„Nagu enamikus John Banville’i romaanides on siingi keskmes intelligentne, pisut närune tegelane, keda vaevab sisemine tühjus, ebaautentsus ning kes ei oska oma rollimängude ja teeskluste tagant enam tabada oma pärisloomust ja ehtsaid motiive. Säärane esteetiliselt tundlik kameeleonlik karakter püüab oma elu varjuteatrile tagasi vaadates leida mõnd pidepunkti, mis lubaks hinnata ja võrrelda seda läbinud valesid ja võltsinguid, kuid eneseotsing viib hoopis peadpööritava tühjuse äärele: maskimäng on lõputu – iga maski taga on teine mask“.¹ Märt Väljataga kirjutas need sõnad peaaegu kümne aasta eest viljaka, palju kiidetud ja auhinnatud iiri-inglise kirjaniku John Banville’i romaani „Puutumatu“ kohta („The Untouchable“, 1997, eesti keeles 2005). 2014. aasta kevadsuvel ilmus Krista Kaera väärikas tõlkes nimeka kirjaniku esmakordselt 2000. aastal avaldatud, üldjärjestuses 12. romaan „Varjutus“ („Eclipse“). Kas aastatega on midagi muutunud? Paistab, et mitte märkimisväärselt, elust-ajaloost inspireeritud spioon-peategelane on asendunud vananeva, ängistatud näitlejaga, kel maske kogunenud elu jooksul rohkemastki rohkem. Eks Banville’i kriitikud on varemgi vihjanud, et ehkki ta mängib oma kujutavate võtetega asjatundlikult, on tal pidevalt huulil vaid ükssama viisijupp.

Banville on avaldanud hulga romaane nii oma nime kui ka pseudonüümi Benjamin Black all. Esimesena kirjutab ta tavaliselt n-ö „tõsist“ või „sügavat“ kirjandust – kirjanik töötab siin kui maailma peegeldaja või tunnistaja –, teisena meelelahutuslikke põnevus- ja krimilugusid. Muu hulgas moodustuvad mõned sarjad: kõigepealt nn revolutsioonide triloogia, mille keskmes on teadlased („Doctor Copernicus“, „Kepler“ ja „The Newton Letter“/„Newtoni kiri“, e.k LR 1990, nr 40; seda on nimetatud ka tetraloogiaks, kui lisada romaan „Mefisto“). Teiseks motiivina kunsti lõimiv triloogia, mille koondnimetusena kasutatakse vahel sõna „frames“ ehk „raamid“: „Tõendite raamat“ („The Book of Evidence“), „Vaimud“ („Ghosts“) ja „Athena“ – ehkki kunstiloolasest minajutustaja figureeris ka 2005. aasta Man Bookeri auhinna võitnud romaanis „Meri“ („The Sea“, e.k 2006). Kolmas triloogia keerleb depressiivse näitleja Alexander Cleave’i ning tema (esialgu üsna efemeerseks jääva) võõrdunud tütre Cassi ümber. Nimetatud sarja moodustavadki kõnealune romaan ning selle tinglikud järjed „Surilina“ („Shroud“) ja „Muistne valgus“ („Ancient Light“).

„Varjutuse“ peategelasest jutustaja Cleave on 50aastane purunenud illusioonidega näitleja, kes ühe suure rolli etendamise ajal laval täielikult kinni kiilub ning põgeneb seejärel oma karjääri, aga ka abikaasa Lydia eest tühja lapsepõlvekodu seinte vahele ebamäärase pikkusega sisevaatluse läbiviimiseks. „Ma mõtlesin, et siiatulekuga leian ma perspektiivi, vaatepunkti, millest oma elu vaadelda, aga kui ma vaatan nüüd tagasi sellele, mille ma olen seljataha jätnud, tabab mind jõuetuks tegev imestus – kuidas mul õnnestus näivalt pingutuseta või isegi mitte päriselt teadlikult korjata kokku nii palju elu risu? – nii palju, et ma ei suuda isegi hakata otsima selle alt seda ainulaadset olemuslikku mina, seda, mida otsima ma siia tulin ja mis ilmselt peidab end kusagil nende kõrvaleheidetud maskide segadiku all“ (lk 67). Cleave lahkab oma minevikku, üritades vastata küsimusele „kuidas elu nii läks?“, põrkub aga mälu ebausaldusväärsuse ja muutlikkusega ning üldisema psühholoogilise stressiga. Ta vastab tõesti ja täielikult eeltoodud kirjeldusele – „intelligentne, pisut närune tegelane, keda vaevab sisemine tühjus, ebaautentsus ning kes ei oska oma rollimängude ja teeskluste tagant enam tabada oma pärisloomust“ –, kuid seejuures iseloomustab teda individualistliku erilisuse ja tähtsuse enesekuvand. Tabav on „Varjutuse“ peategelase mälutöö puhul ka Mariliin Vassenini täheldus Banville’i ühe teise, ent jällegi komplementaarse teose kohta: „Ometi jääb mulje pigem konstrueerimisest kui rekonstrueerimisest, ta kahtleb pidevalt sündmuste ajas ja kohas ning isikute nimede meenutamisel tabab teda pahatihti skleroos, nii et ta on teinekord sunnitud neile hoopis uue nime andma.“²

