Arhitekt Roman Koolmar (1904–1971) ei kuulu eesti arhitektuuriloo kaanonisse. Olukorras, kus klassikud on uurijatel enam-vähem selitatud, on ju kogu aeg kiusatus mõelda, et ega keegi ole põhjuseta tähelepanu alt välja jäänud, äkki pole lihtsalt osatud märgata.
Koolmari isik ja looming toovad Eesti ajalukku terve rea huvitavaid seiku. Nende pere oli optandid, kes aga polnud Venemaale läinud vabatahtlikult, vaid Sindi vabriku töölisest isa saadeti 1905. aasta revolutsioonis osalemise eest välja Vologdasse. Kas asumine tõesti mässumehe nii maha rahustas, et poeg pärast vägagi ontlikult võimumeelseks hakkas? 1990ndatel rääkis Ernst Kesa, et esimesel nõukogude aastal oskas Koolmar oma laitmatut vene keelt ja punast isa väga hästi ära kasutada ning tõusis äsja moodustatud Kommunaalprojekti juhatajaks.
Oru lossi kordaseadja
Teedeministeeriumis töötamine mängis muidugi kätte võimumeelsed tööd. Oru lossi kordategemisel polnud suuri uue arhitektuuri ambitsioone, pigem oli tegu Peterburi suurkaupmehe Grigori Jelissejevi kunagiste hoonete käestlastud osade taastamisega. Lossis oli tähtis ju ajaloolise vägevuse eksponeerimine, mida ainult Olev Siinmaal lasti rahvustada keldrisse lisatud eesti ruumidega. Koolmari traditsiooni ja moodsust sünteesivaks väljundiks said uued abihooned. Neist eriti komandandi ehk ohvitseride maja, mis liitis turvalise kõrge katuse ja ägedad ümarverandad ning reelingpiirdega õhulised rõdud, sai tänu sagedasele avaldamisele ajakirjanduses oma ajale emblemaatiliseks. Kui Jelissejevi loss oli vana kuld-kard esinduse teenistuses, siis komandandi maja oli meie oma moodsa ajastu panus presidendi institutsiooni. Kui siseneda karuväravatest Orule, siis leiabki vasakult varsti selle maja vundamendi.
Legendaarsed Keila-Joa suvilad
Oru komandandimajaga sarnase arhitektuuriga on Keila-Joa suvilad. Neid nimetatakse ministrite suvilateks, kuigi välisministeerium plaanis pakkuda seal Eestist positiivse kuvandi loomiseks suvitusvõimalust siia saabunud välismaalastele. Korraliku eramu mõõtu maju katab traditsiooniline kõrge katus, aga isegi puumajade küljes on kivist garaažid, mille autojuhi kambrike moodsalt kaardub, sekundeerides vastaskülje söögitoa poolümarale verandale. Kuna garaaž on madalal, siis pääseb ülakorruse trepi vahemademelt garaažipealsele avarale reelingpiirdega rõdule. Moodne, kuid looduslähedaselt metsa sobiv võte oli interjööris seinte katmine Luhteri vineertahvlitega. Kõiki neid moodsaid lõõgastumist soosivaid võtteid täiendas veel kaheosaline kabinet, mille teise poole moodustas bridžinurk. Kuna arhiivis on säilinud riigi poolt suvilatesse ostetud sisseseade nimekirjad tolmuimejaist pasteedisõelani, siis on Piret Sepp nende põhjal kirjutanud kunstiakadeemia kunstiteaduse erialal erakordselt põneva disainiajaloolise uurimuse.
Aastaid tagasi nihkusid Keila-Joa suvilad suure meediahuvi saatel erakätesse. Õnneks võeti need enne muinsuskaitse alla, sest vaevalt oleksid ilma selle meetmeta majad nii kenasti säilinud. Nii nagu sundtsiviliseeris Päts oma rahvuslike kampaaniatega eesti rahvast, samamoodi on muinsuskaitseseadus sundinud praegust Eesti eliiti käituma palju kultuursemalt, kui nood oma aruga oleks taibanud.
Riiklik funktsionalism
Koolmari kaks Pirita maja ehk bussijaam ja Kloostrimetsa ametnikkude puhkekodu annavad mõlemad tunnistust riiklikust hoolest moderniseerimisprotsessis. Kontsept puhkusest ja selle sisustamiseks lõõgastusarhitektuuri ehitamine oli 1930. aastate suur sotsiaalne murrang. Puhkus Pirital, ükskõik kas rannal, metsas või muistises, pidi olema tallinlastele kergesti kättesaadav, mistõttu tuli ehitada ka muid moodsaid teenuseid (telefonikeskjaam, postkontor, toitlustusasutus) sisaldav transpordisõlm. Selle varikatuse voolujooneline kurvatuur on eesti arhitektuuriloo üks ilusamaid mootortranspordi arhitektuurilisi tõlgendusi. Nii bussijaama kui päikserõdudega puhkekodu funktsionalistlik arhitektuur osutavad, et Pätsi aja hierarhiline arhitektuurikäsitlus ei piiranud vabaajaarhitektuuri esindusnõudega. Põnev on ka nüüd selgunud autorsuse küsimus: bussijaama kavandas seni oletatud Jürvetsoni asemel pigem Koolmar.
Paefunktsionalism
Vanasti, kui Lasnamäe lennubaasi elumajad Vana-Kuuli tänaval olid veel lammutamata, küsiti mu käest aeg-ajalt, kes on nende klomppaest majade autor. Jäin vastuse võlgu, nüüd aga on arhitektuurimuuseumi kuraator Jarmo Kauge välja selgitanud Koolmari autorsuse. Paas oli seal mängus küllap ikka pae peal olemise tõttu, aga need majad lammutati nagu ka Kumule ette jäänud Koolmari vahipataljoni kasarmu ja allohvitseride elamu. Muidugi polnud need Herbert Johansoni paehoonete tasemega, aga esindasid ikkagi paefunktsionalismi, üht kõige väljapaistvamat ilmingut meie arhitektuuri- ja ehitusajaloos.
