27. märtsi Sirp oli pühendatud kriitikakunstile ning oma vaate sellele pakkusid kõigi Sirbis kajastatavate valdkondade esindajad … peale teaduse. Mis annab alust mõtiskleda küsimuse üle, kas teadus saab olla või peaks olema kriitika objekt võrdväärselt teatri, kunsti või kirjandusega. Kas teaduskriitika kui ajakirjandusžanr on mõeldav? Mida peaks see endast kujutama? Ning kellel on õigus seda viljeleda?
Nii nagu kultuurivaldkondade puhul, võiks ka teaduses olla kriitika abivahend lugejale ja autorile, mis aitab teost (teadustulemust) mõtestada, küsib selle eesmärgi järele, analüüsib saavutamiseks kasutatud vahendeid. Selle teostamine ajakirjanduses on teadusele kindlasti harjumatu, isegi küsitav, kuna sama süsteem on talle endale eelretsenseerimise näol juba sisse ehitatud. Kriitika filter on tunnustuse olemuslik eeltingimus, ent see peab aset leidma akadeemilises, mitte avalikus sfääris. Avalikkusele soovitakse pakkuda juba lõpptulemust, ilusat ja puhast. Populariseerimiseks, mitte analüüsiks.
Akadeemilise debati nihkumine meediaruumi – teaduskriitika üks vorme – on toimunud eelkõige siis, kui akadeemilised filtrid on mingil põhjusel osutunud hõredaks või on neist püütud mööda minna. Fleischmann ja Pons andsid külma tuumasünteesi väidetavast avastamisest teada pressikonverentsi vahendusel.1 NASAgi korraldas pressikonverentsi, samal päeval artikliga Science’is, et 2010. aastal teavitada genoomi selgroona arseeni kasutavast bakterist.2 Paari aasta eest lõi laineid prantslaste avaldatud uuring geenmuundatud maisi vähki tekitavast toimest rottidel.3
Kõigil neil juhtudel kiirendasid meedia vahendusel toimuvad debatid teaduse pikaldast enesekorrigeerimise protsessi – aitasid avalikkusel jõuda üsna nobedalt arusaamiseni, et tulemused ei ole usaldusväärsed. Nii uues kui ka traditsioonilises meedias ilmunud kirjutised juhtisid tähelepanu uuringute puudustele, pakkusid tulemustele alternatiivseid tõlgendusi ja vahendasid replitseerimiskatseid. Kuigi nimetatud juhtumid pole olnud ainsad näited, on sedalaadi teaduskriitika siiski üsna harv nähtus, vajades käivitumiseks väga laia kõlapinnaga väiteid.
Siis on veel nn hall kirjandus, teaduslik või teaduslikkusele pretendeeriv teave, mis jõuab avalikkuse ette ametlikku akadeemilist filtrit läbimata. Siia kuuluvad eelkõige uuringud, nii akadeemiliste kui mitteakadeemiliste institutsioonide teostatuna. Ka siis, kui erialaringkonnis nende metoodikale, tulemustele või tõlgendustele viltu vaadatakse, jõuab selline kriitika harva torisejate siseringist väljapoole.
Paar näidet siiski viimasest ajast leiab. Tugevaid lehepealkirju tootis uuring, millest olevat selgunud, et juristid peavad naistevastase vägivalla süüdlaseks samavõrra ohvrit kui vägivallatsejat. Tolle uuringu probleeme tõi Postimehes hästi välja Kenn Konstabel.4 Ta juhib tähelepanu probleemidele nii tõlgendamises kui ka küsimustiku koostamine põhimõtetele, mis ei luba tulemustest järeldada päris seda, mis pealkirjadest vastu kumab. Selle aasta algul Eesti meestest tundelise pildi maalinud uuringu puhul küsis vaid ERR,5 kas ja kuidas võisid uuringu pakutud pilti mõjutada valimi koostamise põhimõtted.
Kindlasti väärivad sellised materjalid, eriti kui neil on mõju poliitika või avaliku arvamuse kujundamisele, senisest rohkem teaduskriitilist käsitlust. Kõmuliste või küsitavate väidete analüüs ongi kindlasti teaduskriitika üks roll.
Ometi tõrguksin nägemast ajakirjanduse rolli ainult järgmise tasandi filtrina, mis peab kinni pidama või valgusvihku tõstma halva teaduse või meelevaldsed tõlgendused. Teaduskriitikat suunav küsimus võiks olla üldisem: kas ja mille alusel saame usaldada meile pakutavat teadmist? Läbiv põhimõte võiks olla, et ükski väide ei tohiks olla immuunne küsimustele selle lähtekohtade, eelduste, meetodi, argumentide põhjendatuse jms suhtes. Teaduskriitika roll oleks neid küsimusi esitada, valgustada kriitilise hindamise põhimõtteid heade ja küsitavate näidete kaudu. Selle abil võiks ka teaduslik kirjaoskus meis kõigis sügavamalt juurduda, et muutuksime osaks Robert Mertoni teaduse ühe põhinormina sõnastatud organiseeritud skeptilisusest.6
Teaduskriitika ei pea olema teaduse kriitika või ajakirjanduse kriitika, pigem võiks selle määratlus olla „teaduslikkusest lähtuv kriitika“. Sellisena hõlmaks see palju ulatuslikumat areaali alates poliitilistest otsustest kuni eluviisisoovitusteni. Nii ei pea teaduskriitika kui žanr jääma teadlaste ainuõiguseks, see on avatud kõigile, kes on truud teaduslikkuse põhimõtetele. Ehk annab teadvustamine žanrina ka põhjust asuda seda teadlikumalt ja avalikumalt viljelema.
1 Cookson, Clive (2009) A sad anniversary for cold fusion. Financial Times Science blog, http://tinyurl.com/oapdc4m
2 Jha, Alok ja Kingsland, James (2010) Fallout from Nasa’s ‘arsenic bacteria’, The Guardian, http://tinyurl.com/o52hx6o
3 Veidebaum, Toomas ja Eek, Liina (2012) Ühe geenitoidu hirmutav lugu. Postimees, 14. XII, http://tinyurl.com/n9apr97
4 Konstabel, Kenn (2015) Kas juristid on jõhkardid? Postimees, 24. III, http://tinyurl.com/nca8zx7
5 Konstabel, Kätlin (2015) Meestest, tundeliselt. ERR portaal, 21. II, http://tinyurl.com/kk2595h
6 Wikipedia (2015) Mertonian norms, http://tinyurl.com/mpsmyfp