Ennekõike üritatakse „Varjutuses“ leida-lahata „identiteeti“, uurida selle tabamatust (varjutatust?) ja ebastabiilsust, eestpõgenevat loomust. Nõnda saab küllap käituda juhul, kui arvatakse, et mingisugused stabiilsed ja konkreetsed „olemused“ või isikut kehtestavad „tuumikud“ üldse kusagil sügaval peidus olemas on; et inimese mina pole üks suhteliselt voolav, sotsiaalsetele olukordadele reageeriv, pidevalt arenev mitmekihiline-tasandiline võrgustik. Lihtsustavate metafüüsiliste ontoloogiate mõju on lääne mõttemaailmas visa kaduma ning kui veidi klišeelikele kujutlustele solipsistlikust egoismist lisandub veel kergelt piinlik freudistliku psühhoanalüüsi element, tekib tahtmine silmi pööritada. Alex Cleave’i probleem justkui ongi, et ta oma nartsissistlikest veendumustest lähtuvalt kujutab (kujundab) endale ette olematuid, kuid seejuures ülevalt traagilisi (teatraalseid) hädasid, mille all peavad muide kannatama just teised, eriti pere. Reaktsioon tema lavalise tardumise ajalehekirjeldusele annab ta mõttemallist veidi aimu: „Mulle oleks meeldinud, kui mind oleks võrreldud, ütleme, Agamemnoniga või Coriolanusega, mõne niisuguse üleva, hukule määratud kangelasega, kes vangub omaenda hunnituse all“ (lk 111).

Cleave’i vaimne häiritus (ning samuti ta tütre, kellel on jutustuse siseilma järgi vähemalt tegelik, s.t diagnoositud haigus) jääb üldiselt lahtiseks, vihjeliseks, ambivalentseks. Hooti käivad tal peal kummalised jälgimismaaniad ja -paranoiad, ta on emotsionaalselt kas lihtsalt tuim või ajuti ebastabiilne (reageerib kogetavale vahel üsna suvaliselt), ta näeb viirastusi (ent need võivad olla hoopis ta majahoidjatest squatter-pere) – kõige selle juures üritab ta leida narratiivset seaduspära, seletusi-tõlgendusi, veidi samal moel nagu lugeja. Suunaga tuleviku poole, häiritud minevikust, ebakindel oma olevikus, nõnda, et ei suuda eristada kummituslikku reaalsest: jutustaja üritab niimoodi lappida kokku ebamääraseid aimusi, ammu unustatud seiku, lapsepõlvest pärit võimalikke traumasid, elukogemustega kaasnevaid muljeid ja raputusi, kuid ei saa sellega hakkama. Kirjeldusviis on ebajärjekindel ja hüplik („kas ma olen maininud, et …“, „kas ma ütlesin, et …“ jms fraasid, ootamatud suunamuutused kesk jutustust), ajatasandid segunevad, detaile ilmub-kaob sähvatustena, fakte ja seiku mängitakse ümber. Kõik selle esitab Banville meisterliku ja filigraanse sõnaosavusega. Romaani ongi pingestatud lüürilise stiili ning ebatavaliselt laialivalguva või risoomse struktuuri tõttu vahel kirjeldatud proosapoeemina. Selles osas sarnaneb Banville’i proosa suursuguse saksa-inglise kirjaniku W. G. Sebaldi loomega, ehkki tema kõrvalekaldumisest kantud risoomistumine pole niivõrd tihe, ühiskondlik-ajaloolis-kultuuriliselt hõlmav või tähenduslik kui Sebaldi oma, vaid jääb pigem üsna kitsale, isikukesksele tasemele.