Elamuarhitektuur
Nii teedeministeeriumis kavandatud asutuste elurajoonide kui ka eratöödena kerkinud elamute järgi koorub välja Koolmari suur viljakus selles valdkonnas. Tema korterid on täitsa elamiskõlblikud, kusjuures väiksemad tulid tal paremini välja kui luksuslikumad, nagu osutab Kehra sulfaattselluloosi tehase direktori korteri projekt.
Vist kõige hoolsamini välja töötatud olid teedeministeeriumi ametnike Ühiskodu ja ümarnurgaga nn kohtunike maja Raua põigis. Esimeses elas ta esimesel korrusel ise ja kurb on vaadata, kuidas korteri praegune omanik on isekalt andnud akendele teistmoodi viimistluse kui ülejäänud majal. Kas need polnud mitte Eesti esimesed ilma teenijatoata viietoalised suurkorterid, mis osutab väga tõsisele moderniseerimisele? Tema korteri peal on kõige ülemine kordatehtuna juba üle aasta müügis.
Ümara nurgaga tagumine, kohtunike maja kaotas oma võlu, kui XXI koolini ulatunud Faehlmanni tänav seal pärast sõda telemasti pärast suleti. Ehkki mast demonteeriti 1984. aastal, on ilusa maja akende alla jäänud ikka tagaõu. Otsapealsed viietoalised korterid on lahendatud sajandialgusest tuntud kolme suunda avaneva otsakorteri skeemi järgi, kus suurem elutuba jääb küljele ja taga keskel on ärkliga söögituba nurkade magamistubade vahel. Seda skeemi kasutas Karl Burman juba 1912. aastal Tatari 21b tagatiivas, Aleksander Wladovsky Narva mnt majade puhul jne. Tegelikult lömastas söögitoa ärklist avanenud hunnitu panoraami pea kohe ette ehitatud vana raadiomaja otsasein. Seetõttu ongi eriti väärtuslik välja ilmunud foto, kus Raua põigi majad on juba valmis, raadiomaja aga veel kerkimata.
Mida ta Detroitis tegi?
Kuraator Kauge kontakt arhitekti poja Jüri Koolmariga on päevavalgele toonud tohutu hulga seni teadmata materjali arhitekti kohta. Arhitekti Detroiti perioodi tegemiste kohta polnud ju enne Eestis mitte midagi teada, nüüd aga avaneb terve plejaad hooneid, millega Koolmar oli seotud. Paraku ei selgu, milles seisnes tema osalus. Ise olevat ta kõige olulisemaks pidanud kavandatud mausoleume. Nende puhul ei üllata mitte ajaloolised stiilid, mida USA provintslikes osariikides kaua soositi, vaid Koolmari võimekus lahendada seda tüüpi ülesanne. Pigem oodanuks historitsistliku arhitektuuri viljelemist kogu maailmas selleks ajaks ülejäänud akademistidelt, mitte aga Tallinna tehnikumi kasvandikult, kelle õppekava ägises inseneriainete ülekülluse all ja kus nappis kunsti ning arhitektuuriajaloo aineid.
Kuraator ja kujundaja
Arhitektuurimuuseumi uurimuse pealkiri „Arhitekt Roman Koolmar. Oru lossist Detroiti slummidesse” kõlab hoogsalt, kuid on siiski eksitav. Oru loss muidugi „müüb“, aga lossis endas oli ju Koolmari korrastavat kätt vähe näha ja olulised olid hoopis kompleksi juurde ehitatud uued hooned. Presidendi suvelossi kordaseadja ei lõpetanud Detroiti slummides, vaid teenis suurte avalike hoonete projekteerimises osalemisega kenasti ning elas aedlinnas korraliku keskklassi elu. Ei saa siiski salata, et ta piilus vahel ka patupessa.
Argiajaloo vaatenurka on soosinud kuraator Jarmo Kauge oma skrupuloosses töös. See perfektsionisti andumus, millega noor arhitektuuriajaloolane on oma uurimisobjekti ette võtnud, on imeväärne. Näiteks otsis ta üles Koolmari omaaegse korteri, mille kaminanurga pilt oli anonüümselt eesti ajal avaldatud, ja sai foto tugipostile sepistatud kassikesest, mis on ainsana säilinud täielikult ümber ehitatud korterist ja paistab klinkerkaminale peale pandud marmorkatte alt vaevu välja.
Tähelepanuväärne on Oru hoonete, mille korralikud projektid pole säilinud, eskiiside järgi uute jooniste valmistamine, mida meil on väga harva vaevaks võetud teha.
On tõenäoline, et Koolmari kataloog on esimene ja viimane raamat arhitekti kohta, mistõttu tahtnuks operatiivseks püsikasutuseks lõppu saada tööde ja võistlusprojektide nimekirja.
Nii näituse kui ka kataloogi Laura Pappa napp ja puhas kujundus on ütlemata sümpaatne. Tean, kui raske on nii erineva kvaliteediga pildimaterjali kooshoidmine, aga vanade ja uute piltide kokkusulatamine ei anna edasi nendevahelist erinevust. Kui vanu mustvalgeid fotosid on vähe, siis uued fotod kaotavad mustvalgetena üsna palju detaile.
Koolmari uurimine on rikastanud meie teadmisi ja arusaamu eestiaegsest arhitektuurist. Praegune tubli töö jätab mehe palgejooned harali, kuid pean tunnistama, et ega poleks isegi osanud tema profiili siledamalt joonistada.
