaduse platsilt parki sumbuv teerada värvilise valgusega täidetud. Meeldejäävalt head tervikut võib kogeda ka õhtusel jalutuskäigul lossimägedel, kus heakord on silmapaistev ning loodus ja väärtuslikumad ehitised on tasemel maastikuarhitektuurile kohaselt valgustuse ja vaatekoridoridega täpselt kadreeritud.
Ometi jääb ses kirkas, mitmekesises, sinna tagasi ja ka seal elama kutsuvas keskkonnas siiski vastuseta küsimus, kui elus on ikkagi traditsioonid, mida viljelevad „rahvakunstmeistrid“ kultuuriakadeemias ja Anu Raua eestvedamisel Heimtalis. Kas pole palkidest sauna asemel hoopis adekvaatsemad väljendusvahendid digitaalne modelleerimine või kindakudumise asemel anime? Ning mida see ruumiliselt tähendab? Või muudab brändide ajastu just hea paremaks ning Viljandit saab turundada kui igavest lapsepõlvemaad, kus XIX sajand koos isetegemisrõõmudega on veel elus?