Banville’i on nimetatud üheks inglise keeleruumi „rikkaima kujutlusvõimega“ kirjanikuks, kelle sõnaosavust iseloomustavad nabokovlik leidlikkus, tume huumor ning täpne, kalkuleeriv, lahkav proosastiil. (Lahkab nagu Blacki pseudonüümi all avaldatud krimiromaanide patoloogist peategelane Quirke – sama nime kannab „Varjutuses“ majahoidja. Nimedel olevat Banville’i tekstides suur tähendus.) Banville’i looming on oma poeetilises võimekuses teravalt visuaalne, milles aimub sügavamat kunstihuvi ja -mõjutusi. See üksikasjalik, peaaegu pedantlik silm detailide suhtes toob esile intrigeerivalt nüansseeritud pilte ning kiindumus viimistletud ja arendatud kujunditesse võib vahel viia ootamatute, värskete metafoorideni. Proosakeele tekstuuri vormivad mitmed sundmõtted, nt korduvad värvid (kuldne, hõbedane, sinine), aga ka valguse peaaegu tahke olek. Aknaraamidest või -piludest langedes moodustab see alatasa geomeetrilisi kujundeid: rombe, ruute, sambaid vms. Selline vohav või ülepakkuv kirjeldustasand võib viia lugeja häirituseni, mis peaks mõnevõrra kattuma jutustaja omaga – esile kerkib asjade ebaselge, jubedalt vihjeline tähenduslikkus, detailide voog kehtestab pidevat (justkui suvalist) ärevust.

Cleave’i ängistus-paralüüs taandatakse vahel veidi kahtlastele teguritele. Lapsepõlves söövitunud emotsionaalsetele rõhupunktidele. Ametile, mis sisendavat pidevat mõlemasuunalist vaatlusvajadust: Cleave vaatleb tihti võõraid, teised näitlejaameti tõttu teda, mis loob pideva enesejälgimise sundmõtte. Tütrele Cassile, keda painavad deemonid, kellega neiu kohtub kaugel omaenda äralõigatud maailmas (selle kohta saab ilmselt rohkem teada sarja teises raamatus). Varjutatud suhe tütrega on üks romaani kõnekamaid liine, mille kaudu paljastuvad Cleave’i hämarad süütunded, kestev enesekesksuse paine (ta vajadus kõik alati enda olulisuse ümber keerlema panna), kuid ka pime silmakirjalikkus. Tütart kirjeldab ta nii: „Ta seostab maailmas toimuva säärase leidlikkusega omaenda saatusega. Ta on veendunud, et kõigel, mis juhtub, on eriline ja isiklik suhe temaga. [—] Tema tujudes polnud võimalik järge pidada, ma ei teadnud kunagi, millal ta võib suunda muuta ja astuda mulle vastu mingi uue versiooniga iseendast, terve uue kaardiga sellest kummalisest, intensiivsest ja muutlikust maailmast, mida ainult tema asustab. Sest just niisuguse mulje ta jätab, et ta elab paigas, kus pole kedagi teist. On tema alles näitleja! Ta läheb rolli sisse säärase kerguse ja veenvusega, millele minul pole midagi vastu panna“ (lk 91).

Oleks keeruline leida teist etteheidete jada, mis käiks paremini Alex Cleave’i enda kohta, kuid seda tõika ei suuda mees aduda, vaid jätkab oma uhket teiste süüdistamist. Või viitab kirjeldus võimalusele, et nii isa kui ka tütart mõjutab sama psühholoogiline häire, pereliinis edasi kandunud tõsisem meditsiiniline tõrge? Romaan sellele vastust ei anna, kõigest vihjab ja viitab, kuid ega diagnoosi peagi panema. Tuleb aga tõdeda, et salapäraseks jääv Cass on märkimisväärselt huvitavam tegelane, ehkki teda pole kunagi kohal. Ta moodustab ainsa mõjusa kummituse, ainsa vaimu Alexi minevikust ja olevikust ebamääraselt segunenud kujutelmade asemel, tal on mingit paeluvat tähtsust. Romaani lõpusirgel paljastub „varjutuse“ teine tähendus (astronoomilise kõrval), Banville’i kuhjatud detailide üleliigsus hakkab tööle teatud pimendatuse erivormina: see, kui kõik oluline vaikitakse üleliigse egoismi taha maha, kui vajadus ainult oma minevikku ja identiteedi lahata muudab (empaatia)võimetuks teiste suhtes. Kui ettekujutatud ja ülevõimendatud änglemise tagajärjed illustreerivad enesesihilise mõtlemise läbikukkumist.

