Walter Martin (Ameerika Ühendriigid) ja Paloma Muños (Hispaania/Ameerika Ühendriigid). Matkaja 152. Segatehnika. 2004. Mari Kartau
Näitus “Ars 06” 21. I – 28. VIII Helsingis Kiasmas. Programm www.kiasma.fi.
“Ars 06” läks lahti suure pauguga. Avamiskõnedest jäi mulje, nagu oleks tegemist millegi ekstraordinaarsega, mida soome publik pole varem näinud. Tegelikult sai näha tüüpilist kaasaegse kunsti “greatest hits”-laadset esindusülevaadet, mis ei hõlma oma pretensioonikas kõikehõlmavuses midagi, milles puudub keskne probleem, ning mis on koostatud pigem kõikvõimalikest muuseumipedagoogilistest, suhtekorralduslikest ja turunduslikest soovitustest lähtuvalt, mitte asjatundliku ja teadvustatud kuraatoritöö tulemusena.
Kohe alustuseks tahan öelda, et näitusel polnud ühtegi halba või küündimatut kunstiteost, vastupidi, Kiasmas saab näha kümnete kaupa suurepäraseid, kaasaegse kunsti vaieldamatusse paremikku kuuluvaid töid. Sellest näitusest rääkides langeb kriitika alla pigem kuraatoritöö, millist üks riigi kesksel positsioonil asuv kaasaegse kunstiga professionaalsel tasemel tegelev institutsioon endale lubada ei võiks. Kõigi kirjade järgi peaks hiigelnäitusel, kus on välja pandud üle 40 kunstniku tööd, näha saama kunsti, mille keskmes peamised inimlikud emotsioonid ja kogemused. Tulemused on vaataja ees ja valiku kattumine saatetekstide põhjenduste ja selgitustega on enam kui küsitav. Inimlikud tunded küll, aga so what?!
Esiteks on “Ars 06” puhul on tegemist kummalise, kerget identiteedikriisi põdeva presentatsiooniformaadiga, mida sunnib elus hoidma aastakümnete traditsioon, kuid teiselt poolt on see välja kasvanud oma esialgsest funktsioonist vahendada kohalikule publikule uusimat kaasaegset kunsti. “Ars’i”-nimelised näitused said alguse 1961. aastal eesmärgiga tutvustada kunsti ja harida publikut. Kiasma direktori ja näituse ühe kuraatori Tuula Karjalaise sõnul on see kõik nüüd efektiivselt läbi viidud: soome kunstnikud räägivad kaasa rahvusvahelises kunstielus ja kõik on korras ning saavutatud situatsioon lubab asuda hiigelnäituse kaudu kunsti võtmeprobleeme lahkama. Mida aga “Ars’il” pole, on probleemid.
Nüüd, kus biennaalid on võimsa, kaasaegse kunsti mõtestamist ja produktsiooni suunava staatusega, tuleks laiale rahvamassile suunatud ja rahvusvahelise kunstnike paremiku töid kompileeriva reliktse näituseformaadiga eriti delikaatselt ümber käia. Mitme formaadi, biennaali ja probleeminäituse vahele surutud traditsioonidest ahistatud näitus nõuaks eriliselt hoolikat mõttetööd ja võib-olla isegi kogukonna, kellele on see näitus suunatud, kaasamist ürituse korraldamise faasis. See mis praegu Kiasmas toimub, paneb kahtlema ühe institutsiooni kompetentsis, tööstrateegiate valikus ja adekvaatses situatsioonitajus.
Teiseks: Kiasma direktori Tuula Karjalaise saatesõnas on kirjeldatud ettevalmistamise protsessi kui kunstiteosepõhist ja visuaaliast juhitut, kus välditi teemat ja lasti asjadel lihtsalt kujuneda. Kahjuks viitab selge kontseptsiooni puudumine eelkõige ideede puudumisele.
Kolmandaks: näitusel võib täheldada, et eksponeeritud pole peaaegu üldse uusi (ja tundus ka, et spetsiaalselt “Ars’i” tarvis loodud) teoseid. Enamik töid on kokku korjatud kaasaegse kunsti mainekatelt suurüritustelt. Kinnitust leidis fakt, et on superlihtne olla kaasaegse kunsti kuraator, kui on veidi raha lennukipiletiteks ja nimekate biennaalide külastamiseks, teoste transpordi, kindlustuse ja kunstnikutasude maksmiseks. Ja võibki avada toreda, riskivaba näituse. See ei nõua mingeid erilisi isikuomadusi ega intellekti, igaüks võib pärast paari biennaali läbikäimist teha ükskõik kui suure ja päris okei näituse, sõltub vaid finantsidest.
Antud juhul olid kuraatorid ilmse hoolikusega külastanud Veneetsia, Moskva (ebaproportsionaalselt palju vene kunstnikke) ja teisigi kunstisündmusi ja seal pakutud valikust kokku sobitanud midagi, mis on tundunud neile mingil põhjusel huvitav. Kuraatorite vaieldamatu sümpaatia on kuulunud sõna otseses mõttes artefaktidele, mille ees publik peaks imestusest lahtise suuga seisma ja mõtlema: “Ooh! Kuidas see küll tehtud on.” Objektide arv Kiasmas ületab kontseptid. “Ars 06” on pigem kurioosumite kamber kui sõnastatava teemaga/küsimusega/vastusega väljapanek.
“Ars 06” on superparempoolne näitus, mis vastab kõigile turumajanduse kunstimuuseumile seatud tingimustele ja toob ilmselt ka raha sisse. Avamisel pakutud viie-eurone klaas veini oli mõtteviisi ilmekas näide: kutsu viisakalt kohale kunstiilma rahakas eliit ja lase neil kinni maksta oma ürituse avamine – kutsetega publik polnud vaid sponsorina brošüüridel märgitud. Muuseum tundub siinkohal sotsiaaldemokraatlikku heaolu veelgi suurendava ja meelelahutust pakkuva institutsioonina, kus kunst on vaid kogu masinavärki (restorani, pedagoogikaprogramme, suveniiripoode jne) käimas hoidev kütus. Kindlasti on säärane asi meeltmööda ministritele, aga kas ka kunstnikele?
Tundub, et sellest kogemusest, mida “Ars 06” nii kujukalt demonstreerib, on kindlasti üht-teist kõrva taha panna Kumu meeskonnal, et kaasaegse kunsti kontekstis, adekvaatselt probleeme käsitlevad näitused leiaksid aset ka viis, kümme ja kakskümmend aastat pärast muuseumi avamist.