Internetis leidub (kvaasi-)nali: „„American Beauty“ on kinni XX sajandi üldlevinud pettekujutluses, et valge (keskealise) mehe ennui on maailma huvitavaim draama.“³ Ka „Varjutuses“ ei üritata sellest tüütavast meelepettest välja tulla, vaid esitatakse teema romaanikujulise variatsioonina. Ennui tähendust tasub siinpuhul võimalikult avarana võtta – ikka tüdimuse või ängistatuse suunas; heal mõistel palju tähendusi –, kuid on selge, et Cleave’i juures ilmneb vastav igavlev-tuim käitumislaad pidevalt, eriti (pere)suhetes. Kas Väljataga pealkiri „XX sajandi paine kui romaaniaine“ ongi hõlmav, võtab kokku suure osa „väärtkirjanduse“ tuumikust? On valge lääne mehe mugavas ja privilegeeritud elus ilmneva tüdimuse kirjeldamine sümptomaatiline, sotsiokultuurilise tunnetuse või enesekuvandi väljendus? Kas peab hirmsalt kaasa tundma? Hädisel moel isegi võiks romaani motiive tähenduslikuks ekstrapoleerida, kui hakata taandama üksikuid nähtusi suvaliselt teisele: nt et Alex Cleave „iseloomustab“ mõnd ühiskondlikku käitumislaadi või et tänapäeva sotsiaalne struktuur genereerib sellist elutunnetust. Hõlpsalt võib konstrueerida mingeid pseudodeterministlikke väiteid, täis lineaarseid ja lihtsustatud, omavahel vastavusse surutud mõjuahelaid. Kui aga romaani loomeprintsiibi tuumikus asetseb tõesti niisugune lähtepunkt, muutub romaan sisuliselt veelgi tühisemaks või pealiskaudsemaks. Siis pole poeetilise stiili taga erilist mitmekülgsust või nüansseeritust üldse vaevutud tabama; on vaid üks isoleeritud lihtsakoeline pildike, mille narratiiv saab toimida ainult juhul, kui väljaspool midagi muud ei eksisteeri (umbes nii nagu Cleave’i jaoks tema „olemuse“ olulisusest väljaspool tihtipeale midagi väga ei eksisteeri). Ehk sobib romaan koos metakirjandusega illustreerima hoopis tänapäeva kultuurimaastiku sümptomaatilisi tendentse, teatud laadi kirjanduse väärtustamise piiratust.

On tõsine puudujääk, kui suurejoonelise stiili all ei leidugi muud erilist peale üsna mannetu „mugava eluga harjunud ennasttäis lääne mehe nii-nii tähendusliku ängi“. Õnneks päris kehvasti lood veel pole, kuigi toda tõlgenduskäiku on romaanist (üleliia) lihtne välja lugeda. Poeetilise veenvuse ja esteetilise sära taga haigutab kahjuks õõnsus (rohkem kui Cleave’i ohtrate rolli-/maskikihistuste all haigutab väidetav „mina“-tühjus). Identiteedi- ja mäluküsimused ning psühholoogilise häire võimalikkus hoiavad kandvat struktuuri veidikenegi ülal, kuid ma pole kindel, kas sellest lõpuni piisab. Banville’i stiil ja toon muudavad kõnekamad motiivid paeluvalt hämaraks – mitte et tegemist oleks ebaveenva kirjeldusega, võimalikku vaimset traumat ongi mõistetavalt keeruline lahti harutada. Lüüriliselt lennuka proosakeele kirjeldusulatus ja trotslik sõnaohtrus aitavad lugejal veidigi resoneeruda klaustrofoobiatunnetuse või vaimse varinguga. Teksti poeetiline ülesehitus suudab mingil määral edastada abituse, kriitilise koherentsuse kao tunnet ülevoolavalt jõuliste (ootamatute, kontrollimatute) tundesööstude, depressiooni või mingit laadi psühholoogilise võõrandumise ees. Lugejale ilmneb niisiis ilukirjanduslik võimalus sellist olukorda vahendatult (distantsilt) kogeda või selle piirjoont ebamääraselt tajuda-kompida. Niipaljukest küll. Kui aga Banville’i motiivide seas kohtab tihti peegleid ja peegeldamist, siis siinpuhul ei peegeldata lõpuks märkimisväärselt paljut. Kui stilistilist ülevust ja filigraansust maha kraapida, mis jääb alles? Lõpuks jõudsin tulemuseni, et vastupidiselt suurele osale seniste kriitikute arvamusest ei tõuse „Varjutus“ tegelikult üle oma varju. Romaan pole ka otseselt nõrk, ennekõike seetõttu, et meisterlik kirjeldusviis päästab keskpärasuse sohu vajumast.

1 Märt Väljataga, XX sajandi paine kui romaaniaine. – Eesti Ekspress 13. II 2006.

2 Mariliin Vassenin, Meri, mitme jõe toidetud. – Postimees 2. III 2007.

3 Kvaasinali käib filmi „Tabamatu ilu“ („American Beauty“, 1999) kohta. – Toim.